Näide Joosepi elust Egiptuses
Joosep jäi lihtsaks ja ustavaks Jumalale. Iga päev nägid ta silmad pahesid ja kõrvad kuulsid ahvatlusi, kuid ta ei nõustunud neid vaatlema ja kuulama. /…/ Oleks ta püüdnud põhimõtteid salata, oleks ta kiusatustele järele andnud. Ta ei häbenenud oma isade usku ega püüdnud varjata tõsiasja, et ta oli Issanda teenija.
Silmapaistev kordaminek kõigis Joosepile antud kohustustes polnud otsene ime, vaid jumalik õnnistus, mis kroonis Joosepi töökust, hoolikust ja tarmu. Joosep tunnistas, et tema edu pandiks oli Jumal ning isegi tema ebajumalaid teeniv isand tunnistas sama. Ent edu poleks tulnud ilma püsiva, läbimõeldud tegutsemiseta. Jumal sai austatud oma sulase ustavuse läbi. Jumal soovis, et Jumalasse uskuja erineks südamepuhtuse ja aususe poolest ebajumalakummardajatest ning et taevase armu valgus saaks paista paganliku pimeduse keskel. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Jaakobi kaevul
Taeva kuningas tuli hüljatud hinge juurde ja palus temalt teenet. Tema, kes lõi ookeani, allikad ja veesooned, istus väsinult Jaakobi kaevu ääres ja sõltus võõra lahkusest selles, et saada juua.
Samaaria naine nägi, et Jeesus oli juut. Hämmastuses unustas ta täita Jeesuse soovi ja püüdis hoopis selgusele jõuda tavatu palve põhjuses: “Kuidas sina, olles juut, küsid juua minult, kes olen Samaaria naine?”
Jeesus vastas: “Kui sa teaksid Jumala andi ja kes see on, kes sinule ütleb: Anna mulle juua, siis sa paluksid teda ja ta annaks sinule elavat vett.” /…/ Kui Jeesus kõneles elavast veest, kuulas naine imestusega Tema sõnu. Jeesus oli äratanud temas huvi ja tekitanud igatsuse anni järele, millest Ta kõneles. Jeesus ütles temale: “Igaüks, kes seda vett joob, see januneb jälle, aga kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu.”
Kui paljudele janunevatele hingedele on elav Allikas tänagi nii lähedal, ja ometi otsivad nad kaugelt elustavat vett! “Ära ütle oma südames: Kes läheb taevasse? See on: Kristust alla tooma, või: kes läheb alla sügavusse? See on: Kristust surnuist üles tooma!… Sõna on sinu ligidal, sinu suus ja sinu südames… Sest kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand ja oma südames usud, et Jumal on Tema surnuist üles äratanud, siis saad sa õndsaks!” (Rm 10:6-9) EGW “Ajastute igatsus”
Selgitav mõttetera
Kinnitav tsitaat Piiblist
Ümbritsev õhkkond
Teie vaimsus, sõnad ja mõju avaldavad muljet teiste meeltele. Hinge ümbritsev õhkkond, mis on halb, on nagu vaimulik malaaria, mis on ümbritsevatele inimestele mürgine. Kuid hingele on kasulik õhkkond, mis on teistele elulõhn eluks.
Kui hinges on tõde, mis tegutseb armastuse kaudu ja puhastab hinge, siis on hing küllastatud taevasest õhustikust.
Iga hing, kes väidab, et usub tõde, peab ilmutama iseloomu õiglust, Jumalale pühendumist ja eesmärgikindlust ning esitama Kristuse iseloomu hästi organiseeritud elus ja jumalakartlikus vestluses. EGW “Pilk ülespoole”
Lunastaja
Aadama ja Eeva patt tekitas Jumala ja inimese vahele kohutava eraldatuse. Kristus astub langenud inimese ja Jumala vahele ning ütleb inimesele: “Sa võid ikka Isa juurde tulla. Välja on mõeldud plaan, mille kaudu saab Jumal inimesega ja inimene Jumalaga lepitatud. Sa saad Jumalale läheneda vahemehe kaudu.” Ja praegu on Ta teie eest palumas. Tema on suur Ülempreester, kes palub teie eest.
Te peate tulema ja esitama oma asja Isale Jeesuse Kristuse kaudu. Nii saate juurdepääsu Jumalale ja kuigi te patustate, pole teie olukord lootusetu. “Kui keegi patustab, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige.” (1Jh 2:1)
Ma tänan Jumalat, et meil on Lunastaja. Ja me ei saa mingil muul moel ülendatud kui ainult Kristuse kaudu. Ärgu siis keegi arvaku, et Kristuse vastuvõtmine on tema poolt suur alandumine, sest kui me astume selle sammu, haarame kinni kuldsest nöörist, mis ühendab mannetu inimese kõikväelise Jumalaga. Me teeme esimese sammu tõelise ülendamise poole, et me võiksime saada sobilikuks puhaste taevainglite seltskonna jaoks auriigis. EGW “Tunnistused kogudusele” II