Taeva kuningas tuli hüljatud hinge juurde ja palus temalt teenet. Tema, kes lõi ookeani, allikad ja veesooned, istus väsinult Jaakobi kaevu ääres ja sõltus võõra lahkusest selles, et saada juua.
Samaaria naine nägi, et Jeesus oli juut. Hämmastuses unustas ta täita Jeesuse soovi ja püüdis hoopis selgusele jõuda tavatu palve põhjuses: “Kuidas sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?”
Jeesus vastas: “Kui sa teaksid Jumala andi ja kes see on, kes sinule ütleb: Anna mulle juua, siis sa paluksid teda ja ta annaks sinule elavat vett.” /…/ Kui Jeesus kõneles elavast veest, kuulas naine imestusega Tema sõnu. Jeesus oli äratanud temas huvi ja tekitanud igatsuse anni järele, millest Ta kõneles. Jeesus ütles temale: “Igaüks, kes seda vett joob, see januneb jälle, aga kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu.”
Kui paljudele janunevatele hingedele on elav Allikas tänagi nii lähedal, ja ometi otsivad nad kaugelt elustavat vett! “Ära ütle oma südames: Kes läheb taevasse? See on: Kristust alla tooma, või: kes läheb alla sügavusse? See on: Kristust surnuist üles tooma!… Sõna on sinu ligidal, sinu suus ja sinu südames… Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand ja oma südames usud, et Jumal on Tema surnuist üles äratanud, siis saad sa õndsaks!” (Rm 10:6-9) EGW “Ajastute igatsus”