Piiblis Pauluse kirjades kogudustele on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.

• Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. (1Kr 2:9)
• Tunnetus teeb suureliseks, aga armastus ehitab. (1Kr 8:1)
• Aga kui keegi armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud. (1Kr 8:3)
• Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega  teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud. (Ef 2:4)
• Käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. (Ef 5:2)

Jumal juhtis heebrealased mägedevahelisse orgu mere kaldal, et nende päästmise kaudu näidata oma väge ja alandada Jumala rahva rõhujate uhkust. Jumal oleks võinud nad päästa ükskõik millisel viisil, kuid Ta valis sellise tee, et karastada nende usku ja kinnitada nende usaldust Temasse. Rahvas oli väsinud ja hirmunud, kuid kui nad poleks Moosese käsu peale liikvele läinud, poleks Jumal saanud avada nende ees teed.

Astude sõna otseses mõttes vette, väljendasid nad usku Moosese kaudu esitatud Jumala sõnasse. Nad tegid kõik võimaliku ja siis lõhestas Iisraeli vägev Jumal nende jaoks mere ning valmistas neile edasimineku tee.

Selles läbielus peitub suur õppetund kõigi aegade jaoks. Kristlase elus on sageli ohte ja näib, et kohustusi täita on raske. Kujutlusvõime maalib pilte eelolevast ähvardavast hukkumisest ning seljataga varitsevast orjapõlvest või surmast. Ometi lausub Jumala hääl selgesti: “Minge edasi.” Me peaksime sellele korraldusele kuuletuma ka siis, kui meie silmad ei suuda pimedusest läbi näha ning kui meie jalgu uhuvad külmad lained. Edasiminekut tõkestavad takistused ei kao niikaua, kui kõhkleme ja kahtleme. Need, kes kavatsevad sõnakuulelikuks hakata alles siis, kui kõik ebakindlus kaob ning ainuski ebaõnnestumine või lüüasaamine ei ähvarda, need ei hakka sõnakuulelikuks iialgi. Uskmatus sosistab: “Oodakem, kuni takistused kõrvaldatakse ja nähtavaks saab selge tee.” Usk aga kutsub meid julgelt edasi minema, lootes kõik ja uskudes kõik.

Pilv, mis oli egiptlaste jaoks pimedus, oli heebrealaste leerile heledaks valguseks, ujutades oma säraga üle nende ees avaneva tee. Sarnaselt kogeb uskmatu Jumala juhtivust kui pimedust ja lootusetust, Jumalat usaldav inimene aga näeb selles valgust ja rahu. Jumal võib juhtida meid küll läbi kõrbe või mere, kuid Tema tee on alati kindel tee. EGW “Patriarhid ja prohvetid”

Üks kõige edukam moodus võita inimlapsi Jumalale on Tema iseloomu jäljendamine igapäevases elus. Meie mõju teistele ei sõltu nii palju sellest, mida ütleme, vaid kes me oleme. 

Inimesed võivad arvustada meie mõttelaadi ja trotsida seda, nad võivad eitada meie üleskutseid, kuid omakasupüüdmatu armastusega täidetud elu on tunnistus, millele ei saa vastu vaielda. Põhimõttekindlal elul, millele on omane Kristuse alandlikkus, on vastupandamatu vägi. EGW “Ajastute igatsus”

Jeesus kutsub: “Kui kellelgi on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!” Need, kes joovad sellest elavast veest, ei janune rohkem. EGW “Elu tänasel päeval”

“Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik.” (Rm 12:2)