“Ingel ütles mulle: “Kirjuta: Õndsad on need, kes on kutsutud Talle pulmasöömaajale.” Ta ütles mulle: “Need on Jumala tõelised sõnad.”” (Ilm 19:9)

Me võime olla Kristuse kaastöölised. EGW “Jumala pojad ja tütred”

Piiblis Johannese esimeses kirjas on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.

• Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks. (1Jh 4:12)
• Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. (1Jh 4:16)
• Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. (1Jh 4:18)
•  Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. (1Jh 4:19)
• Sellest me tunneme ära, et armastame Jumala lapsi,  kui me armastame Jumalat ja teeme tema käskude järgi. (1Jh 5:2)
• See ongi Jumala armastamine, et me peame tema käske, ja tema käsud ei ole rasked. (1Jh 5:3)

Issand on olnud inimperekonna vastu nii helde kui vähegi võimalik. Andes Jeesuse, andis Jumal kogu taeva.

Inimlikult võttes tundub selline ohver pillava raiskamisena. Inimmõistuse jaoks on kogu lunastusplaan armu ja vahendite raiskamine. Imestunult jälgivad taevased väehulgad inimlapsi, kes keelduvad laskmast Kristuse armastusel end ülendada ja rikastada. Inglid võiksid tõemeeli hüüatada: Milleks selline raiskamine?

 Kuid kadunud maailma lunahind pidi olema täielik ja külluslik. Kristuse ohver pidi jõudma iga inimhingeni. Seda andi ei piiritlenud vastuvõtjate hulk. Kõik inimesed ei pääse. Ometi pole lunastusplaan sellepärast raiskamine, et see ei saa kõigi juures teostada seda, milleks on pakutud külluslikud võimalused. EGW “Ajastute igatsus”

“Inimsüdames on palju kavatsusi, aga Issanda nõu saab teoks.” (Õp 19:21)