Usu saladus
Usku ei saa rajada välistele vormidele ja tseremooniatele. Jumalast lähtuv usk on ainus usk, mis viib Jumala juurde. Selleks, et õigesti Teda teenida, tuleb meil sündida uuesti Pühast Vaimust. Tema puhastab südame ja uuendab mõistuse ning annab meile uue võime tunda ja armastada Jumalat. Tema teeb meid tahtlikuks täitma kõiki Kristuse korraldusi. See on tõeline jumalateenimine. See on Püha Vaimu mõju vili. Iga siiras palve tuleneb Püha Vaimu kaasabist ning selline palve teeb Jumalale heameelt. Alati, kui inimene pöördub Jumala poole, ilmneb Püha Vaimu mõju ning Jumal avab end sellisele inimesele. Selliseid sulaseid Ta otsib. Ta igatseb võtta neid vastu ja teha nad oma poegadeks ja tütardeks. EGW “Ajastute igatsus”
Olgu meie usk Jumalasse vankumatu
Issand soovib, et Tema rahvas praegusel ajal usuks, et Ta teeb nende heaks samasuguseid suuri asju, nagu Ta tegi Iisraeli laste heaks nende teekonnal Egiptusest Kaananimaale. Meil peab olema usk, mis ei kõhkle järgimast Tema juhiseid ka kõige keerulisemates kogemustes. Jumala käsk oma rahvale on: “Minge edasi!” Issanda plaanide täideviimiseks on vaja usku ja rõõmsameelset kuulekust. EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”
Tõelise religiooni vastuvõtmise tulemus
Tõeline religioon viib inimese kooskõlla kõikide Jumala seadustega – nii füüsilist, vaimset kui moraalset olemust puudutavate seadustega. Tõeline usk õpetab inimesele enesekontrolli, mõõdukust ja rahulikkust. Usk õilistab vaimu, muudab peenetundeliseks maitse ja pühitseb otsustusvõime. See lubab inimhingel osa saada taevasest puhtusest. Usk Jumala armastusse ja Tema kõikehõlmavasse juhtivusse kergendab elumurede koormat.
See täidab südame rõõmuga ja õpetab rahul olema nii kõrge kui madala kohaga elus. Religioon soodustab otseselt tervist, pikendab elu ja aitab meil paremini rõõmu tunda kõigist elu õnnistustest. See avab hingele ammendamatu õnne allika. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Hingamispäeva järjepidevus
Aadam pidas Looja poolt puhkuseks ja õnnistuseks pühitsetud päeva nii Eedenis enne oma langemist kui ka pärast seda, kui ta oli sunnitud lahkuma õnnelikust kodust. Seda pidasid kõik patriarhid Aabelist Noani, Aabrahamini, Jaakobini. Kui valitud rahvas oli orjuses Egiptuses, kaotasid paljud ebajumalateenistuse kestel teadmise käsust, kuid siis, kui Issand vabastas Iisraeli, kuulutas Ta kogunenud rahvahulgale oma käsku aukartustäratavas hiilguses, et nad teaksid Tema tahet, kardaksid Teda ja kuuletuksid Temale igavesti.
Neist kaugeist aegadest kuni tänaseni on maailmas säilitatud Jumala käsu tundmine ja peetud neljanda käsu hingamispäeva. Kuigi “patu-inimesel” õnnestus Jumala püha päev jalge alla tallata, leidus isegi tema ülemvõimu perioodil varjulistes paikades ustavaid inimesi, kes austasid seda. Usupuhastusest alates on igas põlvkonnas olnud inimesi, kes on pidanud pühaks seda päeva. Tunnistust Jumala käsu kestvusest ja loomise hingamispäeva pidamise pühast kohustusest on igal ajal kuulutatud, kuigi sageli keset etteheiteid ja tagakiusamist.
Need tõed, sellisena nagu nad esinevad Ilmutusraamatu 14. peatükis seoses “igavese evangeeliumiga”, saavad olema Kristuse koguduse tunnuseks Tema ilmumise ajal, sest kolmekordse kuulutuse lõpul teatatakse: “Siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku.” See kuulutus on viimane kuulutus, mida enne Issanda tulekut edastatakse. Vahetult pärast selle kuulutuse esitamist näeb prohvet Inimese Poega tulevat aus, et koguda maailma lõikus. EGW “Suur võitlus”
Sõltudes Jumalast
Millal iganes inimene midagi saavutab, olgu kas vaimulikes või ajalikes asjades, peab ta meeles pidama, et ta suudab seda koostöös oma Loojaga. Hädavajalik on mõista meie sõltuvust Jumalast. Liiga palju usutakse inimesse, liiga palju loodetakse inimeste leiutistele. Liiga vähe usaldatakse väge, mida Jumal on valmis jagama. “Me oleme Jumala kaastöölised.” (1Kr 3:9)
Mõõtmatult tühine on see osa, mida inimlik jõud saavutab, aga kui see on ühendatud Kristuse jumalikkusega, suudab inimene kõik selle jõuga, mida Kristus jagab. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Tundes tõde
Tõde tuleb südamega vastu võtta; see nõuab tahte alistamist. Kui tõde oleks võimalik tunnustada ainult mõistusega, ei takistaks uhkus seda tegemast. Kuid tõde saab vastu võtta ainult annina ning selle tingimuseks on loobumine igast patust, milles Jumala Vaim märku annab. Ükskõik kui suured võiksid olla inimese eelised tõde tunda, pole neist kasu, kui süda ei ole avatud ning ei loobuta kõigist harjumustest ja kommetest, mis käivad vastu tõe põhimõtetele. Neile, kes anduvad Jumalale siira sooviga tunda ja täita Tema tahet, avaneb tõde Jumala väena õnnistuseks. Nad oskavad teha vahet inimeste vahel, kes kõnelevad Jumala nimel ja kes vaid enda nimel. Variserid ei allutanud oma tahet Jumala tahtele. Nad ei tahtnud tunda tõde, vaid tahtsid leida vabandusi, kuidas tõest mööda hiilida. Kristus näitas, et sellepärast ei mõistnud nad Tema õpetusi. Seejärel nimetas Ta tunnuse, mille abil eristada õiget õpetajat petisest:
Isekas meelsus rõhutab ennast. Kristus taotles Jumala au. Ta rääkis Jumala sõnu. See tunnistas Temast kui tõeõpetajast. EGW “Ajastute igatsus”