“Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist,” ütleb Issand, “ja ärge puudutage rüvedat, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks,” ütleb Kõigeväeline Issand. (2Kr 6:17.18) Missugune tõotus! See lubab, et teist saavad kuningliku perekonna liikmed, taevariigi pärijad. Kui keegi maapealsetest monarhidest austab mõnd inimest või võtab temaga ühendust, kuidas leiab see siis ajakirjanduses kajastamist ja äratab nende kadedust, kes arvavad, et neil pole nii vedanud. Kuid siin on Keegi, kes on Kuningas kõige üle, universumi Monarh, iga hea asja Looja, ja Tema ütleb meile: ma teen teist oma pojad ja tütred. Ma ühendan teid endaga, te saate kuningliku perekonna liikmeteks ja Taevakuninga lasteks.

Miks me ei peaks seda tegema, kui meil on niisugune ajend, eesõigus saada Kõigekõrgema lapseks, eesõigus nimetada taeva Jumalat oma Isaks? Kas sellest ei piisa? Ja seda te nimetate kõigest väärtuslikust loobumiseks? Kas see on loobumine kõigest, mis on omamist väärt? Ma tahan ühineda Jumala ja pühade inglitega, see on mu kõrgeim püüdlus. EGW “Tunnistused kogudusele” II

Usu kaudu võtame vastu Jumala armu, kuid usk ise ei päästa. Usk ei ole vahend, millega midagi ära teenida. Usk on käsi, millega haarame kinni Kristusest ja võtame vastu Tema teened. Me ei suuda isegi meelt parandada ilma Jumala Vaimu abita. Piibel ütleb Kristuse kohta:

Meeleparandus tuleb Kristuselt just nii nagu pattude andestuski. “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1:29) EGW “Ajastute igatsus”