Uus võimalus eluks
Jumal on Eluandja. Algusest peale olid kõik Tema seadused suunatud elu heaks. Ent patt purustas Jumalast sisseseatud maailmakorra ja põhjustas vastuolusid. Nii kaua, kuni eksisteerib patt, on vältimatud ka kannatused ja surm. Ainult seetõttu, et Lunastaja on kandnud meie eest patu needuse, võib inimene loota pääsemisele patu kohutavatest tagajärgedest. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Helde meelsus
Helduse vaim on taeva vaim. See vaim ilmneb kõige eredamalt Kristuse ohvris ristil. Meie eest andis Isa oma ainusündinud Poja. Kristus aga, olles andnud kõik, mis Tal anda oli, andis seejärel enda, et inimene võiks saada päästetud. Kolgata rist peaks äratama igas Õnnistegija järelkäijas heldemeelsust. Põhimõte, mida illustreerib rist, on – anda, pidevalt anda. EGW “Apostlite teod”
Näeme ennast Kristuse valguses
Lunastaja elus ilmnesid täiuslikult Jumala käsu põhimõtted: armasta Jumalat üle kõige ja ligimest kui iseennast. Heldus ja ennastsalgav armastus oli tema hinge elu. Kui me teda vaatleme, kui valgus Päästjalt langeb meie peale, näeme oma südame patusust.
Sarnaselt Nikodeemosele kanname ehk meiegi endas valelootusi, et meie elu on olnud laitmatu, et meie kõlbeline moraal on kõrge, ja arvame, et meil pole tarvis tavalise patuse kombel oma südant Jumala ees alandada; kui aga Kristuse valgussära paistab meie hinge, näeme oma ebapuhtust, märkame oma motiivide isekust, vaenulikkust Jumala vastu, mis on rüvetanud iga teo meie elus. Siis saame teada, et meie õigus on tõepoolest nagu määrdunud riie ja et ainult Kristuse veri võib puhastada paturoojusest ning uuendada südame tema südame sarnaseks.
Kui prohvet Taaniel nägi hiilgust, mis ümbritses tema juurde saadetud taevasaadikut, valdas teda teadmine enda nõrkusest ja ebatäiuslikkusest. Prohvet kirjeldab imeväärse nägemuse mõju: “Kui ma nägin seda …, siis ei olnud mul enam rammu, mu näojume muutus kaameks ja ma jäin jõuetuks.” (Tn 10:8) Taoliselt puudutatud hing vihkab oma isekust, põlastab oma enesearmastust ja hakkab ihaldama Kristuse õiguse kaudu südamepuhtust, mis on kooskõlas Jumala käsu ja Kristuse iseloomuga. EGW “Tee Kristuse juurde”
Üleskutse palveks
Püsivus palves on palvele vastamise tingimuseks. Me peame ikka ja jälle palvetama, kui tahame kasvada usus ja kogemuses. Me peame “palvetama püsivalt” ja “valvama tänupalves”. (Kl 4:2) Peetrus manitseb usklikke olema “arukad ja kained palveteks”. (1Pt 4:7) Paulus juhatab meid: “Teie vajadused saagu kõiges Jumalale teatavaks tänuütlemisega palumises ja anumises.” (Fl 4:6) “Teie aga, armsad,” ütleb Juuda, “palvetades Pühas Vaimus, hoidke endid Jumala armastuses.” (Jd 20,21) EGW “Tee Kristuse juurde”
Pühendumine
Jumal palub teil ühe käega – usuga – haarata kinni Tema võimsast käsivarrest ning teise käega – armastusega – sirutuda hukkuvate hingede poole. Kristus on tee, tõde ja elu. Järgige Teda. Ärge käige oma loomuse, vaid Vaimu järgi.
Käige samamoodi nagu Tema. See on Jumala tahtmine: teie pühitsus. Töö, mida peate tegema, on täita Tema tahet, kes hoiab teid oma austuseks elus. Kui näete vaeva iseenda jaoks, ei saa te mingit kasu. Teiste heaks töötamine, endast vähem hoolimine ja kõige tõsiselt Jumalale pühendamine on Talle vastuvõetav ning saab tasu Tema rikkaliku armu läbi. EGW “Tunnistused kogudusele” II
Õppimine kestab
Kui Jumala lunastatud kutsutakse taevasse, ei jäta nad maha edu, mille on saavutanud siin elus Kristust vaadates. Nad jätkavad samast kohast, õppides üha enam Jumalat tundma. Nad võtavad oma vaimulikud saavutused taevastesse õuedesse kaasa ega jäta siia maailma midagi, mis on taevase päritoluga. Kui taeva raamatud avatakse, määratakse igale võitjale tema osa ja koht taevas, vastavalt siinses elus tehtud edusammudele.
Jumala poegi ja tütreid juhitakse olema võidu poole pürgimises sihikindlad, mõistes iga päev, et nad vajavad Püha Vaimu õpetust selles, mis on hea ja õige. EGW “Pilk ülespoole”
