Varane ja hiline vihm
Hommikumaades langeb varane vihm külviajal. Varane vihm on vajalik seemne idanemiseks. Varase vihma viljastavate voogude toimel tärkavad õrnad idud. Hilisvihm, mis langeb enne lõikust, aitab kaasa vilja küpsemisele ja valmistab selle lõikuseks. Issand on kasutanud neid looduslikke protsesse, et kujutada Püha Vaimu tööd.
Nii nagu vihm ja kaste langevad esmalt, et vilja idanema panna, seejärel aga seda lõikuseks küpsetada, nii teostab ka Püha Vaim vaimulikku kasvuprotsessi selle eri staadiumides. Vilja küpsemine kujutab Jumala armutöö lõpuleviimist inimhinges. Püha Vaimu väe läbi viiakse Jumala kuju inimese iseloomus täiuseni. Püha Vaim peab meid täielikult ümber muutma Kristuse kuju sarnaseks.
Hiline vihm, mis küpsetab maailma lõikuse, kujutab vaimulikku tööd, mis valmistab koguduse ette Inimese Poja tulemiseks. Kui aga varane vihm ei ole langenud, ei saa olla mingit elu, roheline oras ei ole üldse tärganud. Kui varase vihma vood ei ole oma tööd teinud, ei ole hilisel vihmal seemet, mida täiuslikuks teha. EGW “Viimaste päevade sündmused”
Kõik kuulub Jumalale
Ka usk on Jumala and. Usk on inimese mõistuse nõusolek Jumala sõnadega, mis seob südame Jumala teenimisega. Ja kellele kuulub inimese mõistus kui mitte Jumalale? Kelle oma on süda, kui mitte Jumala? Usu omamine tähendab anda Jumalale mõistus ja energia, mille oleme Temalt saanud, seega need, kel on usk, ei ole ise mingit au väärt. Need, kes usuvad nii tugevasti taevasesse Isasse, et nad suudavad usaldada Teda piiritu usaldusega, need, kes suudavad usu kaudu vaadata hauast kaugemale igavest reaalsust, peavad tunnistama oma Looja ees:
Ühelgi inimesel ei ole õigust nimetada iseennast enda omaks. Ja kellelgi ei ole midagi head, mida ta saaks enda omaks nimetada. Kõik inimesed ja kõik asjad on Issanda omand. Kõik, mille inimene taeva küllusest vastu võtab, kuulub ikkagi Issandale. EGW “Te saate väe”
Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”
Ülistades Jeesust
Paulus hoidis pilgu ees elukrooni, mis antakse talle ja mitte ainult talle, vaid kõigile, kes igatsevad Tema ilmumist. Krooni muutis nii ihaldusväärseks võit, mis saavutatakse usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Ta ülistas alati Jeesust. Igasugune talentide ja enda võiduga hooplemine ei tulnud kõne allagi.
EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Muutumatu Jumal
Selle maailma ajaloo viimastel päevadel kuulutab Siinailt kostnud hääl ikka veel: “Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!” (2Ms 20:3) Inimene on hakanud vastu seisma Jumala tahtele, kuid ta ei saa panna vaikima käsusõna. Inimmeel ei saa vältida oma kohustust kõrgema võimu ees. Võib luua oma arusaamise kohaseid teooriaid ja püüda teaduse abil püstitada vastasrinnet jumalikule ilmutusele ning nii kõrvale tõrjuda Jumala käsuõpetuse, kuid seda tungivamalt kõlab käsk:
Issanda käsku ei ole võimalik nõrgestada või tugevdada. Issanda käsk on selline nagu see on alati olnud ja saab olema : püha, õige, hea ja täiuslik. Seda ei saa tühistada ega muuta. Selle “ausse tõstmine” või “häbistamine” on lihtsalt inimlik kõneviis. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Näide Paulusest
Paulus oli innukas tõe suhtes, julge Kristust kaitstes, ent viisakusreeglite järgimine ja tõelise peenetundelisuse and märgistasid tema käitumist.
Paulus tõmbas ligi sooje südameid kõikjal, kuhu ta läks, tema hing oli seotud oma vendade hingega. Kui ta neist lahkus, teades ja kinnitades, et nad ei näe tema palet enam iial, täitusid ta vennad kurbusega ja palusid teda sedavõrd siiralt nendega jääda, et ta kuulutas: “Mis te teete, et nutate ja rõhute minu südant?” Tema kaastundlik süda murdus, kui ta nägi ja koges nende kurvastust sel viimasel lahkuminekul. Nad armastasid teda ja tundsid, et nad ei suuda temast lahkuda. Milline kristlane ei imetleks Pauluse iseloomu? Kaljukindel, seistes tõe kaitseks väljas, kuid lapse kombel tundeline ja õrn oma sõprade ringis.
Kõige enam Kristuse-sarnased on need Tema järgijad, kes on kõige lahkemad, kaastundlikumad ja peenetundelisemad. Nende veendumused on kindlad ja iseloom tugev, miski ei suuda heidutada nende usku või kõigutada nende kohusetunnet.
Kristlane arendab endas tasaduse ja alandlikkuse vaimu, ta on rahulik, tähelepanelik teiste suhtes ning heas meeleolus, mida haigus ei riku ning ilmaolud ega tingimused ei kõiguta. Jumala lapsed ei unusta iialgi head teha. Head teod ilmnevad nende juures spontaanselt, sest Jumal on kujundanud nende iseloomu oma armu läbi. EGW “Elu tänasel päeval”