Ümberkujundatud elu
Meeleparandus on töö, mida suurem osa ei hinda. Pole sugugi vähetähtis maine, pattu armastav mõistus ümber kujundada ja panna see mõistma Kristuse sõnulseletamatut armastust, Tema armu meeldivust ja Jumala headust, nii et hing täitub jumaliku armastusega ja on taevastest saladustest kütkestatud. Kui inimene mõistab neid asju, paistab endine elu vastiku ja vihkamisväärsena. Ta vihkab pattu ning oma südant Jumala ees murdes võtab vastu Kristuse kui hinge elu ja rõõmu. Ta ütleb oma endistest naudingutest lahti. Tal on uus meelsus, uued kiindumused, uued huvid, uus tahe ning ka mured, soovid ja armastus on uued. Lihahimu, silmahimu ja elukõrkus, mida ta seni Kristusele eelistas, on nüüd seljataha jäänud ning Kristus on tema elu võlu, tema kiitlemise aupärg. Nüüd näeb ta taevast, mis kord ei äratanud üldse huvi, selle külluses ja aus ning ta mõtiskleb oma tulevasest kodust, kus ta saab näha, armastada ja ülistada Teda, kes on ta oma kalli verega lunastanud. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Ära mine maailmaga kompromissile
Kristus, taeva Majesteet, tuli siia maa peale inimlihasse, väljendades inimperekonna ees seistes jumalikku headust, kaastunnet ja armastust. Ta tuli, et lunastada patuseid ja rüütada neid oma õigusega.
Maailma Päästjana oli Kristus kiusatuste tulejoonel. Vaenlane ründas Teda igas asjas. Pidevalt tuli ta Tema juurde ettepanekuga, et maailmaga kompromissile minnes võiks Ta maailma võita. Kristus on meie eeskuju. … Kuigi Kristus oli maailmas, ei olnud Ta maailmast. Ta ei kohandanud oma elu eesmärgi saavutamiseks ilmalike tavadega. Ta ei pidanud enda meele järele elama. Kõrgeim eeskuju pidi säilima. Rangest moraalist ja sirgjoonelisusest kõrvalekaldumine oleks kogu Tema elutöö nurjanud. EGW “Pilk ülespoole”
Rõõm Jumala loomingust
Seesama Looja, kes rajas meie esivanemate jaoks kauni Eedeni aia, kes istutas meile ilusad puud ja lilled ning andis kõik, mis on looduses ilus ja suurepärane, inimeste rõõmuks, kavandas nii, et inimesed seda naudiksid.
Ärge siis arvake, et Jumal soovib, et loobuksime kõigest, mis peaks meie õnne nimel alles jääma. Ta nõuab, et loobuksime üksnes sellest, mida meil pole vaja enda heaolu ja õnne nimel säilitada.
Seesama Jumal, kes istutas need suursugused puud ja rüütas nad rikkaliku lehestikuga, kes andis meile lillede säravad ja kaunid värvitoonid ning kelle meeldivat kätetööd näeme kõikjal looduse, ei taha, et oleksime õnnetud. Tema plaan ei ole, et me ei saaks neist asjadest osa ega tunneks neist rõõmu. Tema plaan on, et peaksime neist rõõmu tundma ja olema õnnelikud looduse kauniduses, mille Ta ise lõi. EGW “Tunnistused kogudusele” II








