Asu Kristuse poolele
Kristus on meie Õiguse Issand. Asugem Tema poolele nüüd, kohe praegu. Kes oma hinge Jeesusele pühendab, sel pole vaja meelt heita. Meil on kõikvõimas Päästja. Jeesusele, oma usu Alustajale ja Täidesaatjale vaadates võid sa öelda: “Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest!” (Ps 46:2-4)
Tulevases elus mõistame asju, mis siin on meie jaoks suuremalt osalt segased. Me mõistame, kui tugev vastane meil oli ja kuidas Jumala inglitel oli käsk kaitsta meid, kui järgisime Jumala Sõna nõuandeid. Kristus ei ütle, et meie meri on alati rahulik. Meile tulevad rasked katsumused. See on osa meie kasvatusest, mis on vajalik tugeva, tasakaalustatud iseloomu kujundamiseks. EGW “Pilk ülespoole”
Varjule pandud au
Põlev põõsas, milles Kristus ilmus Moosesele, kujutas Jumalat. Jumaluse peegelpildiks valiti tähtsusetu põõsas, millel polnud näiliselt mingit veetlust. Halastusrikas Jumal peitis oma au kõige tagasihoidlikuma sümboli varju, et Mooses võiks seda vaadata ja elama jääda. “Kui Issand nägi, et ta pöördus vaatama, siis Jumal hüüdis teda kibuvitsapõõsast ja ütles: “Mooses, Mooses!” Ja tema vastas: “Siin ma olen!”” (2Ms 3:4)
Samamoodi ilmutas Jumal end Iisraelile pilvesambas päeval ja tulesambas öösel; selle kaudu avaldas Ta inimestele oma tahet ning jagas neile oma armu. Jumala au oli looritatud selleks, et piiratud inimese nõrk nägemisvõime taluks seda. Nii võttis ka Kristus endale “meie alanduse” ihu (Fl 3:21) ja sai “nagu inimene”. Maailma silmis ei olnud Tal välimust, mis oleks silma paistnud; ja ometi oli Ta lihakssaanud Jumal, taeva ja maa valgus. Tema au jäi varjule, Tema suurus ja ülevus kaetuks selleks, et Ta võiks jõuda kurbade, kiusatustes olevate inimesteni. EGW “Ajastute igatsus”
Hingamispäev ja loodus
Issanda hingamispäev tuleb kujundada õnnistuseks nii meile kui meie lastele. Lapsi võib viia õitsvate lillede ja puhkevate pungade juurde, kõrgete puude ja kaunite rohukõrte juurde ning õpetada, et Jumal tegi selle kõik kuue päevaga, puhkas seitsmendal päeval ja pühitses selle päeva. Niiviisi võivad vanemad oma õppetundidega köita oma laste meeli ning kui lapsed vaatavad nähtustele looduses, toob see neile meelde nende kõigi vägeva Looja. Nende mõtted liiguvad looduse Jumalale, tagasi meie maailma loomise juurde, mil rajati hingamispäeva alused ja mil kõik Jumala pojad hõiskasid rõõmust.
Õnnelik on see perekond, kes Jeesuse kombel võib hingamispäeval minna pühakotta samamoodi nagu Jeesus oma jüngritega läks sünagoogi – üle põldude, piki järveranda või läbi metsasalude.
Hingamispäev kutsub meid nägema Looja loomistöödes Tema au. Jeesus sidus oma kallihinnalisi õppetunde loodusnähtuste iluga, sest Ta soovis ka meid tegevat sedasama. Enam kui teistel päevadel peaksime me pühal puhkepäeval uurima sõnumeid, mida Jumal on meie jaoks loodusesse üle tähendanud. Me peaksime uurima Päästja tähendamissõnu seal, kus ta neid kord jutustas, põldudel ja metsasaludes, lageda taeva all, keset rohuaasi ja lilli. Kui me liigume lähemale looduse südamele, muudab Kristus oma kohaloleku meie jaoks käegakatsutavaks ning räägib meie südameile oma rahust ja armastusest. EGW “Elu tänasel päeval”
Tõene mõttetera elust
Inimese usk peegeldub tema tegudest. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”
