Ristimine Püha Vaimuga
Me peame palvetama rohkem kui kunagi varem Püha Vaimuga ristimise pärast, sest kui üldse kunagi on aeg, mil seda ristimist vajame, siis on see praegu. Issand ei ole midagi muud nii sageli meile anda lubanud kui Püha Vaimu ja miski muu ei austa Tema nime rohkem kui selle andmine.
Kui me saame osa sellest Vaimust, siis sünnivad mehed ja naised uuesti. Kord kadunud hinged on leitud ja tuuakse tagasi. EGW “Pilk ülespoole”
Pühitsus
Pühakirjas esiletoodud pühitsus hõlmab kogu olemuse – vaimu, hinge ja ihu. Paulus palvetas tessalooniklaste eest, et nende “kogu… vaim ja hing ja ihu” säiliksid “laitmatuina meie Issanda Jeesuse Kristuse tulekuks”. (1Ts 5:23) Teises kohas kirjutab ta usklikele: “Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks, pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks.” (Rm 12:1) Kristus ütles: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest.” Need, kes armastavad Jumalat kõigest oma südamest, soovivad anda Tema teenistusse parima oma elust ja püüavad pidevalt tuua iga oma hinge- ja ihujõu kooskõlla käskudega, mis edendavad võimet teha Tema tahtmist. EGW “Suur võitlus”
Talle vere läbi
Mõelgem meie kalli Päästja elule ja kannatustele meie pärast ning pidagem meeles, et kui me ei ole nõus taluma katsumusi, vaeva ja võitlust, kui me ei ole valmis osa saama Kristuse kannatustest, ei leita meid väärt olema Tema troonile istuma. Meilt ei nõuta kunagi nii palju kannatamist kui Kristus kannatas, sest Kristuse peale pandi kogu maailma patud, mitte ühe inimese omad. Ta talus alandust, süüdistusi, kannatusi ja surma, et me võiksime Tema eeskuju järgides kõik pärida.
Kristus on meie eeskuju, täiuslik ja püha eeskuju, mis on meile järgimiseks antud. Me ei saa iial eeskujuga võrdseks, kuid me võime seda vastavalt oma võimekusele jäljendada ja sellega sarnaneda. Kui me langeme abitult, kannatame oma patu patususe mõistmise tõttu, kui alandame end Jumala ees, vaevame hinge tõelise kahetsuse ja meeleparandusega, kui esitame Isale Kristuse nimel innukaid palveid, siis võtab Isa meid kindlasti vastu, kui anname kõik puhtsüdamlikult Jumalale. Peame hingepõhjas mõistma, et kõik meie jõupingutused ja me ise oleme ülimalt väärtusetud, sest ainult Võitja nimel ja Tema jõus saavad meistki võitjad. EGW “Te saate väe”
Paluge igal ajal
Me peame viibima sageli palves, kui me soovime taevastes asjades edeneda. Kui me tõesõnumit esmakordselt kuulsime, kui sageli me siis palvetasime! Kui sageli võis meie palvesosinat kuulda toas, heinaküünis, lilleaias või aasal. Sageli veetsime me kahe- või kolmekaupa tunde siiras palves, tuginedes Tema tõotustele. Sageli kõlas seal nuukseid ning seejärel tänuhäält ja ülistuslaulu. Nüüd on Issanda päev lähemal kui me esmalt arvasime ning me peaksime olema puhta südamega, innukamad ja palavamad kui neil varajastel päevadel. Meid ümbritsevad ohud on praegu tõsisemad kui tollal ning inimsüdamete pinnas enam paadunud. Just praegu peame me laskma Kristuse Vaimul endasse imbuda ning me ei tohiks puhata enne, kui oleme Tema Vaimu kätte saanud.
Arenda endas harjumust vestelda Päästjaga. Tõsta oma süda jätkuvalt üles vaikses palves abi, valguse, jõu ja arusaamise järele. Olgu iga su hingetõmme kui üks palve. EGW “Elu tänasel päeval”
Lambad ja karjane
Karjase elu on vaevarohke ja hooltnõudev. Tal tuleb hellalt hoolitseda abitute olevuste eest. Mõnedki inspireeritud kirjutajad on seda kujundit kasutanud evangeeliumi kalleima tõe illustreerimiseks. Kristust võrreldakse karjasega. Ta nägi, kuidas Tema lambad ekslesid pärast pattulangemist pimedatel patuteedel hukatuse suunas. Selleks, et eksinuid päästa, jättis Ta oma Isamaja au ja helguse. Ta ütleb: “Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra /…/ Ma karjatan neid, nagu on õige. Ma tahan oma lambad päästa, et nad enam ei oleks saagiks.” (Hs 34:16.22) Kristus kutsub lambaid enda juurde “varjuks päeva palavuse eest ja pelgupaigaks ning ulualuseks rajuilma ja vihma puhul.” (Js 4:6) Väsimatult hoolitseb Ta karja eest. Ta kinnitab nõrku, leevendab kannatajate vaeva, võtab tallesid oma kätele ja kannab neid süles. Tema lambad armastavad Teda. “Aga võõrale nad ei järgne, vaid põgenevad ta juurest, sest nad ei tunne võõraste häält.” (Jh 10:5)
Kristus ütleb: “Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali -, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. (Jh 10:11-13)
EGW “Patriarhid ja prohvetid”
