Meiegi vajame vahendajat
Kui Jaakob pärast patustamist – Eesavi petmist – isakodust põgenes, rõhus teda süütunne. Üksildase ja põlatuna, lahutatuna kõigest, mis elus kallis olnud, rõhus ta hinge eriti üks mõte: hirm, et patt on ta Jumalast lahutanud, et taevas on ta maha jätnud. Oma kurbuses heitis ta palja maa peale puhkama, ümberringi vaid üksildased mäekünkad ja pea kohal selge, särav tähistaevas. Magades tajus ta kummalist valgust: ennäe, tasandikult, millel ta lamas, näis tohutu, varjutaoline redel ulatuvat taeva väravateni, Jumala inglid liikusid mööda seda üles ja alla, ülevalt hiilgusest kostuv jumalik hääl kuulutas lohutuse ja lootuse sõnumit.
Nii sai Jaakob teada, kes võis tema vajadust ja hinge igatsust rahuldada – Lunastaja. Rõõmu ja tänulikkusega vaatas ta ilmutatud teed, mille kaudu tema, patune, võis taastada ühenduse Jumalaga. Tema unenäo saladuslik redel esitas Jeesust, ainsat vahendajat Jumala ja inimese vahel. Samale võrdkujule vihjas Kristus oma jutuajamises Naatanaeliga: “Te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde”. (Jh 1:51) EGW “Tee Kristuse juurde”
Kristust peegeldades
Meie eesõigus on toetuda aktiivses, elavas usus Kristusele kui Eluandjale. Meie eesõigus on mõista koos kõigi pühadega, missugune on Jumala armastuse pikkus, sügavus ja kõrgus ning tunda armastust, mis annab teadmise, ja olla täidetud Jumala täielikkusega. Mõtisklegem Kristusest kelles peitub kogu täius. Vaadates Temale kui meie isiklikule Päästjale, hindame Tema päästva armu väärtust.
Me peaksime Jeesusest mõtlema rohkem, kui me seda teeme. Tema kiitus peaks olema meie südames. Me peame kõnelema armastusest, mida on meile nii rohkesti väljendatud. Kahtlemata on meil kõik põhjused kiita Jumalat südame, hinge ja häälega, öeldes: “Ma ülistan Issandat Tema suure armastuse eest, millega Ta on mind armastanud.” EGW “Pilk ülespoole”
Kohtumine looduses
Jeesus eelistas eemalduda linnakärast rahulikele väljadele ja mägedesse, et õpetada seal oma jüngreid. Need paigad pakkusid paremat tausta õpetustele, mida Ta soovis oma jüngritele jagada. Jeesus kogus meelsasti rahvahulga sinise taeva alla mõnele mäenõlvale või järvekaldale. Keset Jumala loomingut sai Ta pöörata oma kuulajate mõtted inimeste kätetöödelt Jumalale. Looduses toimuv kasvamine kujutas Tema kuningriigi põhimõtteid. Siis kui inimesed tõstsid pilgu mägede poole ja silmitsesid Jumala imelist kätetööd, meenutasid nad väärtuslikke õppetunde. Nii on igaühega, kes läheb Kristust südames kandes loodusesse. Ta tunneb pühalikkust. Loodus meenutab Issanda tähendamissõnu ja kordab Tema nõuandeid. Kohtumine Jumalaga looduses õilistab ja rahustab südant. EGW “Ajastute igatsus”
Alati Kristuses
Kõike seda, kes Kristus oli oma jüngritele, soovib ta olla oma lastele ka tänapäeval, sest oma viimases palves koos tema ümber kogunenud väikese jüngrite hulgaga ütles ta: “Ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma”. (Jh 17:20)
Jeesus palvetas meie pärast ja palus, et oleksime üks temaga, nagu tema on üks Isaga. Milline ühendus see küll on! Päästja on öelnud enda kohta: “Poeg ei saa midagi teha iseenesest”. (Jh 5:19) “Isa, kes asub minus, teeb oma tegusid.” (Jh 14:10) Kui Kristus elab meie südames, siis ta töötab meis, et me tahame ja toimime “tema hea nõu kohaselt”. (Fl 2:13) Me peame töötama, nagu tema töötas, me peame ilmutama samasugust vaimu. Ja nõnda, teda armastades ja temasse jäädes, kasvame “kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus”. (Ef 4:15) EGW “Tee Kristuse juurde”
Ühes loodusega
Looja valis meie esivanemate jaoks keskkonna, mis oli nende tervise ja õnne jaoks parim. Ta ei pannud neid paleesse ega ümbritsenud neid kunstlike ehete ja luksusega, mida paljud tänapäeval saavutada püüavad. Ta asetas nad tihedasse kokkupuutesse loodusega ning lähedasse suhtesse taeva pühadega.
Aias, mille Jumal oma lastele koduks valmistas, tervitasid iga nurga taga kaunid põõsad ja õrnad lilled. Seal oli igasuguseid puid, paljud täis lõhnavaid ja isuäratavaid vilju. Nende okstel lõõritasid linnud tänulaule. Nende varjus mänglesid maa loomad koos ilma mingi hirmuta.
Aadam ja Eeva rõõmustasid rikkumata puhtuses Eedeni aia vaatepiltidest ja helidest. Jumal määras neile aias töö, Ta pani nad “Eedeni aeda harima ja hoidma”. Igapäevane töö tõi neile tervist ja rõõmu ning õnnelik paar tervitas rõõmuga oma Looja külaskäike, kui Ta õhtujaheduses nendega jalutas ja vestles. Jumal õpetas neile iga päev oma õppetunde.
Elukava, mille Jumal meie esivanematele määras, on meile õppetunniks. Kuigi patt on maale oma varju heitnud, soovib Jumal, et Tema lapsed leiaksid Tema kätetööst rõõmu. Mida täpsemalt Tema elukava järgitakse, seda imelisemalt tegutseb Ta kannatava inimkonna ennistamiseks.
Puhas õhk, rõõmus päikesepaiste, lilled ja puud, viljapuuaiad ja viinamäed ning selles keskkonnas vabas õhus liikumine annavad tervist ja elu. EGW “Tervise teenistuses”
Saagikoristus
Jumala loodusseadustes järgneb põhjusele alati tagajärg. Saagikoristus näitab, missugune oli külv. Laisa töölise mõistab hukka tema oma töö. Saak tunnistab tema vastu. Nii on ka vaimulike asjadega: iga töölise ustavust mõõdetakse tema töö tulemustega. Tema töö iseloom, kas hoolas või laisk, ilmneb saagikoristusel. Niimoodi otsustatakse tema igavene saatus.
Iga külvatud seeme annab oma saagi. Samamoodi on ka inimese elus. Meil kõigil tuleb külvata kaastunde, osavõtlikkuse ja armastuse seemneid, sest me lõikame seda, mida külvame. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
