Igavene elu on õnnistus, mida Kristus tuli maailmale andma. EGW “Pilk ülespoole”

Jumala kuningriigi kohta on öeldud: “Ja temale anti valitsus ja au ning kuningriik; ja kõik rahvad, suguvõsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuningriik ei hukku.” (Tn 7:14)

Puhastatud ja pühitsetud tahe tunneb suurimat rõõmu Jumala teenimisest. EGW “Jeesuse sarnaseks”

Kui paljud on tänapäeval jüngrite sarnased! Kui paljud kordavad Maarja lootusetut hüüatust: “Nemad on minu Issanda ära viinud … ja me ei tea, kuhu nad ta on pannud!” Oo, kui paljudele võiks öelda Õnnistegija sõnadega: “Miks sa nutad? Keda sa otsid?” Jeesus on nende juures, kuid nende pisaraist tuhmunud silmad ei seleta Teda. Ta kõneleb neile, kuid nad ei mõista.

Tõstke üles norguvajunud pea, avage silmad nägema Teda ja kõrvad kuulma Tema häält! “Minge kiiresti ja jutustage Tema jüngritele, et Ta on üles tõusnud.” Ärge käskige neil vaadata Joosepi uude hauda, mida sulges suur kivi ja pitseeris Rooma pitser. Kristust ei ole seal. Ärge vaadake tühja hauda. Ärge leinake nagu need, kes on lootusetud ja abitud. Jeesus elab ja kuna Ta elab, elame ka meie. Tõusku meie tänulikest südametest ja pühast tulest puudutatud huultelt rõõmus laul: “Kristus on üles tõusnud!” Ta elab, et paluda meie eest. Haara sellest tõotusest kinni, siis on see sinugi jaoks kindel hingeankur. Usu, ja sa saad näha Jumala au. EGW “Ajastute igatsus”

Inimesed võivad öelda: “Ma annan andeks kõik, mis sa minu vastu oled teinud”, kuid nende andestus ei kustuta ühtki pattu. Ent Kolgatalt kostab kõikvõimas hääl. “Mu poeg, mu tütar, sinu patud on sulle andeks antud.” Üksnes neil sõnadel on vägi ja see äratab tänulikus südames tänu. Meil on Vahemees. Andestuse jaoks on ainult üks tee ja see tee on alati avatud ning selle kaudu valatakse meie peale rikkalikult jumalikku halastust ja andestust. …

Kristusel ei olnud endale lepitust vaja. See oli inimese jaoks, kõik inimese heaks. … Tema hingepiina sügavus oli võrdväärne Tema iseloomu väärikuse ja suursugususega. Me ei mõista ega taipa veatu Jumala Talle kannatuste suurt valu enne, kui tunneme, kui sügavast august meid välja tõmmati ja kui ränk on patt, milles inimkond süüdi on ning haarame usus kinni täielikust ja terviklikust andestusest.

Siin jäävad tuhanded hätta. Nad ei usu tõeliselt, et Jeesus andestab neile isiklikult. Nad ei võta Jumalat tema sõnast. Ta on kinnitanud meile, et Ta on ustav, tõotades meile andestada ja jääda oma Seaduse juurde. Tema halastus ei ole mingis mõttes puudulik. Kui ahelas oleks üks puudulik lüli, siis oleksime lootusetult oma pattudes hukkunud. … Selles pole ühtki viga, mitte ühtki puuduvat lüli. Oo, kallis lunastus! Miks me ei rakenda seda olulist tõde täielikumalt oma ellu? Kui selge see on, et Jumal andestab Kristuse pärast meile – mulle, just mulle – sel hetkel, mil me Teda elavas usus palume, uskudes, et Ta on täielikult suuteline seda tegema. EGW “Pilk ülespoole”