Palveelu
Jumala sõbra Aabrahami elu oli palveelu. Kuhu iganes ta oma telgi üles lõi, selle paiga lähedusse ehitas ta altari, millel ohverdati hommikuseid ja õhtuseid ohvreid. Kui ta telgi mujale toimetas, jäi altar siiski alles. Selle altari juurde jõudnud rändav kaananlane teadis, kes oli selles paigas viibinud. Ning püstitanud oma telgi, parandas kaananlane altari ja teenis seal elavat Jumalat.
Samamoodi peaksid ka kristlaste kodud olema valguskiirteks maailmas. … Inimesed, kes soovivad elada kannatlikult, armastusväärselt ja rõõmsalt, peavad palvetama. Võitu on võimalik saavutada üksnes otsusekindla ja vankumatu sihikindlusega, pidevalt valvates ning jätkuvalt Jumala abile toetudes.
Ärge arvestage kuid ega aastaid; need ei kuulu teile. Teile on antud üks lühike päev. Töötage selle tundidel oma Issanda heaks nii nagu see oleks teie viimane päev sellel planeedil. Asetage kõik oma plaanid Jumala ette, et neid ellu viia või neist loobuda vastavalt Jumala kõikenägevuse märguandele. Kiitke isiklike plaanide asemel heaks Tema plaanid, isegi kui see nõuab kallikspeetud kavatsuste hülgamist. Niiviisi vormitakse elu üha enam ja enam taevase Eeskuju sarnaseks.
Üksnes igavik ilmutab kõiki neid häid tulemusi, mida sellised kodused perepalvused on toonud. EGW “Elu tänasel päeval”
Rändava rahva igatsus
Üheks kõige pühalikumaks ja aulisemaks Piiblis ilmutatud tõeks on Kristuse teine tulek, mis viib lõpule suure lunastustöö. Jumala rändavale rahvale, kes nii kaua on viibinud “surmavarju maal”, on tõotus Tema ilmumisest kallihinnaliseks ja rõõmsaks lootuseks. Tema, kes on “ülestõusmine ja elu”, tuleb viima väsinud rändajad koju. Õpetus Kristuse teisest tulemisest on Pühakirja juhtmõtteks. Alates päevast, mil esimene inimpaar kurvalt Eedenist lahkus, on usurahvas oodanud Tõotatu ilmumist, kes murrab hävitaja võimu ja viib nad tagasi kaotatud Paradiisi. /…/
Eenokil, kes kuulus seitsmendasse põlvkonda esimesest inimpaarist arvatuna, temal, kes kolmsada aastat kõndis maa peal koos Jumalaga, lubati prohvetliku pilgu läbi vaadata aastatuhandete kauguselt ette Päästja tulekut.
Patriarh Iiob hüüdis oma kannatuse ööl kõikumatu usaldusega: “Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja Tema jääb viimasena põrmu peale seisma! … saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, Teda, keda ma ise näen, keda näevad mu omad silmad, aga mitte mõne võõra!” (Ii 19:25-27)
Alanda oma halb, eneseõige süda Jumala ees. Pattudes murdununa kummardu Tema jalgade juurde. Valmistu kogu südamest. Ära puhka enne, kui võid siiralt öelda: “Minu Lunastaja elab ja kui Tema elab, elan ka mina.”
Kui kaotad taeva, kaotad kõik; kui võidad selle, võidad kõik. Ära mine sellest mööda! See on igaviku küsimus. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”
Vahvad tegevused lastele vanuses 6-13
Kutsume kõiki 6-13-aastaseid lapsi seiklema! Meie järgmine teemapäev toimub 14. veebruaril kell 15 Põltsamaa Noortekeskuses, teemaks “Suur unistaja”.








