Rumalad ja targad
Kümme neitsit näevad selle maailma lõputunde. Nad kõik väidavad end olevat kristlased. Kõigil on kutse, kõigil nimi, kõigil valgus, ja kõik ütlevad end teenivat Jumalat. Kõik näivad ootavat Tema ilmumist. Viiel puudub siiski midagi. Viis neitsit jäävad üllatunult ja jahmunult pulmahoonest välja. /…/
Igaüht meist kujutatakse targa või rumala neitsina. On paljusid, kes ei soovi viibida Jeesuse jalge ees ja õppida Temast. Nad ei tunne Tema teid ega ole valmis Tema tulekuks. Nad väidavad end ootavat oma Issanda tulekut, kuid ei valva ega palveta usus, mis hinge armastuse kaudu puhastaks. Sellised inimesed elavad hooletut elu. Nad on kuulnud ja vastu võtnud tõe, aga ei ela seda läbi. Neil ei ole lampides armu õli. Nad pole valmis Talle pulmasöömaajale. /…/
Ärge olge nagu rumalad neitsid, kes peavad endastmõistetavaks, et Jumala tõotused kuuluvad neile, kuigi nad ei kuuletu Kristuse käskudele. Kristus õpetab, et pelgalt kristlaseks tunnistamine ei tähenda midagi. Ta ütleb: “Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!” (Mt 16:24) EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”
Ärge väsige valvates ja paludes
Valvamine ja palumine on vajalikud, et areneda vaimulikus elus. Mine oma kambrisse või kuhugi üksildasse paika ning palu Isa Jeesuse nimel, et Ta sind aitaks. Mõjus on palve, mis tuleb inimese südamest, kes tunneb end nõrgana ning igatseb Jumalalt tuleva väe järele. Innukat ja tulist palvet kuuldakse ning sellele ka vastatakse.
Ära nõrke. Heida end Jeesuse jalge ette, kes on olnud kiusatud ning teab, kuidas aidata kiusatuid. Anna end Jeesuse kaudu Jumala kätesse, kuni su hing puhkab kindluses Temas ning sa tunned, et sind pole selle töö tegemisel üksi jäetud. Jumal aitab sind. Inglid valvavad su üle. Kuid enne kui sa abi saad, pead tegema parima, mida suudad – valvama ja paluma. EGW “Usk, millest ma elan”
Ohver meie eest
Jumala õigus meie teenistusele põhineb lõpmatul ohvril, mille Ta meie eest tõi. “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1Jh 3:1) Meie pärast elas Kristus kurbuse ja puudusega täidetud elu. Ta oli puhas ja püha, kuid ometi pandi Tema peale meie kõigi üleastumised. /…/ Oma käe puudutusega tervendas Ta haigeid, kuid ometi kannatas Ta ränka füüsilist valu. Ta ajas kurjad vaimud sõna abil välja ja vabastas need, kes olid Saatana kiusatustega aheldatud, kuid ometi ründasid Teda kiusatused, mis pole kunagi kedagi teist tabanud. Ta äratas oma väega surnud ellu, kuid ometi kannatas Ta kõige kohutavama surma agooniat.
Kõike seda kannatas Kristus meie pärast. Mida anname Talle tagasi? Tema, taeva Kuningas, alistus kannatlikult põlastamisele ja solvamisele. Kas peaksime pidama siis ükskõik missugust ohvrit liiga suureks? Kas peaksime kõhklema pühendamast Jumalale oma mõistlikku teenistust. EGW “Jeesuse sarnaseks”








