Ohver meie eest
Jumala õigus meie teenistusele põhineb lõpmatul ohvril, mille Ta meie eest tõi. “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1Jh 3:1) Meie pärast elas Kristus kurbuse ja puudusega täidetud elu. Ta oli puhas ja püha, kuid ometi pandi Tema peale meie kõigi üleastumised. /…/ Oma käe puudutusega tervendas Ta haigeid, kuid ometi kannatas Ta ränka füüsilist valu. Ta ajas kurjad vaimud sõna abil välja ja vabastas need, kes olid Saatana kiusatustega aheldatud, kuid ometi ründasid Teda kiusatused, mis pole kunagi kedagi teist tabanud. Ta äratas oma väega surnud ellu, kuid ometi kannatas Ta kõige kohutavama surma agooniat.
Kõike seda kannatas Kristus meie pärast. Mida anname Talle tagasi? Tema, taeva Kuningas, alistus kannatlikult põlastamisele ja solvamisele. Kas peaksime pidama siis ükskõik missugust ohvrit liiga suureks? Kas peaksime kõhklema pühendamast Jumalale oma mõistlikku teenistust. EGW “Jeesuse sarnaseks”
Õpetaja ja aitaja
Kristus tuli meie maailma teadlikuna rohkem kui inimlikust suurusest, et teostada töö, mille tulemused pidid ulatuma igavikku. Kust võis Teda leida, kui Ta seda tööd tegi? Kalur Peetruse kodust. Jaakobi kaevu äärest, rääkimas Samaaria naisele elavast veest. Üldiselt õpetas Ta vabas õhus, aga mõnikord ka templis, sest Ta käis juutide kogunemistel. Kuid kõige sagedamini õpetas Ta mäeveerul või kaluripaadis istudes. Ta tuli nende tagasihoidlike kalurite ellu. Tema kaastunne oli abivajajate, kannatajate ja põlatute poolt ning Ta kütkestas paljusid.
Kui lunastusplaan koostati, siis otsustati, et Kristus ei ilmu oma jumalikus olemuses, sest siis ei saaks Ta õnnetute ja kannatajatega suhelda. Ta pidi tulema vaese inimesena. Ta oleks võinud ilmuda vastavalt oma kõrgele seisusele taevastes õuedes, aga ei, Ta pidi jõudma inimeste kannatuste ja vaesuse kõige suurematesse sügavustesse, et koormatud ja pettunud võiksid Tema häält kuulda. EGW “Te saate väe”








