Kristust kujutas redel, mida nägi Jaakob: Kristus ulatub maa peale ja samas taeva väravateni, eluläveni. Kui sellel redelil oleks jäänud maast puudu kasvõi üks aste, oleksime me olnud kadunud. Kuid Kristus tuli meie juurde. Ta võttis endale meie olemuse ja võitis, et meie võiksime võtta Tema olemuse ja võita. “Patuse liha sarnasuses” elas Ta patuta elu.

Jumalana sirutab Ta taevase aujärjeni, inimesena kummardub Ta meieni. Ta õhutab meid usu kaudu Temasse saavutama Jumala iseloomu aulisust. Sellepärast olgem täiuslikud nii nagu meie “taevane Isa on täiuslik”. EGW “Ajastute igatsus”

See õigus, mida Kristus õpetas, on südame ja elu kooskõla Jumala tahtega. Patused inimesed võivad saada õigeks ainult siis, kui nad usuvad Jumalasse ja on elavas ühenduses Temaga. Siis ülendab tõeline jumalakartus mõtted ja õilistab elu. Siis on sisu ja vorm kooskõlas. Siis pole jumalateenistus mõttetuks rituaaliks.

Lunastus on Jumala and usklikele, mille eest tasu ei nõuta ning mis antakse neile vaid tänu Kristusele. Murest murtud hing leiab rahu läbi usu Kristusesse ning see rahu, mille ta saab, on võrdeline tema usu ja usaldusega. Tal pole võimalik osutada oma heategudele kui lunastushinnale tema hinge eest. EGW “Usk, millest ma elan”

Oled sa kunagi jälginud kotkast kartlikku tuvi püüdmas? Vaist on õpetanud tuvile, et oma röövsaagi kinnipüüdmiseks peab kotkas sellest kõrgemale õhku tõusma. Nii tõuseb tuvi üha kõrgemale ja kõrgemale taevasse, kannul kotkas, kes püüab talle järele jõuda. Asjatult. Tuvi on varjul senikaua, kuni ta ei lase millelgi peatada oma lendu või vedada teda alla, maa poole. Vääratab ta aga korra või võtab madalama lennukaare, haarab valvas vaenlane ühe hetkega ta oma küünistesse. Üha uuesti ja uuesti oleme me jälginud seda vaatepilti hinge kinni pidades ning kogu südamest väikesele tuvile kaasa elades. Kui kurvad me olnuks, nähes teda langemas ohvriks kotkale!

Meie ees seisab sõjapidamine – terve elu kestev võitlus saatana ja tema ahvatlevate kiusatustega. Vaenlane kasutab kõiki võimalikke argumente ning pettusi inimhinge võrku püüdmiseks. Elukrooni võitmiseks tuleb meil teha siiraid ning püsivaid pingutusi. Me ei tohi heita kõrvale oma sõjavarustust ega lahkuda lahinguväljalt, enne kui oleme saavutanud võidu ja võime triumfeerida oma Lunastajas.

Niikaua kuni me hoiame oma pilku püsivalt meie usu Alustajal ja Täidesaatjal, võime tunda end ohutult. Ent meie kiindumused peavad keskenduma sellele, mis on ülal ja mitte maapealsetele asjadele. Usus peame me liikuma üha kõrgemale ja kõrgemale Kristuse armu vastuvõtmisel. Mõtiskledes igal päeval Tema võrratute omaduste üle, peame me üha enam muutuma Tema aulise kuju sarnaseks. Kui me elame niisuguses ühenduses taevaga, heidab saatan oma võrke meie peale asjatult. EGW “Elu tänasel päeval”