Ajas muutumatu
Jumala töö on kõikidel ajastutel üks ja seesama. On vaid erinevad arenguastmed ning Tema väe erinevad avaldumisvormid, selleks, et täita inimeste vajadused erinevatel ajastutel. Jumal on oma lunastusplaani samm-sammult ellu viinud alates sellest ajast, mil Ta andis esimese tõotuse evangeeliumist, läbi patriarhide ning Juuda riigi ajastu kuni käesoleva ajani. Juutide käsuõpetuse rituaalides ja tseremooniates sümboliseeritud Lunastaja oli sama Isik, keda esitavad evangeeliumid. Tema jumalikku kuju katnud pilved on hajunud; udu ja varjud on kadunud, tuues selgesti esile Jeesuse, maailma Lunastaja. Tema, kes kuulutas käsku Siinailt ning andis Moosesele ohvriteenistuse eeskirjad, on sama Isik, kes kõneles rahvale Mäejutluse. Jumala armastuse suured põhimõtted, mida Ta esitas käsu ja prohvetite alusena, on vaid selle kordamine, mida Ta oli lausunud Moosese vahendusel heebrealastele: “Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!” (5Ms 6:4-5)
“Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (3Ms 19:18) Mõlema seaduse ajal oli Õpetaja üks ja seesama. Jumala nõuded on samad. Tema valitsuse põhimõtted on samad. Sest kõik lähtub Temast, “kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju”. (Jk 1:17) EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Kindel aluskivi
Hoia oma taevase Isa käest kõvasti kinni. Meie Kaitsja Jeesus elab selleks, et meie eest paluda. Ükskõik kes võib usku oma ebapüha eluga salata, see ei muuda tõde valeks. “Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: “Issand tunneb omi” ja “Ülekohtust taganegu igaüks, kes nimetab Issanda nime.”” (2Tm 2:19) EGW “Tunnistused kogudusele” II
Vabatahtlik ohver
“Ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta.” (Jh 10:17-18) Inimperekonna liikmena oli Kristus surelik, Jumalana oli Ta eluallikas maailmale. Ta võis taluda surma või keelduda sellest, kuid Ta andis vabatahtlikult oma elu, et esile tuua elu ja surematus. Ta kandis maailma patud, talus patuneedust ja ohverdas oma elu, et inimesed ei peaks igavesti surema. “Tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid… Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. (Js 53:4-6)
EGW “Ajastute igatsus”
Näide Stefanosest
Kui Stefanost kutsuti Kristuse pärast kannatama, siis ta ei kõikunud. Ta luges oma saatust hukkajate julmadelt nägudelt, ent ei kõhelnud andmast neile viimast sõnumit, mis tal oli inimestele anda. Ta vaatas üles ja lausus:
Kogu taevas oli huvitatud sellest juhtumist. Isa troonilt tõusev Jeesus kummardus ettepoole, vaadates oma teenri silmadesse ning saates tema näole oma au kiiri. Inimesed hämmeldusid, nähes Stefanose palet säramas otsekui inglil, sest Jumala au säras tema peale. Sellal kui Stefanose pilk oli keskendunud oma Issanda näole, viskasid Kristuse vaenlased ta kividega surnuks. Kas meile ei tundu, et see on väga karm viis surra? Ent surmahirm oli kadunud ja Stefanose viimaseks hingetõmbeks oli palve, et Issand andestaks tema tapjatele.
Jeesus soovib, et me astuksime Tema sammudes ning Ta on teinud selle oma laste jaoks nii kergeks kui vähegi võimalik. Kui me seda teeme, saame me Kristuse ja Tema au osalisteks. EGW “Elu tänasel päeval”
Milline meelsus on sinul?
Lutsifer oli öelnud: “Mina tõusen taevasse, kõrgemale kui Jumala tähed tõstan ma oma aujärje /…/ ma teen ennast Kõigekõrgema sarnaseks.” (Js 14:13.14)
See oli vabatahtlik ohver. Jeesus oleks võinud jääda Isa kõrvale. Ta oleks võinud säilitada taeva au ja inglite austuse. Ta andis meelsamini valitsuskepi tagasi Isa kätte ning astus alla universumi troonilt, et tuua valgust pimeduses olijaile ja elu hukkujaile. EGW “Ajastute igatsus”
