Ära lakka palvetamast
Niisugust aega ja kohta, kus ei sobiks Jumala poole palvetada, polegi olemas. Mitte miski ei saa takistada meil oma südant hardas palvemeeles üles tõstmast. Tänaval tungleva rahva hulgas ja töökohustuste juures võime saata palveid Jumala poole ja paluda tema juhtimist, nagu seda tegi Nehemja, kui ta esitas oma palve kuningas Artaxerxese ees. Palvekambri võime leida kõikjal, kus me iganes oleme.
Me peaksime oma südameukse alati lahti hoidma ja paluma, et Jeesus tuleks taevase külalisena meie hinge. EGW “Tee Kristuse juurde”
Iseloomu kujunemine
Nii nagu mõni tunneb rõõmu aiamaa harimisest, nii tunneb Jumal rõõmu oma usklikest poegadest ja tütardest. Aiamaa vajab pidevat tööd. Umbrohud tuleb kõrvaldada, uued taimed maha istutada, liiga kiiresti kasvavaid varsi tuleb tagasi lõigata. Nii töötab Jumal oma aiamaa heaks ja hoolitseb taimede eest.
Jumal ei suuda tunda rõõmu mingist arengust, mis ei ilmuta Kristuse iseloomu. Mõned taimed on nii väetid, et neis pole peaaegu mingit elu, ning nende eest hoolitseb Jumal eriliselt.
Taevasse sisenevad vaid need inimesed, kes armuajal on kujundanud iseloomu, millest õhkub taeva hingust. Püha inimene taevas peab esmalt saama pühaks inimeseks maa peal. EGW “Elu tänasel päeval”
Annid Kristuse kaudu
Armastus, mis igatseb Jumala südames oma maapealsete laste järele, on tugevam kui surm. Oma Poja andmisega kinkis Jumal inimese lunastamiseks kogu taeva.
Läbi selle anni tuleb meie hinge päev-päevalt Jumala kustumatu armastus. Iga lill oma õrnade õite ja hurmava lõhnaga on just selle anni kaudu antud meile rõõmuks. Tema lõi päikese ja kuu; taevas pole ühtki tähte, mida Tema poleks loonud. Tema antud on leib meie laual. Kõigel on Kristuse käekiri. Kõik, mis on inimesele antud, on tulnud selle kirjeldamatu anni, Jumala ainusündinud Poja kaudu. EGW “Usk, millest ma elan”
Üleskutsuv mõttetera igaks päevaks
Palveta ja tööta, õpi Jeesuselt. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Ohver meie eest
Jumala õigus meie teenistusele põhineb lõpmatul ohvril, mille Ta meie eest tõi. “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1Jh 3:1) Meie pärast elas Kristus kurbuse ja puudusega täidetud elu. Ta oli puhas ja püha, kuid ometi pandi Tema peale meie kõigi üleastumised. /…/ Oma käe puudutusega tervendas Ta haigeid, kuid ometi kannatas Ta ränka füüsilist valu. Ta ajas kurjad vaimud sõna abil välja ja vabastas need, kes olid Saatana kiusatustega aheldatud, kuid ometi ründasid Teda kiusatused, mis pole kunagi kedagi teist tabanud. Ta äratas oma väega surnud ellu, kuid ometi kannatas Ta kõige kohutavama surma agooniat.
Kõike seda kannatas Kristus meie pärast. Mida anname Talle tagasi? Tema, taeva Kuningas, alistus kannatlikult põlastamisele ja solvamisele. Kas peaksime pidama siis ükskõik missugust ohvrit liiga suureks? Kas peaksime kõhklema pühendamast Jumalale oma mõistlikku teenistust. EGW “Jeesuse sarnaseks”
