Ühenduses Jumala ja üksteisega
Osadus Jumalaga on hinge elu. See pole midagi sellist, mida me ei suuda tõlgendada, ega midagi sellist, mida võiksime ümbritseda kaunite sõnadega, kuid mis ei anna meile tõelist kogemust, et meie sõnadel oleks tõeline väärtus. Osadus Jumalaga annab igapäevase kogemuse, mis teeb tõepoolest meie rõõmu täielikuks.
Need, kel on Kristusega niisugune ühendus, kuulutavad seda vaimus, sõnas ja teos. Kuulutamine on tähtsuseta, kui sõnades ja tegudes ei ilmne hea vili. Üksmeel ja osadus üksteise ja Kristusega – see on vili, mida kannab elava viinapuu iga oks. Puhastatud, uuestisündinud hingel on selge ja arusaadav tunnistus.
Vaimulikus mõttes tähendab Jumala tundmine olla Temaga üks südames ja mõtteviisis, omada kogemuslikku teadmist, pidada aupaklikku osadust Tema kui Lunastajaga. See osadus saab püsida üksnes siira kuulekuse abil. EGW “Pilk ülespoole”
Eeskuju palvetamisel
Mitte kellegi elu ei olnud nii tegevusrohke ja vastutusrikas kui oli Jeesuse elu. Ometi võttis Ta sageli aega palveks! Tema lävimine Isaga oli pidev. Ikka ja jälle leiame Tema maise elu kirjeldusest sõnad: “Aga neil päevil sündis, et Jeesus läks mäele palvetama ja veetis kogu öö Jumalat paludes.” “Ja vara hommikul enne valget tõusis Jeesus üles, väljus ning läks tühja paika ja palvetas seal.” (Lk 6:12; Mk 1:35)
Pühendanud kogu päeva teiste heaks, tundis Kristus vajadust eemalduda rahvasaginast. Ta tõmbus tagasi elu lakkamatust askeldusest ja tegelemisest abivajajatega ning otsis vaikust, et olla segamatus ühenduses Isaga. Olles inimene nagu meie, oli Ta täiesti sõltuv Jumalast. Varjatud palvepaigas ammutas Ta jumalikku jõudu, et kohata katsumusi ja kohustusi. Patuses maailmas talus Jeesus hingelisi heitlusi ja piinu. Ühendus Jumalaga vabastas Ta muredest, mis Teda rõhusid; siit leidis Ta lohutust ja rõõmu.
Kristuse kaudu jõudis inimkonna hädahüüd halastava Isani. Inimesena viibis Ta põlvedel Jumala trooni ees, kuni Tema inimlikkust kinnitas taevane jõud, mis ühendas inimlikkuse jumalikkusega. Jumalalt saadu andis Ta edasi maailmale. Tema kogemus peab korduma meie elus. EGW “Ajastute igatsus”
Olles kaetud õiguse rüüga
Kui me anname end Kristusele, ühineb süda Tema südamega, tahe sulandub Tema tahtesse, mõistus saab üheks Tema mõistusega ja mõtted on Tema kontrolli all – me elame Tema elu. Seda tähendabki Tema õiguse rüü kate.
Kui siis Issand vaatab meie peale, ei näe Ta viigilehtedest riiet ega patu alastust ja moonutust, vaid oma õiguse rüüd. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Üksteisele lähemale
Iga usklik on Kristuselt, õiguse Päikeselt paistva valguse kiir. Mida lähemal oleme Kristusele, kogu armastuse ja valguse keskpunktile, seda suurem on meie kiindumus Tema valguse kandjatesse. Kui pühad tõmmatakse lähemale Kristusele, tõmmatakse nad paratamatult lähemale ka üksteisele, sest Kristuse pühitsev arm seob nende südamed kokku. Ei ole võimalik armastada Jumalat, ilma et armastaksime kaaskoguduseliikmeid. EGW “Te saate väe”
Elades Sõnale kuuletudes
Kõiki tuleb õpetada uurima Pühakirja ja vaatama juhiste saamiseks Jeesusele, mitte inimestele. Jumala Sõna peab olema meie nõuandja. See Sõna on lõpmatu. Kui sellele kuuletuda, siis juhib see meid ohutule ja kindlale teele.
Võtke Jumala Sõna individuaalselt. Me võime Saatanale vastu astuda relvaga: “Kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!”. (Mt 4:10) EGW “Pilk ülespoole”