Head mõtted
Ma otsustasin anda
oma südame tagasi
mu südame Loojale.
Oma vaimukätel
ulatasin Talle elust
pulbitseva keskuse,
millest lähtub iga
hingetõmme ja liigutus.
Olin liialt kaua
seda enda kätel
üritanud hoida ja
läbi marutuulte kanda.
Täna otsustasin
oma südamele
parema kodu
ja soojema pesa leida.
Ulatasin selle oma
Issandale –
Temale,
kes südame
põksuma pannud.
Kergendunult hingata
võin taas –
mu süda on kodus,
seal, kus põleb
ta Looja valgus.
JK
Kristuse mäejutlus – õnn on olla tagakiusatud?
Inimene on loodud alalhoidliku olemusega. Me ei armasta valu. Meie organism reageerib valule nii, et lihased tõmbuvad automaatselt asendisse, kus valu oleks kõige väiksem. See näib olevat igati mõistlik lahendus. Me püüame vältida olukordi, kus keegi meile haiget teeb – nii füüsiliselt kui ka verbaalselt.
Seetõttu näib väga kummaline olevat viimane õndsakskiitmine Mäejutluses, kus Jeesus kiidab õnnelikeks inimesi, keda taga kiusatakse, laimatakse ja alandatakse. Kas Jeesus propageerib siin masohhismi? Kas Jeesus väidab tõesti, et füüsiline valu on nautimiseks ja hingevalu peavad saatma rõõmuvärinad? Seda on raske uskuda.
Kuid mida siis soovis Jeesus selle õndsakskiitmisega meile õpetada?
Sellele küsimusele püüaksime koos vastust leida laupäeval 26. jaanuaril kell 11.00 meie koguduse jumalateenistusel.
Elu valgus
Ärgakem tänule
Õpetagem oma südant ja huuli kiitma Jumalat Tema võrratu armastuse eest. Õpetagem oma hinge olema lootusrikas ning viibima valguses, mis paistab Kolgata ristilt. Me ei tohi iial unustada, et oleme taevase Kuninga lapsed, vägede Issanda pojad ja tütred. Meie eesõigus on hoida vaikset rahu Jumalas.
Kiitkem Jumalat võimaluse eest elada Tema nime auks ning unustagem enda raskused ja probleemid. Äratagu iga uue päeva värsked õnnistused meie südames tänu Tema armastava hoolitsuse andide eest. Kui sa avad hommikul silmad, täna Jumalat, et Ta on sind öösel hoidnud. Täna Teda rahu eest südames. Tõusku tänulikkus meeldiva lõhnana taevasse hommikul, päeval ja õhtul. EGW “Tervise teenistuses”
Maailma valgus
Jeesus oli oma rahva valgus – maailma valgus – juba enne, kui Ta tuli inimesena siia maailma. Esimene valguskiir patust pimestatud maailma tuli Kristuselt. Temalt on lähtunud kõik järgnevad valguskiired, mis on taevase heledusega valgustanud maa elanikke. Kristus on lunastusplaani Alfa ja Oomega – Algus ja Ots.
Sellest saadik, kui Lunastaja valas oma vere pattude lepitamiseks ning tõusis üles taevasse, et “ilmuda Jumala palge ette meie eest” (Hb 9:24), on voolanud valgus Kolgata ristilt ja taevasest pühamust. Ehkki me oleme saanud selgema valguse, ei pea me põlgama seda, mida saadi tulevasele Lunastajale osutavate sümbolite kaudu. Kristuse evangeelium heidab valgust juutide elukorraldusele ja tseremoniaalkäsu tähendusele. Sedavõrd, kuidas õpime juurde uusi tõdesid ja mõistame endisest paremini kõike seda, mis on olnud teada juba algusest – selle kaudu, kui uurime teraselt, mida Jumal on teinud oma valitud rahvale – saame selgemini aru ka Jumala iseloomust ja plaanidest. Iga täiendav teadmine, mida nii saame, aitab meil paremini mõista lunastusplaani, milles teostub Jumala tahe inimese päästmiseks. Näeme inspireeritud Sõnas uut jõudu ja ilu ning uurime selle lehekülgi järjest haaravamalt ja vastuvõtlikuma meelsusega. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Armastus südames
Need, kes pole iial kogenud Kristuse õrna, võitvat armastust, ei suuda juhtida ka teisi eluallikale. Kristuse armastus südames on vägi, mis mõjutab ilmutama Teda kõnes, kaastundlikus, õrnas meelsuses, nende ülespoole aitamises, kellega suhtleme. “Ärgem armastagem sõnaga ega keelega,” kirjutas apostel, “vaid teoga ja tõega!” Kristlik iseloom jõuab täiuslikkusele siis, kui südames on pidev soov teisi aidata ja õnnelikuks teha. Sellise armastuse õhkkond muudab uskliku teiste jaoks otsekui elulõhnaks eluks ning võimaldab Jumalal õnnistada tema tööd. EGW “Apostlite teod”
Vägi eluks
Kristuse usk on siiras. Jumala austamise soovi sisendab Püha Vaim; ja ainult Püha Vaimu tulemusrikas töö võib luua isekusest vaba meelelaadi. Ainult Jumala vägi puhastab omakasupüüdlikkusest ja silmakirjalikkusest. Selline muutus kõneleb Temast. Kui meie usk hävitab isekuse ja teeskluse, kui see paneb meid otsima Jumala au enda au asemel, on tegemist õige usuga. “Isa, austa oma nime” (Jh 12:28), oli Kristuse põhimõte. Kui me järgime Kristust, saab see ka meie elu põhimõtteks. EGW “Ajastute igatsus”