Hoiatus valeprohvetite eest
Kõik me oleme rändurid mingi eesmärgi poole. Vahel näib see eesmärk mõnelgi inimesel üsna ähmane olevat, kuid omades elu, peab sellel ju mingi mõte olema. Me loodame, et meie valitud tee viib meid õiges suunas. Samas aga mõistame, et sihitu ekslemise vältimiseks vajame mingit teejuhist või kaarti oma rännakuks. Kas kõik kaardil kujutatu on tõene? Või on võimalus, et kellegi kuri käsi on kaarti moonutanud? Kuidas teha vahet tõel ja valel? Kuidas teha vahet tõelisel prohvetil ja valeprohvetil? Jeesus Kristus hoiatab Mäejutluse lõpus valeprohvetite eest ja annab mõned näpunäited, kuidas neid ära tunda. Sellel pisut keerulisel teemal mõtiskleme koos Põltsamaa adventpalvelas hingamispäeval 8. veebruaril kell 11.15. Kõik on oodatud!
Kellele loodad sina?
Inglid aitavad ja varjavad neid, kes on alandlikud Jumala ees. Issand ei peta kunagi inimest, kes Temale loodab. Kui Tema lapsed tõmbuvad kurja eest varju otsides Tema ligi, tõstab Ta kaastundes ja armastuses lipu kaitseks vaenlase vastu. “Ärge puutuge neid,” ütleb Ta, “sest nad on minu omad. Ma olen neid märkinud oma peopesadesse. EGW “Prohvetid ja kuningad”
Austage Jumalat
Kõigil, kes liginevad Jumalale, tuleks käituda alandlikult ja aupaklikult. Jeesuse nimel tuleme Tema ette küll usaldavalt, kuid mitte jultunud enesekindlusega nagu oleks Ta meiega samal tasemel. On neid, kes pöörduvad ligipääsmatus valguses elava suure, kõikväelise ja püha Jumala poole samamoodi nagu endaga võrdse või isegi endast madalama poole. On neid, kes käituvad Jumala kojas nii nagu nad ei käituks maise valitseja vastuvõturuumis. Neil on põhjust meenutada, et nad on Tema palge ees, keda ülistavad seeravid ja kelle ees inglid katavad näo. Jumalat tuleb sügavalt austada; kõik, kes tajuvad Tema tõelist ligiolekut, kummardavad alandlikult Tema ees ning hüüavad Jaakobi kombel: “Küll on seesinane paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!” EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Üks Kristusega
Me ei teeni lunastust oma sõnakuulelikkusega, sest see on Jumala and, mis võetakse vastu usu läbi. Sõnakuulmine on usu vili. “Te teate, et tema on ilmunud patte ära kandma ning temas endas ei ole pattu. Ükski, kes püsib temas, ei tee pattu; ükski, kes teeb pattu, ei ole näinud ega mõistnud teda.” (1Jh 3:5.6) See on õige mõõdupuu. Kui me jääme Kristusesse ja meis valitseb Jumala armastus, siis on meie tunded, mõtted, sihid ja toimingud kooskõlas Jumala tahtega, nii nagu see on avaldatud tema pühas käsus. “Lapsed, ärgu keegi eksitagu teid! Kes teeb õigust, on õige, nii nagu tema on õige.” (1Jh 3:7) Õigust määratletakse Jumala püha käsu järgi, nagu see on väljendatud Siinail antud kümnes käsus. EGW “Tee Kristuse juurde”
Risti jalamil põlvitades
Kristuse surm tõestab Jumala suurt armastust inimese vastu. See on meie päästmise tagatis. Võtta kristlaselt ära rist tähendaks sama, mis kõrvaldada taevast päike. Rist toob meid lähemale Jumalale ning lepitab meid Temaga. Isaliku armastuse halastava kaastundega vaatab Jehoova kannatusele, mida talus Tema Poeg, et päästa inimkond igavesest surmast, ning Ta võtab vastu meid oma Armastatus.
Ilma Kolgata ristita ei saa inimesel olla ühendust Isaga. Ristist sõltuvad kõik meie lootused. Ristilt särab Õnnistegija armastuse valgus ning kui patune vaatab risti jalamilt üles Sellele, kes suri, et teda päästa, võib ta tunda täielikku rõõmu, kuna ta patud on andeks antud. Põlvitades usus risti jalamil, on ta saavutanud kõige kõrgema koha, mida inimene võib saavutada.
“Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.” (Js 53:5) Risti kaudu saame teada, et taevane Isa armastab meid igavese lõpmatu armastusega. Kas võime siis imestada, et Paulus hüüatas: “Aga mulle ärgu juhtugu seda, et ma kiitleksin muust kui meie Issanda Jeesuse Kristuse ristist!” (Gl 6:14) Ka meie eesõigus on kiidelda ristist, ka meie eesõigus on anda end täielikult Temale, kes andis ennast meie eest. Siis, nägudel säramas Kolgatalt kiirgav valgus, võime minna välja, et ilmutada seda valgust neile, kes viibivad pimeduses. EGW “Apostlite teod”
