Kristuse mäejutlus
Hapukurgihooaeg on juba mõnda aega käes. Pole vist liialdus väita, et tavalise eestlase jaoks kuulub värske hapukurk maitseelamuse TOP viie, ehk isegi TOP kolme hulka. Teadagi on toidu maitsestamine omaette teadus, mis nõuab parasjagu harjutamist. Aga kui asi hästi välja tuleb, siis ega sööjad kiidusõnu tagasi ei hoia.
Inimestena on meil kõigil oma “maitse”. On omadusi, mida oleme geenidega eluteele kaasa saanud, kuid väga palju sõltub ka meist endist, millisena me inimestele mõjume – kas mahedana või piprasena. Mida Jeesus inimese “maitsest” arvab ja millist “maitset” Ta meie elust püüab esile tuua, sellest tahaksime rääkida hingamispäeval 28. juulil meie hommikusel jumalateenistusel kell 11.00.
Hea karjane
«Mina olen Hea Karjane. Hea karjane jätab oma elu lammaste eest.» «Mina olen Hea Karjane ja tunnen omi… nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa ja ma jätan oma elu lammaste eest.»
Taas puudutas Jeesus kuulajate südant neile tuttavate võrdluste kaudu. Ta oli võrrelnud Püha Vaimu mõju külma, karastava veega. Ta oli nimetanud end valguseks ja eluallikaks. Nüüd kujutas Ta kauni sümboliga karjasest oma sidet Temasse uskujatega. See kujund oli kuulajaile väga lähedane ning Kristuse sõnad meenusid alati, kui jüngrid nägid karjaste hoolitsust karjade eest. Nad nägid igas ustavas karjases Kristust ja abitutes karjalammastes ennast.
Seda kujundit oli kasutanud prohvet Jesaja Messia kohta lohutavates sõnades: «Astu kõrgele mäele, Siioni sõnumiviija, tõsta valjusti häält, Jeruusalemma sõnumiviija, tõsta, ära karda! Ütle Juuda linnadele: «Vaata, teie Jumal!» Otsekui karjane hoiab Ta oma karja, kogub oma käsivarrega tallekesi ja kannab neid süles» (Jes.40,9-11). Taavet laulis: «Jehoova on mu Karjane; mul pole millestki puudust!» (Ps.23,1). Hesekieli kaudu oli Püha Vaim kuulutanud: «Ja ma panen neile üheainsa Karjase, kes karjatab neid.» «Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra.» «Ja ma teen nendega rahulepingu.» «Nad ei ole enam paganaile saagiks… vaid nad võivad elada julgesti ilma, et keegi neid peletaks» (Hes.34,23.16.25.28).
Nii nagu maine karjane tunneb oma lambaid, nii tunneb jumalik Karjane oma karja, kes on hajali kogu maailmas. «Ja teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, te inimesed! Mina olen teie Jumal, ütleb Issand Jehoova!» Jeesus ütleb: «Ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!» «Ma olen sind märkinud oma peopesadesse» (Hes.34,31; Jes.43,1; 49,16).
Jeesus tunneb meid üksikisikuina. Teda puudutab kõik meiega seotu. Ta tunneb meid kõiki nimepidi. Ta teab maja, kus me elame ning iga sealse elaniku nime. Mõnikord on Ta läkitanud mõne oma sulase teatud tänavale teatud linnas, et vastavast majast leida üles üks oma lammas.
Jeesus tunneb igat inimlast nii hästi nagu oleks see inimene ainus, kelle eest Ta suri. Igaühe ahastus puudutab Tema südant. Tema kõrvad kuulevad igat appihüüdu. Ta tuli koguma inimesi enda juurde. Ta palub: «Järgi mind!» Tema Vaim mõjutab neid. Paljud keelduvad kutsele järgnemast. Jeesus teab, kes nad on. Ta teab ka neid, kes rõõmuga kuulevad kutset ning on valmis tulema Tema kui Karjase hoole alla. Ta ütleb: «Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nemad järgivad mind.» Ta hoolitseb igaühe eest nii, nagu poleks maa peal kedagi teist.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
Põhitõde – Pühakiri
Neid doktriine on kokku 28. Need on nagu ehituskivid meie usuhoones. Vundamendiks, nurgakiviks ja mördiks kivide vahel on meie Issand Jeesus Kristus. Seega püüame iga teema puhul leida, kuidas teema seondub meie Issanda elu ja õpetustega.
Esimene teema räägib meile Pühakirjast – Piiblist. See raamat annab meile palju teadmisi meie Jumala kohta, see annab teadmisi ka meie endi kui patuste inimeste kohta. Samas pole Raamatute Raamat siiski üksnes teabeallikas, vaid see on eelkõige suhtlemise vahend. Kui meie loeme piiblit, siis kuuleme Jumala häält meiega kõnelemas. Jumal näitab meile teed igavesse ellu. Sellest johtuvalt on Piibel konkurentsitult olulisim kirjutatud tekst meie elurännakul. Aga lähemalt siis hingamispäeval, 23. mail kell 11:00 Põltsamaa Adventkirikus. Kõik on alati lahkesti oodatud!
Õppetund lindudest
Võimas inimeste ja loomade eest hoolitseja avab oma käe ja varustab kõiki looduid. Linnud õhus pole väljaspool tema hoolitsust. Ta ei poeta küll toitu nende noka vahele, kuid loob tingimused nende vajaduste täitmiseks. Nad peavad korjama teri, mida ta nende jaoks on laiali puistanud. Nad peavad oma väikeste pesade jaoks materjali ette valmistama. Nad peavad oma poegi toitma. Nad lähevad lauldes tööle, sest “teie taevane Isa toidab neid”. Ja “eks teie ole palju enam väärt kui nemad?” Kas mitte teie, arukad, vaimulikud jumalakummardajad, pole rohkem väärt kui linnud teie pea kohal? Kas meie Looja, meie elu ülevalpidaja, tema, kes vormis meid oma jumaliku kuju ja näo järgi, ei hoolitse meie vajaduste eest, kui me vaid usaldame teda? EGW “Tee Kristuse juurde”
Kristus – Jumala iseloomu ilmutaja
Kristus tuli inimestele õpetama, mida Jumal soovib, et nad teaksid. Me näeme Jumala kätetööd taeva kõrgustes, maa peal ja ookeani veeavarustes. Kõik loodu tunnistab Tema väest, tarkusest ja armastusest. Ometi ei saa me tähtedelt, ookeanilt või kärestikelt õppida Jumala isikut tundma nii, nagu see ilmutati Kristuses.
Jumal nägi, et Tema isiksuse ja iseloomu kujutamiseks oli vaja selgemat ilmutust kui loodus. Ta saatis oma Poja maailmale ilmutama nähtamatu Jumala olemust ja omadusi nii palju, kui inimese nägemisvõime lubab. “Sest et see, mis teatakse Jumalast, on nende keskel avalik, Jumal on seda neile avaldanud. Tema nähtamatu olemus, Tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõelda Tema tehtule, nii et nad ei saa endid vabandada, sest et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud Teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks.” (Rm 1:19-21) EGW “Tervise teenistuses”
Igavese elu algus
Kui me saame rahu Jeesuses, algab taevas juba siin maal. Me vastame Tema kutsele: “Tulge, õppige minust”, ja kui me tuleme, alustame me igavest elu. Taevas tähendab pidevat lähenemist Jumalale Kristuse kaudu. Mida kauem saame osa taevalikkusest, seda suurem au meie ees avaneb. Mida paremini õpime tundma Jumalat, seda õnnelikumad me oleme.
Kui kõnnime Jeesusega siin maa peal, täitume Tema armastusega ja Tema lähedus pakub rahuldust. Siis omandame kõik, mida inimolevus võib saada. Tulevase eluga võrreldes on see ometi väike! Seal “on nad Jumala aujärje ees ja teenivad Teda ööd ja päevad Tema templis. Ja see, kes aujärjel istub, laotab oma telgi nende üle. Neil ei ole siis enam nälga ega janu; ka ei lange nende peale päikest ega mingisugust palavat; sest Tall, kes on keset aujärge, hoiab neid ja juhatab neid elava vee allikaile; ja Jumal pühib ära kõik pisarad nende silmist!” (Ilm 7:15-17) EGW “Ajastute igatsus”