Vana ja Uus
Kristus, nagu Ta oli ilmutatud patriarhidele, kujutatud ohvriteenistuses, kirjeldatud Seaduses ja prohvetite kaudu, on Vana Testamendi varandus. Kristus oma elu, surma ja ülestõusmisega ja Kristus, nagu Ta on Püha Vaimu kaudu ilmutatud, on Uue Testamendi aare. Meie Päästja, kelles paistab Isa auhiilgus, on nii Vana kui ka Uus.
Prohvetid olid ette kuulutanud Kristuse elu, surma ja lepitustööd ning apostlid olid selle tunnistajad. Nende peamine teema oli Kristus Tema alanduses, puhtuses ja pühaduses, oma võrratus armastuses. Selleks, et kuulutada evangeeliumi tervikuna, pidid nad Päästjat esitama mitte üksnes Tema elu ja õpetuste kaudu, vaid ka Vana Testamendi prohvetikuulutuste ja ohvriteenistuse sümbolite kaudu. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Kiituslaul Jumalale
Olgu iga meie lausutud või kirjapandud sõna väljendatud julguses ja kõikumatus usus. Ära arva, et Jeesus on ainult su venna Päästja. Ta on su isiklik Päästja. Kui hellitad endas seda kallihinnalist mõtet, siis tõstad oma hinges üles lauluviisi Jumalale. Meie eesõiguseks on võidutseda Jumalas. Meie eesõiguseks on juhtida inimesi nägema, et nende ainus lootus peitub Jumalas ning otsida pelgupaika Temas.
Iga Jumalale pühendumise väljendus toob rõõmu, sest Tema antud valguse väärtustamisel antakse meile uut ning lisanduvat valgust. Me peame avama südame Õiguse Päikese eredatele kiirtele. Täielikus kuuletumises peitub rahu.
Lase Jumala rahul valitseda oma südames. Siis on sul jõudu taluda kõiki kannatusi ning tunned rõõmu armust, mis on antud sulle vastupidamiseks. Ülista Issandat, räägi Tema headusest ja väest. Pehmenda oma südant ümbritsevat atmosfääri. Ülista oma südame, hinge ja häälega Teda, kes on sinu tervis, Päästja ja Jumal.
Leidku kiitus ja tänu väljendust laulus. Kui meid kiusatakse, siis toogem oma tunnete asemel usus esile tänulaulu Jumalale. Laul on relv, mida võime alati kartuse vastu kasutada. Kui me selliselt avame oma südame Päästja ligiolu päikesesärale, saame kogeda Tema õnnistust. EGW “Elu tänasel päeval”
Ohvritall
Kui Jeesus tuli Jordani äärde, et lasta ennast ristida, tajus Johannes Temas sellist iseloomupuhtust, millist ta polnud kunagi enne tajunud ühegi inimese juures. /…/
Johannest liigutas sügavalt see, kui ta nägi Jeesust palvesse põlvitamas ja pisarsilmil Isalt kinnitust anumas. Kui Jumala auhiilgus Jeesust ümbritses ja hääl taevast kõlas, mõistis Johannes, et see oli märk, mille Jumal oli tõotanud. Ta mõistis, et oli ristinud maailma Lunastaja. Püha Vaim tuli Tema peale ning osutades käega Jeesusele, hüüdis ta: “Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!” (Jh 1:29)
Mitte keegi kuulajatest ja ka ütleja ise ei tajunud sõnade “Jumala Tall” tähendust. Mooria mäel oli Aabraham kuulnud oma poja küsimust: “Isa … kus on ohvritall?” Isa vastas: “Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg.” (1Ms 22:7.8) Jääras, mille Jumal varus Iisaki asemele, nägi Aabraham sümbolit Temast, kes pidi surema inimeste pattude eest. Püha Vaimu läbi oli Jesaja kasutanud Päästja kohta sama kujundit: “Teda … viiakse tappa nagu lammas … aga Jehoova laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale.” (Js 53:7.6) Kuid Iisraeli rahvas polnud mõistnud seda õpetust. Paljud neist pidasid paganate eeskujul Jumalale toodud ohvreid andideks, mille kaudu nad lootsid lepitada jumalust. Jumal soovis õpetada neile, et Tema armastus andis anni, mis lepitab inimesed Temaga. EGW “Ajastute igatsus”








