Põlvitagem palveks
Piibel õpetab inimesi liginema oma Loojale alandlikkuses ja aukartuses, usus jumalikku Vahendajasse. Nii avalikes kui ka salajastes palvetes on meil eesõigus kummardada põlvedele Jumala ees. Jeesus, meie eeskuju, “langes põlvili maha ja palvetas.” (Lk 22:41) Samuti on Tema jüngrite kohta öeldud, et nad laskusid põlvili ja palvetasid. (Ap 9:40) Paulus ütleb: “Sellepärast ma põlvitan Isa ees.” (Ef 3:14) Ka Esra põlvitas, kui ta tunnistas Jumala ees Iisraeli pattu. (Esr 9:5) Ja Taanieli kohta öeldakse, et “kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat.” (Tn 6:11)
Jumala lõpmatu suurus ja Tema kohaloleku tunnetamine äratab tõelise aukartuse. Kui Nähtamatut selliselt tajutakse, mõjutab see sügavalt iga südant. Jumala kohalolek teeb pühaks palve aja ja paiga. Aupaklikkuse väljendamine meie palveasendi ja käitumisega süvendab tärganud aukartustunnet. Laulja ütleb: “Püha ja kardetav on Tema nimi.” (Ps 111:9) Seda nime nimetades katavad inglid oma palge. Millise aukartusega peaksime siis meie, kes oleme langenud ja patused, lausuma Tema nime! EGW “Prohvetid ja kuningad”
Kosutav allikavesi
Kristust ei tohi peita südames nagu ihaldatud püha, kallist varandust, et seda saaks nautida ainult selle omanik. Kristus peab meie sees olema nagu veeallikas, mis voolab igavesse ellu, kosutades kõiki, kes meiega kokku puutuvad. “Jeesus kostis: “Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.”” (Jh 4:13,14) EGW “Tervise teenistuses”
Sõnal on vägi
Jumala sõnad on seemned. Igas seemnes on idanemise vägi. Sellesse on kätketud taime elu. Nii on ka Jumala sõnades. Kristus ütleb: “Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.” (Jh 6:63) “Kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu.” (Jh 5:24) Jumala Sõna igas korralduses ja tõotuses on vägi, jumalik elu algus, mille abil täidetakse korraldus ja viiakse täide tõotus. See, kes usu kaudu võtab vastu Sõna, võtab vastu Jumala elu ja iseloomu. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Armastus tegutsemas
Olla ilma Päästjata tähendab olla tuulest aetuna tormisel merel. Paljud Jeesuse sõnad ja teod näivad piiratud inimmõistusele haaramatud, kuid igal sõnal ja teol on kindel koht lunastustöös. Kui me suudaksime mõista Jumala plaane, mõistaksime, et kõik, mis Tema ütleb või teeb, on tähtis, täiuslik ja kooskõlaline.
Kuigi me praegu ei suuda mõista kõiki Jumala töid ja teid, võime me ometi näha Tema suurt armastust. See, kes elab käsikäes Jeesusega, hakkab mõistma paljutki Jumala plaanidest. Ta hakkab tundma armu, mis noomib, paneb proovile iseloomu ja avab sisimad ajendid. EGW “Ajastute igatsus”
Pühaduse ilu
Me vajame selgemat käsitust Jeesusest ja paremat arusaamist igaveste asjade väärtusest. Pühaduse ilu peab täitma Jumala laste südame. Et see võiks teostuda, tuleks otsida jumalikku ilmutust taevaste asjade kohta.
Tõstkem oma hing üles, et Jumal saaks anda meile puhangu taevasest atmosfäärist. Me võime püsida Jumalale nii lähedal, et iga ootamatu katsumuse korral pöörduvad mõtted tema juurde sama loomulikult, nagu lill pöördub päikese poole. EGW “Tee Kristuse juurde”
Hingamispäeva järjepidevus
Aadam pidas Looja poolt puhkuseks ja õnnistuseks pühitsetud päeva nii Eedenis enne oma langemist kui ka pärast seda, kui ta oli sunnitud lahkuma õnnelikust kodust. Seda pidasid kõik patriarhid Aabelist Noani, Aabrahamini, Jaakobini. Kui valitud rahvas oli orjuses Egiptuses, kaotasid paljud ebajumalateenistuse kestel teadmise käsust, kuid siis, kui Issand vabastas Iisraeli, kuulutas Ta kogunenud rahvahulgale oma käsku aukartustäratavas hiilguses, et nad teaksid Tema tahet, kardaksid Teda ja kuuletuksid Temale igavesti.
Neist kaugeist aegadest kuni tänaseni on maailmas säilitatud Jumala käsu tundmine ja peetud neljanda käsu hingamispäeva. Kuigi “patu-inimesel” õnnestus Jumala püha päev jalge alla tallata, leidus isegi tema ülemvõimu perioodil varjulistes paikades ustavaid inimesi, kes austasid seda. Usupuhastusest alates on igas põlvkonnas olnud inimesi, kes on pidanud pühaks seda päeva. Tunnistust Jumala käsu kestvusest ja loomise hingamispäeva pidamise pühast kohustusest on igal ajal kuulutatud, kuigi sageli keset etteheiteid ja tagakiusamist.
Need tõed, sellisena nagu nad esinevad Ilmutusraamatu 14. peatükis seoses “igavese evangeeliumiga”, saavad olema Kristuse koguduse tunnuseks Tema ilmumise ajal, sest kolmekordse kuulutuse lõpul teatatakse: “Siin on need, kes peavad Jumala käske ja Jeesuse usku.” See kuulutus on viimane kuulutus, mida enne Issanda tulekut edastatakse. Vahetult pärast selle kuulutuse esitamist näeb prohvet Inimese Poega tulevat aus, et koguda maailma lõikus. EGW “Suur võitlus”
Õigusepäikese kiirtes
Jumal võtab inimesi sellistena nagu nad on ja õpetab nad välja oma tööle siis, kui nad Talle alistuvad. Jumala Vaimust juhitud inimhinge kõik võimed elustuvad. Püha Vaimu juhtimisel areneb Jumalale pühendatud mõistus tasakaalustatuks ja kindlaks mõistma ja täitma Jumala tahet. Kõikuv iseloom saab tugevaks.
Pidev palveühedus loob Jeesuse ja Tema jüngri vahel sellise läheduse, et kristlane muutub Kristuse sarnaseks mõistuse ja iseloomu poolest. Side Kristusega avardab ja selgitab silmaringi. Tajumisvõime teravneb, otsustusvõime areneb. See, kes igatseb töötada Kristuse heaks, saab Õigusepäikeselt sellist eluandvat väge, et ta kannab rohkesti vilja Jumala auks. EGW “Ajastute igatsus”
