Ohver meie eest
Jumala õigus meie teenistusele põhineb lõpmatul ohvril, mille Ta meie eest tõi. “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1Jh 3:1) Meie pärast elas Kristus kurbuse ja puudusega täidetud elu. Ta oli puhas ja püha, kuid ometi pandi Tema peale meie kõigi üleastumised. /…/ Oma käe puudutusega tervendas Ta haigeid, kuid ometi kannatas Ta ränka füüsilist valu. Ta ajas kurjad vaimud sõna abil välja ja vabastas need, kes olid Saatana kiusatustega aheldatud, kuid ometi ründasid Teda kiusatused, mis pole kunagi kedagi teist tabanud. Ta äratas oma väega surnud ellu, kuid ometi kannatas Ta kõige kohutavama surma agooniat.
Kõike seda kannatas Kristus meie pärast. Mida anname Talle tagasi? Tema, taeva Kuningas, alistus kannatlikult põlastamisele ja solvamisele. Kas peaksime pidama siis ükskõik missugust ohvrit liiga suureks? Kas peaksime kõhklema pühendamast Jumalale oma mõistlikku teenistust. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Evangeeliumite tsitaadid armastusest
Uue Testamendi evangeeliumites on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Jeesus õpetas oma järelkäijaid ja avardas armastuse mõistet. Jeesus selgitas, milline peaks olema inimeste omavaheline armastus. Seda nii sõprade kui vaenlaste vastu.
- Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole. (Mk 12:30.31)
- Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad. (Mt 5:44)
- Austa isa ja ema ning armasta oma ligimest nagu iseennast! (Mt 19:19)
- Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Jh 13:35)
- Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! (Jh 15.12)
- Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. (Jh 15:13)
Rõõm Jumala loomingust
Seesama Looja, kes rajas meie esivanemate jaoks kauni Eedeni aia, kes istutas meile ilusad puud ja lilled ning andis kõik, mis on looduses ilus ja suurepärane, inimeste rõõmuks, kavandas nii, et inimesed seda naudiksid.
Ärge siis arvake, et Jumal soovib, et loobuksime kõigest, mis peaks meie õnne nimel alles jääma. Ta nõuab, et loobuksime üksnes sellest, mida meil pole vaja enda heaolu ja õnne nimel säilitada.
Seesama Jumal, kes istutas need suursugused puud ja rüütas nad rikkaliku lehestikuga, kes andis meile lillede säravad ja kaunid värvitoonid ning kelle meeldivat kätetööd näeme kõikjal looduse, ei taha, et oleksime õnnetud. Tema plaan ei ole, et me ei saaks neist asjadest osa ega tunneks neist rõõmu. Tema plaan on, et peaksime neist rõõmu tundma ja olema õnnelikud looduse kauniduses, mille Ta ise lõi. EGW “Tunnistused kogudusele” II








