Tõde, nagu see on Jeesuses, saab kogeda, kuid mitte iial seletada. Selle kõrgus ja laius ja sügavus ületab meie mõistuse. Võime pingutada oma kujutlusvõimet viimase piirini ja isegi siis näeme ainult virvendust selle armastuse piirjoontest, mis on seletamatu ja kõrge nagu taevas, kuid mis ometi kummardus maani, et panna kõigile inimestele Jumala kuju pitser.
Ometi võime näha nii palju, kui suudame, jumalikku kaastunnet. See avaldub alandlikule, kahetsevale hingele. Me mõistame Jumala kaastunnet sama palju, kui mõistame Tema ohvrit meie eest. Kui me uurime alandliku südamega Jumala Sõna, siis avaneb meie ees lunastuse ülim mõte. Kui me seda vaatleme, suureneb valgus, ja kui me püüame seda mõista, muutub see aina kõrgemaks ja sügavamaks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”