Usk, mis päästab
Usk, mis toob pääste, ei ole juhuslik usk. See pole ka ainult mõistuslik nõustumine. See on uskumine, mis on juurdunud südames; mis võtab Kristuse vastu oma isiklikuks Päästjaks ja mis kinnitab, et Kristus võib päästa ka kõige halvemad, kes tulevad Jumala juurde Tema kaudu. Kui keegi usub, et Jeesus päästab küll teisi, kuid ei päästa teda, pole tegemist eheda usuga; kuid kui inimene haarab kinni Kristusest kui ainsast päästelootusest, ilmneb tõeline usk. Selline usk paneb selle omaniku kõigest hingest kiinduma Kristusesse. Sellise inimese mõistus on Püha Vaimu kontrolli all ning tema iseloom kujundatakse ümber jumaliku iseloomu sarnaseks. Tema usk pole surnud usk, vaid usk, mis tegutseb armastuse kaudu, juhib teda vaatlema Kristuse ilu ning muudab iseloomu jumaliku iseloomu sarnaseks.
Kogu see töö on algusest lõpuni Issandast. Hukkuv patune võib öelda: “Ma olen kadunud patune, kuid Kristus tuli otsima ja päästma, mis oli kadunud. Ta ütleb: “Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.” (Mk 2:17) Ma olen patune ja Tema suri Kolgata ristil, et päästa mind. Hetkekski enam ei pea ma olema päästmata. Ta suri ja tõusis jälle üles minu õigeksmõistmiseks ning Ta päästab mu nüüd. Ma võtan vastu andestuse, mille Ta on tõotanud.” EGW “Tõeline uussünd”
Rahulolemine
Hing, kes jõuab Kristusega isiklikku ühendusse, saab pühaks templiks Issandale, sest Jeesusest saab uskliku jaoks tarkus, õigus, pühitsus ja lunastus. Sellel, kes on end täielikult Jumalale andnud, on teadlikkust Kristuse päästvast ligiolust. Tal on vaimulik kannatlikkus ja hingerahu, mis tuleneb sellest, et ta õpib Temalt, kes on tasane ja südamelt alandlik. Jeesuse usaldamine on tema võimelisus ja õigus, tema hing on täidetud meeldiva rahuloluga. EGW “Te saate väe”
Võit Sõna läbi
Kristus võitis võitluse Saatanaga Jumala Sõna abil. Ainult Sõna abil suutis Ta vastu seista kiusatusele. “Kirjutatud on,” ütles Ta. Meile on antud “kallid ja suurimad tõotused, et te nende läbi saaksite osa jumalikust loomusest, kui te olete põgenenud hukkumisest, mis on maailmas himude tõttu.” (2Pt 1:4)
Iga tõotus Jumala Sõnas kuulub meile. “Igast sõnast, mis lähtub Jumala suust” me elame. Kui sind ründavad kiusatused, ära vaata olukordadele ega enda nõrkustele, vaid Sõna jõule. Kogu selle vägi on sinu päralt. Laulja ütleb: “Ma panen Su Sõna tallele oma südamesse, et ma ei teeks pattu Sinu vastu.” “Inimlikes tegudes olen ma sinu huulte sõnade tõttu hoidnud üleannetutest teeradadest.” (Ps 119:11;17:4) EGW “Ajastute igatsus”
Õigus ja rahu
See õigus, mida Kristus õpetas, on südame ja elu kooskõla Jumala tahtega. Patused inimesed võivad saada õigeks ainult siis, kui nad usuvad Jumalasse ja on elavas ühenduses Temaga. Siis ülendab tõeline jumalakartus mõtted ja õilistab elu. Siis on sisu ja vorm kooskõlas. Siis pole jumalateenistus mõttetuks rituaaliks.
Lunastus on Jumala and usklikele, mille eest tasu ei nõuta ning mis antakse neile vaid tänu Kristusele. Murest murtud hing leiab rahu läbi usu Kristusesse ning see rahu, mille ta saab, on võrdeline tema usu ja usaldusega. Tal pole võimalik osutada oma heategudele kui lunastushinnale tema hinge eest. EGW “Usk, millest ma elan”
Oh Jumal, aita mul tõusta kõrgemale
Oled sa kunagi jälginud kotkast kartlikku tuvi püüdmas? Vaist on õpetanud tuvile, et oma röövsaagi kinnipüüdmiseks peab kotkas sellest kõrgemale õhku tõusma. Nii tõuseb tuvi üha kõrgemale ja kõrgemale taevasse, kannul kotkas, kes püüab talle järele jõuda. Asjatult. Tuvi on varjul senikaua, kuni ta ei lase millelgi peatada oma lendu või vedada teda alla, maa poole. Vääratab ta aga korra või võtab madalama lennukaare, haarab valvas vaenlane ühe hetkega ta oma küünistesse. Üha uuesti ja uuesti oleme me jälginud seda vaatepilti hinge kinni pidades ning kogu südamest väikesele tuvile kaasa elades. Kui kurvad me olnuks, nähes teda langemas ohvriks kotkale!
Meie ees seisab sõjapidamine – terve elu kestev võitlus saatana ja tema ahvatlevate kiusatustega. Vaenlane kasutab kõiki võimalikke argumente ning pettusi inimhinge võrku püüdmiseks. Elukrooni võitmiseks tuleb meil teha siiraid ning püsivaid pingutusi. Me ei tohi heita kõrvale oma sõjavarustust ega lahkuda lahinguväljalt, enne kui oleme saavutanud võidu ja võime triumfeerida oma Lunastajas.
Niikaua kuni me hoiame oma pilku püsivalt meie usu Alustajal ja Täidesaatjal, võime tunda end ohutult. Ent meie kiindumused peavad keskenduma sellele, mis on ülal ja mitte maapealsetele asjadele. Usus peame me liikuma üha kõrgemale ja kõrgemale Kristuse armu vastuvõtmisel. Mõtiskledes igal päeval Tema võrratute omaduste üle, peame me üha enam muutuma Tema aulise kuju sarnaseks. Kui me elame niisuguses ühenduses taevaga, heidab saatan oma võrke meie peale asjatult. EGW “Elu tänasel päeval”
