Täielik pühendumine
Jumal ei võta vastu midagi vähemat kui täielikku, tingimusteta pühendumist. Patused, kaht isandat teenivad kristlased ei saa iial taevasse. Nad ei oleks seal õnnelikud, kuna nad ei tea midagi kõrgetest, pühadest põhimõtetest, millest juhinduvad kuningliku perekonna liikmed.
Tõeline kristlane hoiab alati oma hingeukse taeva poole avatud. Ta elab osaduses Kristusega. Ta soovib, et tema tahe sulaks kokku Kristuse tahtega. Tema ülim igatsus on saada ikka enam ja enam Kristuse sarnaseks. EGW “Viimaste päevade sündmused”
Omakasupüüdmatu elu
Kasvame armus ainult siis, kui teeme omakasupüüdmatult seda tööd, mille Kristus on meile määranud – kui püüame oma võimete kohaselt olla abiks ja õnnistuseks neile, kes vajavad abi, mida meie saame neile anda. Jõud tuleb harjutamisest; tegutsemine on just samasugune elutingimus. Need, kes püüavad kristlikku elu säilitada vaid Jumala armust tulenevaid õnnistusi passiivselt vastu võttes, tegemata midagi Kristuse heaks, sarnanevad neile, kes ainult söövad ega tee tööd. Nagu füüsilises, nii ka vaimses maailmas johtub tegevusetusest mandumine ja laostumine. Inimene, kes keelduks kasutamast oma jäsemeid, kaotaks peagi jõu neid kasutada. Samuti kristlane, kes ei kasuta Jumalalt saadud võimeid, pole mitte ainult võimetu kasvama Kristuses, vaid ta kaotab ka selle jõu, mis tal enne oli. EGW “Tee Kristuse juurde”
Andestamisest
Kristus kannab meie patte ning annab pidevalt andeks ülekohtu ja patu.
Juudi eeskirjad panid inimestele kohustuse andestada viis süütegu ja Peetrus arvas, et seitset korda välja pakkudes on ta jõudnud inimliku kannatlikkuse piirini.
Jeesus tahtis, et Peetrus mõistaks, et need, kel on jumalik meelsus ja kes on täidetud Jumala Vaimuga, annavad andeks piiramatult. Lunastusplaani aluseks on armastus – põhimõte, mida peab inimkond läbi elama. Kui Kristus piiraks oma halastust, kaastunnet ja andestust teatud arvu pattudega, kui vähe inimesi saaks siis päästetud! Kuid Kristuse armulikkus inimeste ülekohtu andestamisel õpetab meile, et me peame oma kaasinimestele eksimusi ja patte vabalt andestama.
Inimene saab päästetud üksnes pattude ja üleastumiste andestamises ilmneva Jumala imelise kannatlikkuse kaudu. Kuid need, keda on õnnistatud Jumala armuga, peaksid ilmutama samasugust kannatlikkuse ja andestuse vaimu nende suhtes, kes kuuluvad Issanda perekonda. EGW “Pilk ülespoole”
Juurdepääs Isale
“Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed, ega ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme, aga me teame, et me Tema ilmudes oleme Tema sarnased, sest me näeme siis Teda, nagu Tema on.” (1Jh 3:2) Meie Lunastaja on avanud tee, nii et suurim patune, suurim abivajaja, rõhutuim ja põlatuim võib leida juurdepääsu Isale. Me kõik võime olla selles kodus, mida Jeesus on läinud valmistama. “Nõnda ütleb Püha, Tõeline, kelle käes on Taaveti võti ja kes avab ja ükski ei sule, kes suleb ja ükski ei ava. (Ilm 3:7)
EGW “Ajastute igatsus”
Usus tugev
Tee oma osa enda aitamisel, nagu peavad tegema kõik, kes soovivad õnnistusi. Usu, et Kristus aitab sind. Ära luba endale ühtki uskmatut sõna. Kui vaenlane ütleb sulle, et Issand on su unustanud, ütle talle, et sa tead, et see pole nii, sest Ta ütleb:
Kristuse kutse kõlab: “Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11: 28-30) See on õppetund, mida Kristus soovib sulle anda, ning selle omandamisel leiad sa rahu. EGW “Pilk ülespoole”
Näide Johannesest
Johannese elus ja iseloomus ilmnev usaldav armastus ja omakasupüüdmatu pühendumine esitavad hindamatu väärtusega õppetunde kristlikule kogudusele. Mõned võivad arvata, et tal oli niisugune armastus sõltumata Jumala armust, kuid tegelikult oli Johannesel loomu poolest tõsiseid iseloomuvigu – ta oli uhke, ambitsioonikas ja aldis meeles pidama solvamisi ja vimma.
Johannes soovis saada Jeesuse-sarnaseks ning Kristuse armastuse mõju all muutus ta tasaseks ja südamelt alandlikuks. Tema mina oli varjul Jeesuses. Ta oli tihedasti seotud Elava Viinapuuga ning sai selliselt osa jumalikust armust. Niisugune on alati tulemus ühendusest Kristusega. See on tõeline pühitsus.
Inimese iseloomus võib olla tõsiseid puudusi, ent Jeesuse tõeliseks jüngriks saamisega hakkab jumaliku armu vägi muutma neid uuteks looduteks. Kristuse armastus muudab, pühitseb teda. Ent kui inimesed nimetavad endid kristlasteks, kuid nende usk ei muuda neid paremateks meesteks ja naisteks kõikides nende elu suhetes – esindades Kristust nii elus kui iseloomus – siis ei saa nad osa Temast.
Johannes tundis rõõmu tõelisest pühitsusest. Kuid pane tähele, apostel ei nimeta ennast patutuks, vaid taotleb täiuslikkust Jumala palge ees. Ta tunnistab, et väidetavalt Jumalat tundev inimene, kes siiski rikub Jumala käsku, esitab valetunnistuse oma kutsumusest. Sellal kui meil tuleb armastada inimhingi, kelle pärast Jeesus suri ning teha tööd nende pääste heaks, ei tohiks me minna kompromissile patuga. Me ei tohiks ühineda mässumeelsetega ning nimetada seda siis heategevuseks. Jumal nõuab oma rahvalt käesoleval maailmaajastul, et nad seisaksid nagu Johannes seisis oma ajastul kõikumatult väljas õiguse eest, vastu hukutavatele eksitustele. EGW “Elu tänasel päeval”