Kristlikud süstamatkalised Ahja jõel
Aprilli teisel nädalavahetusel oli aeg järjekordse matka jaoks. Matka muutsid eriliseks 2 fakti: see on meie esimene süstamatk ning matkale tuleb 27 inimest. See on Kristlike Matkade kehtiv maailmarekord.
Kogunesime juba reede õhtul Laari lõkkekohas, et ennast matka jaoks õigele lainele häälestada. Kogu õhtu jooksul jõudis inimesi üle Eestimaa kohale ning kõige kaugemad tulijad olid 5-6 tundi pidanud juba autosõitu nautima. Alustuseks tegi lõkkemeister Annemai lõkke, seejärel püstitati telgid. Kiire tutvus inimestega ning ongi aeg toiduvalmistamiseks ja õhtuseks vaimulikuks mõtiskluseks. Toiduvalmistamisel kasutasime seekord 6. priimust, ehk 4-7-liikmelised grupid valmistasid endale iseseisvalt süüa. Peagi oli õues pime ja õige aeg minna järgnevateks päevadeks välja puhkama.
Järgmisel hommikul ärkasime kell 7, lõke juba leegitses ja päev võis alata. Paljudel oli öösel külm olnud, osad poisid magasid üldse kile ehk tarbi all, kus tegelikult polnudki külmem kui telgis. Varustus pakiti autodesse ning Tanis, Ahti ja Vallo viisid autod järgmisesse ööbimiskohta ära. Teised kosutasid jällegi oma vaimset poolt vend Mairo juhtimisel. Teotahtelistena läksime Koorvere silla alla, kus ootas meid hunnik süstasid ja instruktsioon. Teooria selge, rakendasime seda kohe ka praktikasse. Natuke läks siiski aega, et süstajuhtimisega kõik sina peale saaksid. Mairo suutis juba esimese 200m peal omale varakahju tekitada, Vallo kordas sama protsessi mõned tunnid hiljem.
Ilm oli soe, päike paistis ja linnud laulsid. Jõgi voolas rahulikult oma teed ja meie sellega kaasa. Siinseal oli mahalangenud puid ja muid takistusi, aga esimene suurem takistus oli alles Kiidjärve vesiveski, millest üle ei saanud aga ümber ikka. Täitsime kõhtu müsli ja jogurtiga, mida Andres oli ustavalt oma sõiduriistas transportinud. Lisaks ilusale vaatele ja kõhutäiele sai veel kassi paitada, mida veel elult tahta.
Ülejäänud pärastlõuna vehkisime Saesaare paisjärvel aerudega vastutuult. Hüdroelektrijaama juures tuli veelkord kõik sõiduvahendid veest välja tõsta ja allpool tagasi vette lasta. Hetked hiljem toimus ka matka ainuke sissekukkumine, seegi poolik. Aga mis sa teed, kui on vaja veidike jahutamist! Tuju aga sellest ainult tõusis. Olime ju ikkagi Taevaskojas. Vaatlesime sealseid liivapaljandeid, millest kõrgeim oli 38m. Arutlesime, kuidas küll need nimed sinna kõrgele kivi sisse on saanud ja millised need paljandid “dinosauruste ajal” välja võisid näha.
Kuigi aerutamine tundus võtma terve igaviku, jõudsime siiski lõpuks järgmisesse ööbimiskohta, Otteni. Teised seadsid laagrit üles, samal ajal kui Vallo, Allan ja Siim üritasid kogu hingega silla all olevast väikesest kärestikust üles aerutada. Seekord jäi paraku edu saavutamata. See 2. võlviga vana kivisild peaks olema tuttav igale elusolevale eestlasele, sest see on üks “Viimse Reliikvia” võttepaikadest. Koht, kus Siim tõkestas küünlavankri jälitajate tee ja hobune vette kukkus. Olime päev otsa arvanud, et see hobune sai surma, aga sealselt infotahvlilt võisime lugeda, et hobune jäi ellu ja andis hiljem ilmavalgust ühele varsale.
Eriline päev oli Kaidil, sest lisaks rõõmsatele seiklustele oli tal ka sünnipäev. Laulsime, viskasime teda päris mitu korda õhku ning lõpuks sõime veel head paremat peale. Õhtu lõpetuseks sõime tulist tatraputru ning hiljem jätkasime tulise lõkke ääres tuliste vestlustega. Ja seda kuni hiliste öötundideni. Öö oli meie vastu empaatiavõimeline ja jahutas kõik, mis meis enestes lõkkele oli löönud. Võibolla pingutas ülegi, sest maa oli hommikul täitsa härmas.
Kui esimesel päeval läbisime 19km, siis pühapäeval oli kilomeetreid 4 vähem. Enamus sellest viibisime Eoste hoiualal ja sellele järgnenud sikk-sakitavas jõesängis, kus tuul puhus küll eest, tagant ja küljepealt ning lõpus läksid ka taevaluugid valla. Kõik olid väga tublid ja pidasid vastu kuni lõpuni, mille järel veel “rõõmsalt” läbimärgadena maanteesilla all hilinevat transporti oodati. Siht oli kõigil silme ees üks – jõuda sauna. Peagi olid kõigil kondid üles soojendatud ja aeg minna jälle oma teed, reaalsusesse.
Tänud kõigile osavõtjatele ja korraldajatele ilusa nädalavahetuse eest. Suurim tänu aga meie Taevasele Isale, kes on meile andnud nii ilusa looduse ja sõbrad ning kes hoidis meid sellel matkal.
Lätis toimus väikegruppide seminar
Möödunud nädalavahetusel osales seitse eestlast Lätis Riias sealsel noortekonverentsil (sarnane meie noortepäevadega), kuhu olid kutsutud esinema õde ja vend Austraaliast, Berenice Cheng ja Daryl Cheng, kes rääkisid väikegruppide rajamisest ja toimimise dünaamikast. Seminar kandis pealkirja „Your small group” (Sinu väikegrupp) ning sessioone oli kokku 10. Berenice Cheng ja Daryl Cheng on Austraalia Gateway kogudusest ning esindavad noorteühendust Adventist Youth for Christ.
Seminaril kõlas üleskutse luua oma kogukonnas väikegruppe. Marge Randlepp, kes käis kohapeal, ütles, et gruppi ei looda mitte grupi enda pärast, vaid selle tegevus on suunatud väljapoole. „Seal tutvustati meile väikegruppide edulugusid – kuidas nad on ise aastate jooksul gruppe loonud ja kui edukas selline misjonitöö võib olla, kui me mõtleme, et inimesed meie ümber on potentsiaalsed Kristuse jüngrid. Seal rõhutati, et kui inimene saab kogudusse ristitud, siis saab temast kohe ka jünger.”
Seminaril olid olulised kolm sõna: belong, believe, behave (kuulu, usu, käitu). „Iga inimene tahab kuuluda, alles siis hakkab ta uskuma ja seejärel vastavalt Jumala käskudele käituma ja seadustest kinni pidama. Meil on see järjekord sageli segamini: ootame, et inimene hakkab uskuma, siis võtame omaks ja siis inimene korraldab oma elu vastavalt Jumala seadustele,” selgitas Marge.
Seminaril nimetati väikegruppi veel teise väljendiga: care group (hoolimise grupp) „Oluline on, et inimene, kes gruppi tuleb, ei jääks üksinda. Kui ma enne olin kuulnud, et on hea, kui uuel tulijal oleks kolm sõpra, siis neil on igale uuele grupiliikmele seatud seitse sõpra või diakonit, kes on võtnud selle inimese oma südamele ja hoolitsevad tema eest,” ütles Marge.
Peamine õppetund, mille Marge endaga kaasa võttis, oli mõte sellest, et me kõik saame olla ükskõik kus Kristuse jüngrid. „Sain mõtteid, kuidas ühendada professionaalne tegevus ükskõik mis valdkonnas jüngriks olemisega. Riias esinenud naine on hambaarst ja vend lastearst. Nad kasutavad oma tööelu aktiivseks kuulutamiseks ja ka lõunapausi ajal ei aeta niisama juttu, vaid viiakse kutseid postkasti või helistatakse oma hoolealustele. Nad elavad täiesti pühendunud elu.”
„Üks lause jäi minu jaoks kõlama: väikegruppi ei saa hakata tegema väikegrupi pärast, kui inimesed ei ole valmis pühenduma. Ei saa koguduses lihtsalt öelda, et hakkame väikegruppi tegema, enne peab pikalt tööd tegema misjoniteemal. Ei piisa kaetud lauast ja piiblilugemisest. Peab olema läbimõeldud tegevus,” lisas Marge.
Eestlaste grupiga käis Riias seminaril ka Vallo Põldaru, kes ütles, et konverentsi muutis tema jaoks eriliseks see, et peakõnelejad olid pärit Austraaliast Melbourne’ist. “Ise olen seal elanud pool aastat ning nii mõneski kohas oli äratundmisrõõm suur. Paljud inimesed olid piltidelt tuttavad. Mulle meeldib sealsete koguduste organiseeritus ja misjonitööle orienteeritud ellusuhtumine. Ideede saamiseks ja vaimulikuks kasvuks väga vajalik ja kordaläinud üritus!” sõnas Vallo.
Riia seminaril osales ka Tanis Kulp, kes osaleb Pärnus veidi aja eest asutatud väikegrupi töös. „See pole väga hoogsalt kasvama hakanud, mõtlesime, et saame sealt tarkusetrasid. Nüüd peame plaani, kuidas hakkame rakendama õpitut ja püüame asju selle järgi ümber sättida,” ütles Tanis.
Väikegruppide loomise ja töö juures on olulised kaks küsimust: miks ja kuidas. „Isegi kui väikegrupi eesmärk on olla osadusgrupp, peaks selle lõppeesmärk olema kasvamine ja arenemine selleni, et grupi liikmed kutsuvad teisi inimesi sinna gruppi,” selgitas Tanis miks-küsimust.
„Olen osalenud grupis, mis pooldus ja inimesi tuli juurde. Seal olid teised motivaatorid. Inimesed olid kodulinnast ära tulnud, otsisid seltskonda ja leidsid selle seal. See oli miks. Kui see miks paika saada – miks me peaks tulema kokku ja seda koos tegema, siis see võiks hakata tööle ka meie keskkonnas, Pärnus, kus on noored perekonnad, kel pole vaja seltskondlikku poolt, kuna see vajadus on rahuldatud. Me peame oma miksi – meil on missioon siin maailmas – pinnalt edasi minema kuidas-küsimuse juurde ja nemad pakkusid selle vormi. Esimesele küsimusele peab ise vastama, ja vastused võivad erinevad olla,” lisas Tanis.
Nii Marge kui Tanis arvavad, et väikegruppide idee töötab ka Eestis. „Erinevused ei ole kultuuri taga, vaid selles, kas inimesed usuvad sellesse. Inimesed ei viitsi ega taha kirikus käia, sest nad ei näe kasvu, ei ole uusi inimesi. Ei ole seda, mida Piiblis tõotatakse: lõikust on palju. Lõikust ei ole, sest vähe on töötegijaid. Kes suhtub töösse töökalt, intensiivselt, on õnnelik ja ka kogudus kasvab,” sõnas Marge. Tanis lisas, et Riia seminar ei keskendunud näpunäidetele, vaid väikegruppide ideed esitati üldisemal tasandil. „Viimasel päeval hakkas kõik kokku tulema, asjad läksid paika, nüansid ja detailid. Grupijuhile on ka materjalid olemas, millest juhinduda.”
“Nad kasutasid oma programmides ühe osana koguduseliikmete arengu programm FAST, millest võiksid alustada need, kes tahavad oma koguduses jõuda toimiva väikegruppide tööni. Riias esinenud õde ja vend ei ole FASTi ise välja töötanud, vaid valisid selle välja kui nende jaoks kõige paremini toiminud programmi,” lisas Tanis.
Suure nädala eel
Läheneb aeg, mil mõtleme eriliselt Jumala Poja viimasele nädalale inimese Jeesusena. Ühestki teisest nädalast või täpsemalt, kaheksapäevakust, pole Piiblis mahukamat ülevaadet. See algas Jeesuse kuningliku sissemarsiga Jeruusalemma ja lõppes veel kuninglikuma ülestõusmisega surnuist. Evangeeliumides on sellest perioodist üles tähendatud hulgaliselt Kristuse õpetusi ja kõnesid, kuid kõige enam tuntakse seda aega kannatuste nädalana, mis tipnes Jeesuse Kristuse ristilöömisega.
Need sündmused on kristliku usu keskpunktis ja annavad sellele tähenduse. Paulus kirjutab korintlastele nii: “Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk.” (1. Kor. 15, 16.) Selleks, et paremini mõista kristliku usu tegelikku sisu – Kristuse kannatusi, surma ja ülestõusmist – ning tähistada neid suuri sündmusi, kutsume kõiki Vaiksel laupäeval, 4. aprillil, kell 16 pidulikule jumalateenistusele.
Täna algab üleilmse koguduse 100päevane palveaeg
„Niikaua kui kogudus rahuldub väikese asjadega, ei anta sellele Jumala suuri asju.” (Home Missionary, 1. november 1893 par. 25)
Ärgem rahuldugem enam väikeste asjadega. Olgem julged paluma Jumala Sõna tõotuste põhjal. enamat
Kujutle…
Miljonid seitsmenda päeva adventistid üle maailma palvetavad…
… kõik koos
…. 100 päeva
… ühe asja pärast
Nad palvetavad Püha Vaimu väljavalamise pärast meie kogudusele ja otsuste pärast, mis langetatakse 2015. aasta peakonverentsi töökoosolekul San Antonios Texases.
Selle 100päevase (25. märts kuni 11. juuli) palvealgatuse jooksul soovime kutsuda kõiki PALVETAMA nende teemade pärast:
Esiteks, Püha Vaimu sügavama väljavalamise pärast meie isiklikus elus.
Teiseks, et Püha Vaim valataks meie kohalikele kogudustele.
Kolmandaks, tuleval peakonverentsi töösessioonil võetakse vastu raskeid otsuseid. Adventiste üle maailma kutsutakse üles palvetama 100 päeva enne koosolekut, et Püha Vaim oleks oma väega seal kohal ja ilmneks kõigis liikmetes ja osalejates nii töökoosoleku ajal kui pärast seda.
100 päeva kõrghetk on töösessioonil, mil selle liikmeid julgustatakse palvetama nii koosoleku ajal kui ka palvekoosolekutel, mis toimuvad samal ajal.
Palun registreeri end, kui soovid selle algatusega liituda. Igapäevane palveteema ja pühendustekst saadetakse sinu e-posti aadressil kõigi nende 100 päeva jooksul.
„Siiraste palvetavate usklike kett peaks katma kogu maailma, palvetage Püha Vaimu pärast.” (Review and Herald, 3. jaanuar 1907)
Loe pikemat artiklit: http://advent.ee/artikkel/74865/adventistid-palvetavad-100-paeva-peakonverentsi-tookoosoleku-parast/
Piibli- ja pallipäevad Haapsalus
Möödunud nädalavahetusel, 21. ja 22. märtsil olid Haapsalus järjekordsed piibli- ja pallipäevad (pildid siin). Pärast vaheaastat peeti piibliviktoriin ja võrkpalliturniir taas ühise egiidi all ja noortejuht Susanna Soosaar pidas ettevõtmist edukaks.
„Mina ei teinud midagi üksinda, ja noorteosakond ei teinud midagi üksinda. Oli palju abilisi ja läks päris hästi,” ütles Susanna.
Seekordne PPP kattus üleilmse adventkoguduse noortepäevaga, mille moto kutsub noori olema teenistus. Hingamispäeva alustati Haapsalus jumalateenistusega, mille jutluse pidas Ivo Käsk. Pärast lõunat oli kavas linnamisjon, mille raames said noored valida nelja erineva tegevuse vahel: külaskäik Läänemaa Suurperede Liitu, millele anti üle Kingakarbi Kingituste projekti raames kogunenud kingitused; Haapsalu Hoolekandekeskuses puuetega inimeste külastamine ja tegevuste läbiviimine; bookcrossing* Haapsalu linnatänavail ja avalikes kohtades; ning linnarahvale kingituste jagamine.
„Noored tulid linnamisjoniga kaasa. Osavõtjaid oli palju, enamus leidis endale koha, kuhu minna ja mida teha. Ilmad olid küll kehvemad võrreldes eelmiste päevadega, aga laupäeval oli siiski päikeseline,” ütles Susanna.
Hingamispäeva õhtul korraldati tavapärane piibliviktoriin, mis sel aastal oli Apostlite tegude raamatu põhjal. „Piibliviktoriin läks väga-väga hästi,” hindas Susanna. „Kõige rohkem punkte sai Tallinna III kogudus. Hästi huvitav viktoriin oli, Toomas (Lukk, toim) koos abilistega tegi.”
Viktoriinis oli sel aastal lisaks tavapärastele küsimustele ka pildi- ja videoküsimusi. „Seal ei olnud ainult küsimused, vaid ka erilisi küsimusi, näiteks pildi põhjal pidi arvama, mis kohas see Piiblis on, näidati klippi filmist, mille põhjal pidi arvama, mis koht see Piiblis on. Pidi kokku panema pusle, mille tagaküljel oli vihje vastusele. Traditsiooniline viktoriin ühendati teistsugusega,” kirjeldas Susanna viktoriini iseloomu. Piibliviktoriini teise koha sai Rakvere ja kolmanda koha Põltsamaa koguduse meeskond.
Üle aasta oli PPP taas oma kunagises vormis, noortejuht peab seda õigustatuks, kuigi tööd oli korraldamisega rohkem. „Ma ei tea, kas jätkame samas vormis, pole veel otsustanud. Inimesed olid küll positiivselt meelestatud,” sõnas Susanna.
Pühapäeval asuti võrkpalliturniiri juurde, mille eestvedaja oli Märt Maurer. Sel aastal selgitati võitja välja nii, et kõik meeskonnad, keda oli kokku kaheksa, mängisid kõigiga läbi. „Meeskonna mängude võitude põhjal arvutati välja võitja,” selgitas Märt. Ka turniiri võitis Tallinna III koguduse meeskond, nii et PPP 2015 üldkarikas läks Tallinna III kogudusse. Võrkpalliturniiri teise koha saavutas Kuressaare ja III koha Põltsamaa.
Seekord puudusid turniirilt Keila ja Elva meeskond, ent Märdi sõnul on PPP hiilgeagadel osalenud 15-16 meeskonda. Märdile teadaolevalt treenitakse regulaarselt Põltsamaal, Elvas, Haapsalus, Tallinna I ja III koguduses ning Pärnus. Mängu peab Märt heaks seepärast, et saab end liigutada ja hea on kogudusena koos olla.
PPP kui terviku kohta sõnas Märt, et tore on, et noored lähevad välja ja neid märgatakse, mitte ei tegeleta ainult siseruumi tegevustega. „See on väga hästi, et oli misjoniosa, mindi välja, käidi lastekodus ja suurperede liidus.”
Sügisel on Põltsamaal taas oodata pallipäeva, kuhu oodatakse kõiki meeskondi.
Noorteosakonna järgmine ettevõtmine on muusikapäev 20. juunil. „Plaanis on panna kokku suurem koor ja esineme kooriga, esinevad ka väiksemad koosseisud,” kirjeldab Susanna päeva sisu. „Arvatavasti, kuigi paika ei ole veel ära otsustatud, toimub muusikapäev kuskil Kesk-Eestis mõnes suuremas kirikus.” Osalejate kohta sõnas Susanna, et kõik, kes tahavad tulla, saavad kooris laulda. „Palju on kogudustes huvilisi. Muusikapäeval on üks kontsert, inimesed õpivad kogudustes lood selgeks, saame üks päev varem kokku, et harjutada, ja 20. juunil on kontsert.”
* Bookcrossing on raamatute levitamise moodus: raamatud või raamatukott asetatakse kas pargipingile, raamatukokku, vastuvõttu või mujale, kus inimesed seda märgata võivad ja kaasa võtta saavad. Raamatul on juures sedel kirjaga võta mind kaasa vms.
Allikas: Meie Aeg
Püha Vaimu töö südames
“Mis lihast on sündinud, on liha, ja mis Vaimust on sündinud, on Vaim.” (Joh.3:6) Inimese süda on kuri ja “kes võib roojasest teha puhta! Mitte keegi!” (Iob.14:4). Mitte mingisugune inimlik vahend ei saa päästa patust hinge. “Liha mõtteviis on vaen Jumala vastu, sest ta ei alistu Jumala käsule ega võigi alistuda.” “Sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvu, abielurikkumisi, hoorust, vargust, valetunnistust, jumalapilget.” (Rom.8:7; Mat.15:19) Enne peab puhastatama südameallikas, siis lähtuvad sealt puhtad jõed. See, kes püüab saada taevasse oma tegudele toetudes, üritab võimatut. Päästet ei omanda mitte ükski, kellel on ainult kirjatähe religioon, jumalakartuse nägu. Kristlase elu ei ole vana kohandamine või parandamine; see on inimolemuse täielik uuestiloomine. Enese minale ja patule tuleb surra, ning hakata elama uut elu. Seda muutust saab teostada ainult Püha Vaim. “Tuul puhub, kus ta tahab ja sa kuuled ta häält, aga sa ei tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb, nõnda on igaüks, kes on sündinud Vaimust.” (Joh.3:8)
Tuul kohiseb puude ladvus, kahistab lehtedes ja lilledes, ometi pole seda näha ja inimene ei tea, kust see tuleb või kuhu läheb. Samuti on Püha Vaimu tööga inimese südames. Inimene ei suuda võib-olla nimetada oma pöördumise täpset aega ja kohta ega eristada kõiki momente pöördumisprotsessis, kuid see ei tõenda, et ta ei ole pöördunud. Kristuse vägi töötab nähtamatult nagu tuul. Vähehaaval, võib-olla inimesele endale märkamatult, loob ta olukorrad, mis tõmbavad inimese Kristuse juurde. Toimima võib hakata Jeesuse üle mõtisklemine, Pühakirja lugemine või jutlustaja suust kuuldud sõna. Ja äkki, kui Vaim esitab otsese üleskutse, annab hing end rõõmsalt Jeesusele. Paljud nimetavad seda silmapilkseks pöördumiseks, kuid see on Püha Vaimu kauaaegse töö tulemus; kannatlik pikaajaline protsess.
Kuigi tuult ennast ei näe, näeb ja tunneb selle toimet. Ka Püha Vaimu töö ilmneb selle inimese igas tegevuses, kes õpib tundma päästvat väge. Kui Jumala Vaim asub elama südamesse, kujundab Ta ümber kogu elu. Patustest mõtetest öeldakse lahti, kurjadest tegudest loobutakse, armastus, alandlikkus ja rahu asuvad viha, kadeduse ja tüli asemele. Rõõm vahetab välja kurbuse ning inimese nägu valgustab taevane helk. Keegi ei näe kätt, mis võtab ära koorma, ega näe valgust, mis pärineb taevastelt õuedelt. Õnnistus tuleb siis, kui hing usu kaudu alistub Jumalale. Siis loob vägi, mida ükski inimsilm ei näe, inimolevuse Jumala kuju järgi uueks.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”
Tee õnnele
Kogu taevas on huvitatud inimese õnnest. Taevane Isa ei sulge rõõmu puiesteid ühelegi oma loodutest. Jumalikud eeskirjad kutsuvad vältima neid järeleandmisi, mis tooksid endaga kaasa kannatusi ja pettumusi, mis sulgeksid meie ees ukse õnnele, ukse taevasse. Maailma Lunastaja võtab inimesed vastu nii, nagu nad on: kõigi puuduste, vigade ja nõrkustega. Ta mitte ainult ei puhasta pattudest ega paku lunastust oma vere läbi, vaid Ta rahuldab ka kõigi nende südameigatsuse, kes on valmis Tema ikke vastu võtma ja Tema koormat kandma. Tema eesmärk on anda rahu ja hingamine kõigile, kes tulevad Temalt eluleiba paluma. Ta nõuab meilt ainult nende kohustuste täitmist, mis juhivad meie sammud õndsuse kõrgendikele, kuhu sõnakuulmatu iialgi ei suuda jõuda. Tõeline õnnelik elu on inimesel siis, kui tal on südames Kristus, kirkuse lootus. EGW “Tee Kristuse juurde”
Paluge Jeesuse nimel
Taevas kuuldakse iga siirast palvet. Võib-olla pole see esitatud voolavas sõnastuses, kuid kui palve tuleb südamest, tõuseb see pühamusse, kus Jeesus teenib. Tema esitab selle Isale kaunis ja meeldivas vormis koos Tema täiuslikkusega.
Siiruse ja südamepuhtuse tee pole takistusteta tee, kuid nähkem igas takistuses üleskutset palvele. Iga elava olevuse jõud lähtub Jumalalt — lättest, mis on avatud ka kõige nõrgemale. “Mida te iganes palute minu nimel,” ütles Jeesus, “seda ma teen, et Isa austataks Pojas! Kui te midagi minult palute minu nimel, siis ma teen seda.” (Jh 14:13.14)
Palvetage “minu nimel,” käskis Kristus jüngreid. Kristuse nimel peavad Tema järelkäijad seisma Jumala ees. Nende eest toodud ohvri väärtus teeb ka nemad väärtuslikuks Jumala silmis. Kristuse õiguse tõttu on nad hinnalised. Kristuse pärast andestab Issand neile, kes Teda kardavad. Ta ei näe neid ebapühade patustena. Ta näeb neid oma Poja sarnastena, kellesse nad usuvad. EGW “Ajastute igatsus”