Inglitest
Kogu universum osutab suurimat huvi meie planeedikübemekese vastu, sest Kristus maksis selle asukate hingede eest määratut hinda. Maailma Lunastaja ühendas maa taevaga tihedate sidemetega, sest siin on Issanda lunastatud. Taevased olevused külastavad ikka veel maad samamoodi, nagu nad kõndisid koos Aabrahami ja Moosesega ning vestlesid nendega. Meie suurte linnade toimeka sagina keskel, peatänavatel ja turuplatsidel, kus inimesed askeldavad hommikust õhtuni, nagu sport ja meelelahutus tähendaks nende jaoks kõike, ja kus nii vähesed mõtlevad nähtamatule reaalsusele – isegi siin on taeval oma vaatlejad ja pühad. Nähtamatud jõud jälgivad inimolevuste iga sõna ja tegu. Igal ärikoosolekul ja meelelahutusüritusel, igal jumalateenistusel on rohkem kuulajaid, kui on silmaga näha. Vahetevahel tõmbavad taevased jälgijad kõrvale kardina, mis eraldab meid nähtamatust maailmast, seda selleks, et meie mõtted võiksid pöörduda kiirustamiselt ja elu rutult asjaolule, et kõigel, mida me teeme või ütleme, on nähtamatud tunnistajad.
Meil on senisest paremini vaja mõista inglitest külaliste ülesannet. Oleks hea arvestada sellega, et meil on igas tegevuses taevaste olevuste koostöö ja hoolitsus. Nähtamatud valguse ja väe hulgad tulevad tagasihoidlike ja alandlike juurde, kes usuvad Jumala tõotusi ja toetuvad nendele. Keerubid, seeravid ja võimsad inglid – kümme tuhat korda kümme tuhat ja tuhat korda tuhat – seisavad Jumala paremal käel ning nad on “teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes ükskord pärivad pääste”. (Hb 1:14) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Täielik pühendumine
Jumal ei võta vastu midagi vähemat kui täielikku, tingimusteta pühendumist. Patused, kaht isandat teenivad kristlased ei saa iial taevasse. Nad ei oleks seal õnnelikud, kuna nad ei tea midagi kõrgetest, pühadest põhimõtetest, millest juhinduvad kuningliku perekonna liikmed.
Tõeline kristlane hoiab alati oma hingeukse taeva poole avatud. Ta elab osaduses Kristusega. Ta soovib, et tema tahe sulaks kokku Kristuse tahtega. Tema ülim igatsus on saada ikka enam ja enam Kristuse sarnaseks. EGW “Viimaste päevade sündmused”
Omakasupüüdmatu elu
Kasvame armus ainult siis, kui teeme omakasupüüdmatult seda tööd, mille Kristus on meile määranud – kui püüame oma võimete kohaselt olla abiks ja õnnistuseks neile, kes vajavad abi, mida meie saame neile anda. Jõud tuleb harjutamisest; tegutsemine on just samasugune elutingimus. Need, kes püüavad kristlikku elu säilitada vaid Jumala armust tulenevaid õnnistusi passiivselt vastu võttes, tegemata midagi Kristuse heaks, sarnanevad neile, kes ainult söövad ega tee tööd. Nagu füüsilises, nii ka vaimses maailmas johtub tegevusetusest mandumine ja laostumine. Inimene, kes keelduks kasutamast oma jäsemeid, kaotaks peagi jõu neid kasutada. Samuti kristlane, kes ei kasuta Jumalalt saadud võimeid, pole mitte ainult võimetu kasvama Kristuses, vaid ta kaotab ka selle jõu, mis tal enne oli. EGW “Tee Kristuse juurde”
Kuninglik perekond
“Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist,” ütleb Issand, “ja ärge puudutage rüvedat, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks,” ütleb Kõigeväeline Issand. (2Kr 6:17.18) Missugune tõotus! See lubab, et teist saavad kuningliku perekonna liikmed, taevariigi pärijad. Kui keegi maapealsetest monarhidest austab mõnd inimest või võtab temaga ühendust, kuidas leiab see siis ajakirjanduses kajastamist ja äratab nende kadedust, kes arvavad, et neil pole nii vedanud. Kuid siin on Keegi, kes on Kuningas kõige üle, universumi Monarh, iga hea asja Looja, ja Tema ütleb meile: ma teen teist oma pojad ja tütred. Ma ühendan teid endaga, te saate kuningliku perekonna liikmeteks ja Taevakuninga lasteks.
Miks me ei peaks seda tegema, kui meil on niisugune ajend, eesõigus saada Kõigekõrgema lapseks, eesõigus nimetada taeva Jumalat oma Isaks? Kas sellest ei piisa? Ja seda te nimetate kõigest väärtuslikust loobumiseks? Kas see on loobumine kõigest, mis on omamist väärt? Ma tahan ühineda Jumala ja pühade inglitega, see on mu kõrgeim püüdlus. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Usk on käsi
Usu kaudu võtame vastu Jumala armu, kuid usk ise ei päästa. Usk ei ole vahend, millega midagi ära teenida. Usk on käsi, millega haarame kinni Kristusest ja võtame vastu Tema teened. Me ei suuda isegi meelt parandada ilma Jumala Vaimu abita. Piibel ütleb Kristuse kohta:
Meeleparandus tuleb Kristuselt just nii nagu pattude andestuski. “Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu.” (Jh 1:29) EGW “Ajastute igatsus”