Üksnes usu läbi
Usk teeb meid võimeliseks nägema kaugemale käesolevast hetkest koos selle muredega; nägema kaugele ette, kus kõik see, mis meid praegu hämmeldab, meile selgeks saab.
Usk näeb Jeesust seismas Vahemehena Jumala paremal käel. Usk hoiab meie silme ees eluasemeid, mille Kristus on valmistanud neile, kes Teda armastavad. Usu läbi võime näha rüüsid ja kroone, mis on valmis pandud võitjaile, ning kuulda lunastatute laulu. EGW “Usk, millest ma elan”
Ohvrit väärtustades
Kas täielik alistumine Kristusele tundub sulle liiga suure ohvrina? Esita endale küsimus: “Mida on Kristus minu eest andnud?” Jumala Poeg andis kõik – elu, armastuse, kannatuse – meie lunastamiseks. Kas meie, kes me ei vääri nii suurt armastust, keeldume andmast talle oma südant? Igal eluhetkel oleme osa saanud tema armu õnnistustest ja just sellepärast ei taipa me teadmatuse ja õnnetuse sügavust, millest meid on päästetud. Kas me võime vaadata temale, keda meie patud on läbi pistnud, ja siiski olla tema armastuse ja ohvri suhtes hoolimatud? Kas me võime, mõeldes au Issanda lõputule alandumisele, nuriseda, et saame igavesse ellu minna vaid läbi võitluse ja enesesalgamise? EGW “Tee Kristuse juurde”
Aita ligimest
Ma lugesin kord lugu mehest, kes külmal talvepäeval läbi sügavate hangede rännates külmast kangeks muutus; külm tungis peaaegu tajumatult temani ja külmutas ta elujõu. See mees oli peaaegu surnuks külmunud ning oli valmis võitluses elu eest alla andma, kui ta äkitselt kuulis kellegi kaasränduri oigeid, kes oli ka külmast hukkumas. Temas tärkas kaastunne ning ta otsustas oma kaaslase päästa. Ta hõõrus selle õnnetu mehe jääkülmi jäsemeid ning peale küllaltki suurt pingutust õnnestus tal too jalule tõsta. Kuna aga kannatanu ei suutnud seista, siis kandis see mees ta läbi nende hangede, millest ta oli arvanud, et ei suuda kuidagi üksinda läbi minna.
Kui ta oma kaaslase kindlasse kohta oli kandnud, jõudis talle pärale tõde, et teist päästes, oli ta ka iseenda päästnud. Tema siirad pingutused teise päästmiseks olid kiirendanud vere ringvoolu ta külmunud veresoontes ning tervistav soe hoovus jõudis ka keha kaugematesse osadesse.
Usklikele tuleb pidevalt õpetuste ja näidete abil meelde tuletada seda õppetundi, et teisi aidates saame me ise abi – nii annavad nende kristlikud kogemused parimaid tulemusi. Las need, kes on masendunud, kes arvavad, et tee igavesse ellu on katsumusterikas, raske, minna välja tööle teisi aitama. Sellised pingutused, kui nad on ühendatud palvetega jumaliku valguse saamiseks, panevad nende südamed Jumala armu mõjul kiiremini tuksuma ja nende armastus hakkab särama suurema jumaliku tulisusega. Kogu nende kristlik elu muutub siis tõelisemaks, siiramaks ja palverikkamaks. EGW “Elu tänasel päeval”
Maast taevani
Kristust kujutas redel, mida nägi Jaakob: Kristus ulatub maa peale ja samas taeva väravateni, eluläveni. Kui sellel redelil oleks jäänud maast puudu kasvõi üks aste, oleksime me olnud kadunud. Kuid Kristus tuli meie juurde. Ta võttis endale meie olemuse ja võitis, et meie võiksime võtta Tema olemuse ja võita. “Patuse liha sarnasuses” elas Ta patuta elu.
Jumalana sirutab Ta taevase aujärjeni, inimesena kummardub Ta meieni. Ta õhutab meid usu kaudu Temasse saavutama Jumala iseloomu aulisust. Sellepärast olgem täiuslikud nii nagu meie “taevane Isa on täiuslik”. EGW “Ajastute igatsus”
Õigus ja rahu
See õigus, mida Kristus õpetas, on südame ja elu kooskõla Jumala tahtega. Patused inimesed võivad saada õigeks ainult siis, kui nad usuvad Jumalasse ja on elavas ühenduses Temaga. Siis ülendab tõeline jumalakartus mõtted ja õilistab elu. Siis on sisu ja vorm kooskõlas. Siis pole jumalateenistus mõttetuks rituaaliks.
Lunastus on Jumala and usklikele, mille eest tasu ei nõuta ning mis antakse neile vaid tänu Kristusele. Murest murtud hing leiab rahu läbi usu Kristusesse ning see rahu, mille ta saab, on võrdeline tema usu ja usaldusega. Tal pole võimalik osutada oma heategudele kui lunastushinnale tema hinge eest. EGW “Usk, millest ma elan”
Oh Jumal, aita mul tõusta kõrgemale
Oled sa kunagi jälginud kotkast kartlikku tuvi püüdmas? Vaist on õpetanud tuvile, et oma röövsaagi kinnipüüdmiseks peab kotkas sellest kõrgemale õhku tõusma. Nii tõuseb tuvi üha kõrgemale ja kõrgemale taevasse, kannul kotkas, kes püüab talle järele jõuda. Asjatult. Tuvi on varjul senikaua, kuni ta ei lase millelgi peatada oma lendu või vedada teda alla, maa poole. Vääratab ta aga korra või võtab madalama lennukaare, haarab valvas vaenlane ühe hetkega ta oma küünistesse. Üha uuesti ja uuesti oleme me jälginud seda vaatepilti hinge kinni pidades ning kogu südamest väikesele tuvile kaasa elades. Kui kurvad me olnuks, nähes teda langemas ohvriks kotkale!
Meie ees seisab sõjapidamine – terve elu kestev võitlus saatana ja tema ahvatlevate kiusatustega. Vaenlane kasutab kõiki võimalikke argumente ning pettusi inimhinge võrku püüdmiseks. Elukrooni võitmiseks tuleb meil teha siiraid ning püsivaid pingutusi. Me ei tohi heita kõrvale oma sõjavarustust ega lahkuda lahinguväljalt, enne kui oleme saavutanud võidu ja võime triumfeerida oma Lunastajas.
Niikaua kuni me hoiame oma pilku püsivalt meie usu Alustajal ja Täidesaatjal, võime tunda end ohutult. Ent meie kiindumused peavad keskenduma sellele, mis on ülal ja mitte maapealsetele asjadele. Usus peame me liikuma üha kõrgemale ja kõrgemale Kristuse armu vastuvõtmisel. Mõtiskledes igal päeval Tema võrratute omaduste üle, peame me üha enam muutuma Tema aulise kuju sarnaseks. Kui me elame niisuguses ühenduses taevaga, heidab saatan oma võrke meie peale asjatult. EGW “Elu tänasel päeval”
