Põltsamaal toimus laager „Meie, ehitajad!“
25.–27. juunini toimus viiendat korda Põltsamaa adventkoguduse korraldatav vaimulik lastelaager. Tänavune laager kandis Paabeli torni loost inspireerituna pealkirja „Meie, ehitajad“. Piibliloost lähtuvalt said ka osalejad rakendada insenerile vajalikke oskusi ja arendada oskust teha meeskonnatööd.
Laagris osalesid lapsed meeskondlikes võistlustes, tutvusid multifilmi vahendusel Paabeli torni looga, disainisid „Paabeli tornist“ laskuvaid tegelasi, ehitasid kõrget torni, harjutasid näidendit ja laule, õppisid võõrkeelseid väljendeid, püstitasid ehitisi hiiglaslikest vahtklotsidest ja legodest, osalesid mõtisklushetkedel, vallutasid Põltsamaa lossi torni ja täitsid meeskonnaga etteantud ülesandeid.
Laagri kolmandal päeval olid nii lapsed kui ka nende pered oodatud kirikusse jumalateenistusele: lapsed esitasid Paabeli torni teemalise näidendi ja laulsid temaatilisi laule instrumentaalansambli saatel.
Lastetöö juht Helena Nõmmik keskendus kõnes Paabeli torni looga seotud aspektidele ja lõpetas mõtiskluse küsimusega: „Armas noor, millist torni ehitad sina oma elus? Kas selle torni lõpus ehib sinu enda nimi või selle vundament on suhetes?“ Ta tõdes, et me kõik ehitame, küsimus on lihtsalt selles, mida me ehitame ja milliste suhetega seda teeme. „ Kui Paabeli inimesed oleksid enne ehitustööd küsinud, mida Jumal tahab, et nad teeksid, oleks see lugu hoopis teistsugune olnud.“
Vallo Põldaru andis laagris toimunust ülevaate fotode ja videoklippide vahendusel, nõnda said ka lapsevanemad ja jumalateenistusel osalejad täpsema ülevaate laagritegevustest.
Teenistuse lõpus tänati laagris osalenud lapsi nimepidi ja anti üle tunnistus. Vallo Põldaru tõdes: „Sellised olid meie ehitajad selleaastases laagris – nad ehitasid, leiutasid ja andsid oma parima, et laager oleks kõigile meeldejääv.“
Autor: Helis Rosin
Tõene tsitaat Piiblist
“Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult, oodates õndsa lootuse täitumist ning suure Jumala ja meie Päästja Jeesuse Kristuse kirkuse ilmumist.” (Tt 2:11-13)
Hooli Jumala päästest
Ma nägin, et me ei tohiks unustada Issanda tulekut. Ingel ütles: “Valmistuge, valmistuge selle vastu, mis tabab maad. Olgu teie teod teie usu kohased.”
Ma nägin, et mõtted peaksid viibima Jumala juures ja et meie mõju peaks Jumalast ja Tema tõest tunnistama. /…/ Meil tuleks väga tõsiselt veenduda oma pääsemises ja päästa ka teisi. Seda tuleks pidada kõige tähtsamaks. Kõik muu jäägu teisejärguliseks.
Ma nägin taeva imeväärsust, kuulsin ingleid laulmas kauneid laule ja toomas ülistust, tänu ja austust Jeesusele. Siis mõistsin midagi Jumala Poja imelisest armastusest. Ta loobus hiilgusest ja aust, mis ümbritses Teda taevas. Kuid Jeesus oli nii huvitatud meie päästmisest, et kandis vaikselt ja kannatlikult kõik inimeste poolse häbistamise ja halvakspanu. Teda löödi, haavati ja vaevati; Ta naelutati Kolgata ristile. Ta kannatas kõige piinarikkamat surma, päästes meid, et saaksime pestud Tema veres. Kristus soovib meid tõsta enda juurde neisse eluasemeisse, mille Ta meile valmistab, nautima taeva valgust ja hiilgust.
Nägin, et kogu taevas oli huvitatud meie päästmisest. Kas meie siis ei hooli sellest? Kas meil on luba olla hoolimatud, nagu polekski suurt vahet, kas pääseme või mitte? Kas alahindame meie eest toodud ohvrit?
Meile on antud Raamat – juhtima meie rännakut selle sünge maailma ohtudest üles taevasse. See jutustab Kristuse kannatustest, Tema suurest ohvrist, et me pääseksime ja saaksime nautida igavesti Jumala ligiolekut. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”










