Lõikustänu jumalateenistus 12. oktoobril kell 11.00
“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.” (Jk 1:17.18)
Iga seeme kannab oma vilja. Õigetes tingimustes külvatud seeme areneb eluks taimes. Kadumatu Sõna seeme, mille hing usu kaudu vastu võtab, toob esile iseloomu ja elu, mis sarnaneb Jumala elu ja iseloomuga. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Loomistöö mälestusmärk
Suur Jumal oli rajanud Maa alused. Ta oli katnud kogu maailma iluga ja täitnud selle inimesele tarvisminevaga. Ta oli loonud kõik maa ja mere imed. Kuue päevaga oli suur loomistöö valminud. Ja Jumal “hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis Ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.” (1.Ms 2:2.3) Jumal silmitses rahuldustundega oma kätetööd. Kõik oli täiuslik, jumaliku Meistri vääriline. Nüüd Ta puhkas — mitte tööväsimusest, vaid rõõmust, nähes oma tarkuse ja headuse tulemust ja au ilmnemist.
Jumal pühitses, s.t. eraldas seitsmenda päeva, mil Tema puhkas, puhkepäevaks inimestele. Looja eeskujul tuli inimesel sel pühal päeval puhata, et tal oleks aega taevast ja maad silmitsedes mõtiskleda Jumala suure loomistöö üle ning et ta Jumala tarkusest ja headusest kõnelevaid tõendeid nähes võiks kogu südamest armastada ja austada oma Loojat.
Jumal püstitas Eedenis mälestusmärgi oma loomistööst; Ta andis oma õnnistuse seitsmendale päevale. Hingamispäev kingiti Aadamale, kogu inimperekonna isale ja esindajale. Selle päeva pühitsemine pidi kõnelema tõsiasjast, et kõik maa elanikud tunnustavad tänuga Jumalat oma Loojana ja õiglase Ülemvalitsejana; nad tunnustavad, et nemad on Tema kätetöö ja Temast sõltuvad. Niisiis oli tegemist tähisega, mis anti kogu inimsoole. Tegemist polnud mingi ülekantud mõistega või ühe rahva jaoks kohaldatud korraldusega.
Jumal nägi, et inimene vajas hingamispäeva, ja seda isegi paradiisis. Oli oluline, et inimene paneks igal seitsmendal päeval kõrvale oma harrastused ja ettevõtmised ning selliselt neist vaba olles saaks sügavamalt mõtiskleda Jumala tegevuse, headuse ja väe üle. Inimene vajas hingamispäeva kui igapäevasest jõulisemat meeldetuletust Jumala armastusest. Ta vajas tänutunde elavdamist, sest kõik, mis inimesele kuulus ja mille üle ta rõõmu tundis, tuli ju tegelikult Looja heldest käest.
Jumala soov on, et hingamispäev juhiks inimeste mõtted Tema loomistööle. Loodus kõneleb inimmeeltele Jumala — Looja, kõige üle Valitseja — olemasolust. “Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema käte tööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!” (Ps 19:2.3) Kauniks loodud maa tunnistab Jumala armastusest. Võime näha Tema armastust igikestvates mäetippudes, majesteetlikes puudes, puhkevates pungades ja õrnades lilleõites. Hingamispäev, mis osutab Loojale, innustab inimesi avama suurt looduseraamatut ja lugema sealt Looja väest, tarkusest ja armastusest.
E.G.White’i raamatust “Patriarhid ja prohvetid”
Jumalaga teel
Lohutus kuulub neile, kes kurvastavad katsumuste ja murede tõttu. Kurbusekibedus ja elu kitsaskohad on paremad patunaudingutest. Kannatuste varal näitab Jumal meile meie iseloomu vigu; Tema armu läbi võime neist vabaneda. Me märkame endas seni tundmata külgi ning seisame silmitsi pakkumisega võtta vastu noomitus ja Jumala nõuanne.
Issanda teed on mõistmatud inimesele, kes soovib näha kõike enesele meelepärases valguses. Tema teed näivad meie inimloomusele vahel süngete ja rõõmututena. Kuid Jumala teed on armu teed, mille lõpul on lunastus. Eelija ei teadnud, mida soovis, kui ta kõrbe mahajäetuses palus elust väsinuna surma. Halastusrikas Jumal ei täitnud tema palvet. Eelijal oli veel suur töö teha; ja siis kui see oli tehtud, ei surnud ta nukralt üksildasena kõrbes, vaid tõsteti taevavankris üles Jumala trooni juurde.
Jumal lausub kurvale: “Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda; ja ma tasun temale troostiga ning loon ta leinajaile huultevilja.” “Ma muudan nende leina rõõmuks, ma trööstin ja rõõmustan neid pärast kurvastust.” (Jes.57,18; Jer.31,13) EGW “Ajastute igatsus”
Lunastuse hind
Kui uurime Jumala iseloomu risti valgel, näeme, kuidas halastus, õrnus ja andestus on põimunud õigluse ja kohtuga. Näeme keset taevast aujärge Teda, kelle kätel, jalgadel ja küljel on kannatuste märgid, mida Ta talus inimese lepitamiseks Jumalaga. Näeme, et Isa, kes on igavene ja elab ligipääsmatus valguses, võtab meid ometi enese juurde oma Poja teenete kaudu. Kättemaksupilv, mis kord ähvardas vaid viletsuse ja meeleheitega, ilmutab nüüd ristilt peegelduvas valguses Jumala Sõnu: Ela, patune, ela! Kahetsevad, uskuvad hinged, elage! Mina olen maksnud lunahinna! EGW “Apostlite teod”
Eesõigus tänada
Meil tuleb rohkem Jumalat kiita “ta helduse eest ja tema imeliste tegude eest inimlastele”. (Ps 107:8) Meie pühendumine ei peaks seisnema pelgalt palumises ja saamises. Ärgem mõelgem ainult oma vajadustele, vaid ka kogetud eesõigustele. Me ei palveta üldse liiga palju, küll aga oleme liialt kitsid tänamisega. Me võtame pidevalt vastu Jumala armuande ja ometi: kui vähe tänulikkust väljendame, kui vähe ülistame teda selle eest, mida ta on meie heaks teinud. EGW “Tee Kristuse juurde”
Ühtsus Kristuses
Kristuse armastus ei piirdu teatud inimklassiga. Ta samastab end iga inimlapsega. Ta sai maise pere liikmeks selleks, et meie võiksime saada taevase perekonna liikmeks. Ta on Inimese Poeg, ja seega iga Aadama poja ja tütre vend. Tema järelkäijad ei peaks end eraldama hukkuvast maailmast enda ümber. Nad on osa inimkonnast ning taevas peab neid nii patuste kui pühade vennaks. Kristuse armastus hõlmab ka eksijad ja patused; iga lahke tegu, millega püütakse julgustada eksinut, iga halastustegu on tehtud otsekui Kristusele.
Taevased inglid läkitatakse teenima neid, kes pärivad õnnistuse. Me ei tea veel, kes on pärijad, sest pole veel selgunud, kes võidab ja jagab pühade pärisosa; kuid taeva inglid käivad maa risti ja põiki läbi ning lohutavad kurbi, kaitsevad ohusolijaid ja võidavad inimeste südamed Kristusele. Kedagi ei põlata, kellestki ei mööduta. Jumal ei tee vahet isikute vahel. Ta hoolitseb võrdselt kõikide inimlaste eest. EGW “Ajastute igatsus”
Ole oma valikus kindel
Issand ei sunni inimesi õiglaselt elama, halastust armastama ja alandlikult Jumalaga käima. Ta seab inimeste ette hea ja halva ning teeb selgeks, missugused on ühe või teise eluviisi tagajärjed. Kristus kutsub meid: “Tulge minu järel.” Kuid meid ei sunnita kunagi Tema jälgedes käima.
Kui me seda teeme, siis sihiliku valiku tulemusena. Kui me näeme Kristuse elu ja iseloomu, tärkab meis tugev soov olla iseloomult Tema sarnane ning me püüame Issandat tundma õppida, sest Tema on kindel nagu koit. Siis hakkame mõistma, et “õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud.” (Õp 4:18) EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”