Nelipühi
Kui jüngrid pärast Kristuse taevaminekut kogunesid, saatsid nad agaralt oma palveid Isa ette Jeesuse nimel. Pühalikus aukartuses kummardusid nad palvesse, korrates tõotust: “Mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!” (Jh 16:23, 24) Nad sirutasid oma usukäed ikka kõrgemale ja kõrgemale võimsa põhjendusega: “Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.” (Rm 8:34) Nelipühi tõi nende juurde Lohutaja, kelle kohta Kristus oli öelnud, et ta “on teie sees”. (Jh 14:17)
Nüüdsest pidi Kristus Püha Vaimu läbi alaliselt oma laste südames elama. Nende ühendus temaga oli nüüd veel lähedasem kui siis, mil ta isiklikult nende keskel oli. Neis elava Kristuse valgus, armastus ja jõud kiirgas neist, nii et inimesed seda nähes “panid… seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.” (Ap 4:13) EGW “Tee Kristuse juurde”
Loojale kuulub au
Paljudele meeldivad kaunid maalid ning nad on valmis kummardama talenti, mis suudab luua ilusa joonistuse, aga kust said need, kes pühendasid oma elu sellele tööle, oma kavandid? Kust saavad kunstnikud idee, mida lõuendile panna? Looduse kaunist vaatepildist, loodusest, üksnes loodusest. Inimesed pühendavad kogu oma olemuse jõu ja kiindumused eelistustele selles suunas. Paljud ei pööra enam tähelepanu sellele, kui kaunis ja suurepärane on loodus, mille Looja on nende rõõmuks loonud, ja pühendavad kõik oma olemuse võimed kunsti täiustamisele. Ometi on kõik need asjad ainult looduse ebatäiuslik koopia. Kunst ei suuda ealeski saavutada looduses nähtavat täiust.
Unustatakse kõigi looduse ilusate asjade Looja. Olen näinud paljusid, kes satuvad vaimustusse päikeseloojangu pildist, samas kui neil võiks olla eesõigus näha peaaegu aasta igal õhtul tegelikku ja suurepärast loojangut. Nad võivad näha kauneid värvitoone, mille looduse nähtamatu Meisterkunstnik on jumaliku osavusega maalinud võrratuteks vaatepiltideks taeva muutlikul lõuendil, ja ometi pöörduvad nad taevase päritoluga pildist hoolimatult ära maalikunsti poole, mida on teinud ebatäiuslikud sõrmed, ning peaaegu langevad maha ja kummardavad neid. Mis on selle põhjus? Vaenlane püüab peaaegu kogu aeg pöörata tähelepanu Jumalalt kõrvale. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Armastuse suurus
Jeesus armastab meid; Isa on meid Talle kinkinud ja me oleme Tema töö palk. Ta armastab meid nagu oma lapsi. Lugeja, Ta armastab ka sind! Taevas ei saa anda midagi enamat, midagi paremat. Ole siis julge!
“Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta.” See tähendab, et Isa armastab inimlast nii, et Ta andis oma parima tema lunastamiseks. Saades inimese asemikuks ja käemeheks, surres inimese eest, võttes enda kanda inimese võlad ja üleastumised, on Poeg saanud Isale veel kallimaks. EGW “Ajastute igatsus”
Ilusam kunstist
Kogu kunsti ilu ei kannata võrdlust meelelaadi või iseloomu iluga, mida ilmutavad need, kes on Kristuse esindajad. Uskliku hinge ümbritseb armu õhkkond, Püha Vaim tegutseb mõistuses ja südames ning temast saab elulõhn eluks ja Jumal saab tema tööd õnnistada. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Mõistuse avardumine
Me ei tohiks ühegi inimese tunnistust võtta nagu Pühakirja õpetust, vaid peaksime enda jaoks ise uurima Jumala Sõna. Kui me lubame teistel enda eest mõtelda, halvab see meie jõu ja meie võimed ahenevad. Mõistuse õilsad jõud võivad nendele väärilise uurimise puuduses nii känguda, et kaob võime mõista Jumala Sõna sügavat tähendust.
Mõistus avardub, kui seda kasutatakse Piibli õpetuste omavaheliste suhete uurimiseks, kui Kirja võrreldakse Kirjaga ja vaimulikke asju vaimulikega. EGW “Tee Kristuse juurde”
Näide Moosesest
Pühendumine ja alandlikkus on alati iseloomustanud inimesi, kellele Jumal on oma töös olulised kohustused usaldanud. Jumalik kutse tuli, kui Mooses oli kõrbes ega usaldanud ennast. Ta mõistis, kui kõlbmatu on ta positsioonile, kuhu Jumal teda kutsus, aga kui ta võttis talle usaldatud kohustuse vastu, sai temast täiustatud tööriist Jumala käes, et teha suurim töö, mida surelikele kunagi on usaldatud.
Kui Mooses oleks oma jõule ja tarkusele toetudes selle suure ülesande mõtlematult vastu võtnud, oleks ta peagi osutunud selliseks tööks kõlbmatuks. Tõsiasi, et inimene tunneb oma nõrkust, kõneleb vähemalt teatud määral sellest, et ta mõistab endale määratud töö ulatust ning võtab Jumala oma nõuandjaks ja tugevuseks. Selline inimene ei lähe kaugemale ega kiiremini, kui Jumal teda tuntavalt juhib. Iga inimene, kes püüab jumalikule jõule toetudes teha oma tööd rõõmsalt ja ustavalt, saab tõeliselt suureks ka siis, kui tema töö on silmatorkamatu ja võimed piiratud. EGW “Te saate väe”
