Jumala annid
Usk on Jumala and. Usk on inimese mõistuse nõusolek Jumala sõnadega, mis seob südame Jumala teenimisega. Ja kellele kuulub inimese mõistus kui mitte Jumalale? Kelle oma on süda, kui mitte Jumala? Usu omamine tähendab anda Jumalale mõistus ja energia, mille oleme Temalt saanud, seega need, kel on usk, ei ole ise mingit au väärt. Need, kes usuvad nii tugevasti taevasesse Isasse, et nad suudavad usaldada Teda piiritu usaldusega, need, kes suudavad usu kaudu vaadata hauast kaugemale igavest reaalsust, peavad tunnistama oma Looja ees:
Ühelgi inimesel ei ole õigust nimetada iseennast enda omaks. Ja kellelgi ei ole midagi head, mida ta saaks enda omaks nimetada. Kõik inimesed ja kõik asjad on Issanda omand. Kõik, mille inimene taeva küllusest vastu võtab, kuulub ikkagi Issandale. EGW “Te saate väe”
Vaim valgustajana
Oma Sõna kaudu on Jumal andnud inimestele pääsemiseks vajalikud teadmised ning meil tuleb Pühakiri vastu võtta Jumala tahte autoriteetse ja eksimatu ilmutusena. See on iseloomu mõõdupuu, tõdede teadaandja ja läbielude katsekivi. … Tõsiasi, et Jumal on ilmutanud oma tahte inimestele Sõna kaudu, ei muuda tarbetuks Püha Vaimu kestva juuresoleku ja juhtimise vajadust.
Läbi kogu selle aja, mil Jumal tükk tüki haaval andis ilmutusi, mis tuli koondada Pühaks Raamatuks – Vanaks ja Uueks Testamendiks -, ei lakanud Püha Vaim inimesi ka individuaalselt valgustamast. … Piiblis on mainitud erinevail aegadel elanud prohveteid, kelle sõnumeist ei ole midagi üles kirjutatud. Samal viisil pidi Püha Vaim ka pärast Pühakirja kaanoni lõpetamist oma tööd jätkama – valgustama, hoiatama ja trööstima Jumala lapsi. EGW “Usk, millest ma elan”
Julgustav tsitaat Piiblist
Mõtlemapanev mõttetera
Näide Joosepi elust Egiptuses
Joosep jäi lihtsaks ja ustavaks Jumalale. Iga päev nägid ta silmad pahesid ja kõrvad kuulsid ahvatlusi, kuid ta ei nõustunud neid vaatlema ja kuulama. /…/ Oleks ta püüdnud põhimõtteid salata, oleks ta kiusatustele järele andnud. Ta ei häbenenud oma isade usku ega püüdnud varjata tõsiasja, et ta oli Issanda teenija.
Silmapaistev kordaminek kõigis Joosepile antud kohustustes polnud otsene ime, vaid jumalik õnnistus, mis kroonis Joosepi töökust, hoolikust ja tarmu. Joosep tunnistas, et tema edu pandiks oli Jumal ning isegi tema ebajumalaid teeniv isand tunnistas sama. Ent edu poleks tulnud ilma püsiva, läbimõeldud tegutsemiseta. Jumal sai austatud oma sulase ustavuse läbi. Jumal soovis, et Jumalasse uskuja erineks südamepuhtuse ja aususe poolest ebajumalakummardajatest ning et taevase armu valgus saaks paista paganliku pimeduse keskel. EGW “Patriarhid ja prohvetid”








