Piiblisalm
“Otsige head, aga mitte kurja, et te jääksite elama! Siis on teiega Issand, vägede Jumal.” (Aamose 5:14)
Rohke tänu põhjused
Iga osake loodusest on piiritu armastuse ilming. Jumala väe läbi järgnevad regulaarselt üksteisele suvi ja talv, külv ja lõikus, öö ja päev. Tema sõna peale tärkavad taimed, neile ilmuvad lehed ja puhkevad õied.
Kõik hea, mis meil on, iga päiksekiir ja vihmasabin, iga toiduraas, iga hetk meie elust on armastuse kingitus meile. EGW “Usk, millest ma elan”
Head mõtted
Jeesus on meie jõud. EGW “Pilk ülespoole”
Piibli tsitaat emadele
“Issand õnnistagu Sind!” (Rt 2:4b)
Hingamispäev ja loodus
Issanda hingamispäev tuleb kujundada õnnistuseks nii meile kui meie lastele. Lapsi võib viia õitsvate lillede ja puhkevate pungade juurde, kõrgete puude ja kaunite rohukõrte juurde ning õpetada, et Jumal tegi selle kõik kuue päevaga, puhkas seitsmendal päeval ja pühitses selle päeva. Niiviisi võivad vanemad oma õppetundidega köita oma laste meeli ning kui lapsed vaatavad nähtustele looduses, toob see neile meelde nende kõigi vägeva Looja. Nende mõtted liiguvad looduse Jumalale, tagasi meie maailma loomise juurde, mil rajati hingamispäeva alused ja mil kõik Jumala pojad hõiskasid rõõmust.
Õnnelik on see perekond, kes Jeesuse kombel võib hingamispäeval minna pühakotta samamoodi nagu Jeesus oma jüngritega läks sünagoogi – üle põldude, piki järveranda või läbi metsasalude.
Hingamispäev kutsub meid nägema Looja loomistöödes Tema au. Jeesus sidus oma kallihinnalisi õppetunde loodusnähtuste iluga, sest Ta soovis ka meid tegevat sedasama. Enam kui teistel päevadel peaksime me pühal puhkepäeval uurima sõnumeid, mida Jumal on meie jaoks loodusesse üle tähendanud. Me peaksime uurima Päästja tähendamissõnu seal, kus ta neid kord jutustas, põldudel ja metsasaludes, lageda taeva all, keset rohuaasi ja lilli. Kui me liigume lähemale looduse südamele, muudab Kristus oma kohaloleku meie jaoks käegakatsutavaks ning räägib meie südameile oma rahust ja armastusest. EGW “Elu tänasel päeval”
Jaakobi kaevul
Taeva kuningas tuli hüljatud hinge juurde ja palus temalt teenet. Tema, kes lõi ookeani, allikad ja veesooned, istus väsinult Jaakobi kaevu ääres ja sõltus võõra lahkusest selles, et saada juua.
Samaaria naine nägi, et Jeesus oli juut. Hämmastuses unustas ta täita Jeesuse soovi ja püüdis hoopis selgusele jõuda tavatu palve põhjuses: “Kuidas sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?”
Jeesus vastas: “Kui sa teaksid Jumala andi ja kes see on, kes sinule ütleb: Anna mulle juua, siis sa paluksid teda ja ta annaks sinule elavat vett.” /…/ Kui Jeesus kõneles elavast veest, kuulas naine imestusega Tema sõnu. Jeesus oli äratanud temas huvi ja tekitanud igatsuse anni järele, millest Ta kõneles. Jeesus ütles temale: “Igaüks, kes seda vett joob, see januneb jälle, aga kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu.”
Kui paljudele janunevatele hingedele on elav Allikas tänagi nii lähedal, ja ometi otsivad nad kaugelt elustavat vett! “Ära ütle oma südames: Kes läheb taevasse? See on: Kristust alla tooma, või: kes läheb alla sügavusse? See on: Kristust surnuist üles tooma!… Sõna on sinu ligidal, sinu suus ja sinu südames… Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand ja oma südames usud, et Jumal on Tema surnuist üles äratanud, siis saad sa õndsaks!” (Rm 10:6-9) EGW “Ajastute igatsus”
