Ära lakka palvetamast
Niisugust aega ja kohta, kus ei sobiks Jumala poole palvetada, polegi olemas. Mitte miski ei saa takistada meil oma südant hardas palvemeeles üles tõstmast. Tänaval tungleva rahva hulgas ja töökohustuste juures võime saata palveid Jumala poole ja paluda tema juhtimist, nagu seda tegi Nehemja, kui ta esitas oma palve kuningas Artaxerxese ees. Palvekambri võime leida kõikjal, kus me iganes oleme.
Me peaksime oma südameukse alati lahti hoidma ja paluma, et Jeesus tuleks taevase külalisena meie hinge. EGW “Tee Kristuse juurde”
Iseloomu kujunemine
Nii nagu mõni tunneb rõõmu aiamaa harimisest, nii tunneb Jumal rõõmu oma usklikest poegadest ja tütardest. Aiamaa vajab pidevat tööd. Umbrohud tuleb kõrvaldada, uued taimed maha istutada, liiga kiiresti kasvavaid varsi tuleb tagasi lõigata. Nii töötab Jumal oma aiamaa heaks ja hoolitseb taimede eest.
Jumal ei suuda tunda rõõmu mingist arengust, mis ei ilmuta Kristuse iseloomu. Mõned taimed on nii väetid, et neis pole peaaegu mingit elu, ning nende eest hoolitseb Jumal eriliselt.
Taevasse sisenevad vaid need inimesed, kes armuajal on kujundanud iseloomu, millest õhkub taeva hingust. Püha inimene taevas peab esmalt saama pühaks inimeseks maa peal. EGW “Elu tänasel päeval”
Annid Kristuse kaudu
Armastus, mis igatseb Jumala südames oma maapealsete laste järele, on tugevam kui surm. Oma Poja andmisega kinkis Jumal inimese lunastamiseks kogu taeva.
Läbi selle anni tuleb meie hinge päev-päevalt Jumala kustumatu armastus. Iga lill oma õrnade õite ja hurmava lõhnaga on just selle anni kaudu antud meile rõõmuks. Tema lõi päikese ja kuu; taevas pole ühtki tähte, mida Tema poleks loonud. Tema antud on leib meie laual. Kõigel on Kristuse käekiri. Kõik, mis on inimesele antud, on tulnud selle kirjeldamatu anni, Jumala ainusündinud Poja kaudu. EGW “Usk, millest ma elan”
Selgitav tsitaat Piiblist
“Jumal … Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust.” (Ps 36:10)
Usaldusväärne Päästja
Peetrus salgas oma Issandat katsumusetunnil, kuid Jeesus ei hüljanud vaest jüngrit. Kuigi Peetrus vihkas iseennast, armastas Issand teda ning nimetas teda pärast ülestõusmist nimepidi ja saatis talle armastava sõnumi. Oo, missugune lahke, armastav, kaastundlik Päästja meil on! Ja Ta armastab meid, isegi kui me eksime.
Ära siis nüüd end kalli Päästja käte vahelt lahti kisu, vaid hinga usaldavalt usus. Ta armastab sind, Ta hoolitseb sinu eest, Ta õnnistab sind ning annab sulle oma rahu ja armu. Ta ütleb sulle:
Sa võid olla füüsiliste probleemidega rõhutud, kuid see ei tõesta, et Issand ei tegutse sinu heaks iga päev. Ta andestab sulle, rikkalikult. Kogu oma hinge Jumala kauneid tõotusi. Jeesus on meie muutumatu, usaldusväärne Sõber ja Ta tahab, et sa usaldaksid Teda. EGW “Pilk ülespoole”
Risti valguses
Meie lunahind, taevase Isa mõõtmatu ohver, tema Poja surmaandmine meie eest peaks andma üleva käsitluse sellest, kelleks me Kristuse kaudu võime saada. Kui inspireeritud apostel Johannes vaatles Isa armastuse kõrgust, laiust ja sügavust hukkuva inimsoo suhtes, täitis teda imetlus ja püha aukartus; ja, suutmata leida sobivat väljendit selle armastuse suuruse ja õrnuse kohta, kutsus ta maailma üles seda vaatama. “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1Jh 3:1) Millise väärtuse annab see inimesele! Patustamise tagajärjel saavad inimlapsed Saatana alamateks. Usu läbi Kristuse lepitusohvrisse võivad aga Aadama lapsed saada Jumala lasteks. Endale inimolemuse võtmisega ülendab Kristus inimsoo. Langenud inimene on asetatud kohale, kus ta ühenduses Kristusega võib tõepoolest saada vääriliseks tiitlile Jumala laps.
Teist sellist armastust ei ole! Taevase Kuninga lapsed! Milline ülev tõotus! Teema kõige sügavamaks mõtiskluseks! Jumala võrratu armastus maailma vastu, kes teda ei armastanud! Sellel mõttel on hinge pehmendav jõud ning see suunab meeled Jumala tahte alla. Mida enam uurime jumalikku iseloomu risti valguses, seda enam näeme halastust, õrnust ja andestust, mis on õiglusega läbi põimitud, ja seda selgemini märkame loendamatuid tõendeid mõõtmatust armastusest ja õrnast kaastundest, mis ületab isegi ema igatseva kaastunde oma isemeelse lapse suhtes. EGW “Tee Kristuse juurde”
