Tsitaadid armastusest Pauluse kirjades kogudustele
Piiblis Pauluse kirjades kogudustele on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.
- Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. (1Kr 2:9)
- Tunnetus teeb suureliseks, aga armastus ehitab. (1Kr 8:1)
- Aga kui keegi armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud. (1Kr 8:3)
- Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud. (Ef 2:4)
- Käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. (Ef 5:2)
Usaldus raskustes
Jumal juhtis heebrealased mägedevahelisse orgu mere kaldal, et nende päästmise kaudu näidata oma väge ja alandada Jumala rahva rõhujate uhkust. Jumal oleks võinud nad päästa ükskõik millisel viisil, kuid Ta valis sellise tee, et karastada nende usku ja kinnitada nende usaldust Temasse. Rahvas oli väsinud ja hirmunud, kuid kui nad poleks Moosese käsu peale liikvele läinud, poleks Jumal saanud avada nende ees teed.
Astude sõna otseses mõttes vette, väljendasid nad usku Moosese kaudu esitatud Jumala sõnasse. Nad tegid kõik võimaliku ja siis lõhestas Iisraeli vägev Jumal nende jaoks mere ning valmistas neile edasimineku tee.
Selles läbielus peitub suur õppetund kõigi aegade jaoks. Kristlase elus on sageli ohte ja näib, et kohustusi täita on raske. Kujutlusvõime maalib pilte eelolevast ähvardavast hukkumisest ning seljataga varitsevast orjapõlvest või surmast. Ometi lausub Jumala hääl selgesti: “Minge edasi.” Me peaksime sellele korraldusele kuuletuma ka siis, kui meie silmad ei suuda pimedusest läbi näha ning kui meie jalgu uhuvad külmad lained. Edasiminekut tõkestavad takistused ei kao niikaua, kui kõhkleme ja kahtleme. Need, kes kavatsevad sõnakuulelikuks hakata alles siis, kui kõik ebakindlus kaob ning ainuski ebaõnnestumine või lüüasaamine ei ähvarda, need ei hakka sõnakuulelikuks iialgi. Uskmatus sosistab: “Oodakem, kuni takistused kõrvaldatakse ja nähtavaks saab selge tee.” Usk aga kutsub meid julgelt edasi minema, lootes kõik ja uskudes kõik.
Pilv, mis oli egiptlaste jaoks pimedus, oli heebrealaste leerile heledaks valguseks, ujutades oma säraga üle nende ees avaneva tee. Sarnaselt kogeb uskmatu Jumala juhtivust kui pimedust ja lootusetust, Jumalat usaldav inimene aga näeb selles valgust ja rahu. Jumal võib juhtida meid küll läbi kõrbe või mere, kuid Tema tee on alati kindel tee. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Õpetaja ja aitaja
Kristus tuli meie maailma teadlikuna rohkem kui inimlikust suurusest, et teostada töö, mille tulemused pidid ulatuma igavikku. Kust võis Teda leida, kui Ta seda tööd tegi? Kalur Peetruse kodust. Jaakobi kaevu äärest, rääkimas Samaaria naisele elavast veest. Üldiselt õpetas Ta vabas õhus, aga mõnikord ka templis, sest Ta käis juutide kogunemistel. Kuid kõige sagedamini õpetas Ta mäeveerul või kaluripaadis istudes. Ta tuli nende tagasihoidlike kalurite ellu. Tema kaastunne oli abivajajate, kannatajate ja põlatute poolt ning Ta kütkestas paljusid.
Kui lunastusplaan koostati, siis otsustati, et Kristus ei ilmu oma jumalikus olemuses, sest siis ei saaks Ta õnnetute ja kannatajatega suhelda. Ta pidi tulema vaese inimesena. Ta oleks võinud ilmuda vastavalt oma kõrgele seisusele taevastes õuedes, aga ei, Ta pidi jõudma inimeste kannatuste ja vaesuse kõige suurematesse sügavustesse, et koormatud ja pettunud võiksid Tema häält kuulda. EGW “Te saate väe”