Loomistöö mälestusmärk
Suur Jumal oli rajanud Maa alused. Ta oli katnud kogu maailma iluga ja täitnud selle inimesele tarvisminevaga. Ta oli loonud kõik maa ja mere imed. Kuue päevaga oli suur loomistöö valminud. Ja Jumal “hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest, mis Ta oli teinud. Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.” (1.Ms 2:2.3) Jumal silmitses rahuldustundega oma kätetööd. Kõik oli täiuslik, jumaliku Meistri vääriline. Nüüd Ta puhkas — mitte tööväsimusest, vaid rõõmust, nähes oma tarkuse ja headuse tulemust ja au ilmnemist.
Jumal pühitses, s.t. eraldas seitsmenda päeva, mil Tema puhkas, puhkepäevaks inimestele. Looja eeskujul tuli inimesel sel pühal päeval puhata, et tal oleks aega taevast ja maad silmitsedes mõtiskleda Jumala suure loomistöö üle ning et ta Jumala tarkusest ja headusest kõnelevaid tõendeid nähes võiks kogu südamest armastada ja austada oma Loojat.
Jumal püstitas Eedenis mälestusmärgi oma loomistööst; Ta andis oma õnnistuse seitsmendale päevale. Hingamispäev kingiti Aadamale, kogu inimperekonna isale ja esindajale. Selle päeva pühitsemine pidi kõnelema tõsiasjast, et kõik maa elanikud tunnustavad tänuga Jumalat oma Loojana ja õiglase Ülemvalitsejana; nad tunnustavad, et nemad on Tema kätetöö ja Temast sõltuvad. Niisiis oli tegemist tähisega, mis anti kogu inimsoole. Tegemist polnud mingi ülekantud mõistega või ühe rahva jaoks kohaldatud korraldusega.
Jumal nägi, et inimene vajas hingamispäeva, ja seda isegi paradiisis. Oli oluline, et inimene paneks igal seitsmendal päeval kõrvale oma harrastused ja ettevõtmised ning selliselt neist vaba olles saaks sügavamalt mõtiskleda Jumala tegevuse, headuse ja väe üle. Inimene vajas hingamispäeva kui igapäevasest jõulisemat meeldetuletust Jumala armastusest. Ta vajas tänutunde elavdamist, sest kõik, mis inimesele kuulus ja mille üle ta rõõmu tundis, tuli ju tegelikult Looja heldest käest.
Jumala soov on, et hingamispäev juhiks inimeste mõtted Tema loomistööle. Loodus kõneleb inimmeeltele Jumala — Looja, kõige üle Valitseja — olemasolust. “Taevad jutustavad Jumala au ja taevalaotus kuulutab Tema käte tööd! Päev peab päevale kõnet ja öö kuulutab ööle Jumala tarkust!” (Ps 19:2.3) Kauniks loodud maa tunnistab Jumala armastusest. Võime näha Tema armastust igikestvates mäetippudes, majesteetlikes puudes, puhkevates pungades ja õrnades lilleõites. Hingamispäev, mis osutab Loojale, innustab inimesi avama suurt looduseraamatut ja lugema sealt Looja väest, tarkusest ja armastusest.
E.G.White’i raamatust “Patriarhid ja prohvetid”
Jumalaga teel
Lohutus kuulub neile, kes kurvastavad katsumuste ja murede tõttu. Kurbusekibedus ja elu kitsaskohad on paremad patunaudingutest. Kannatuste varal näitab Jumal meile meie iseloomu vigu; Tema armu läbi võime neist vabaneda. Me märkame endas seni tundmata külgi ning seisame silmitsi pakkumisega võtta vastu noomitus ja Jumala nõuanne.
Issanda teed on mõistmatud inimesele, kes soovib näha kõike enesele meelepärases valguses. Tema teed näivad meie inimloomusele vahel süngete ja rõõmututena. Kuid Jumala teed on armu teed, mille lõpul on lunastus. Eelija ei teadnud, mida soovis, kui ta kõrbe mahajäetuses palus elust väsinuna surma. Halastusrikas Jumal ei täitnud tema palvet. Eelijal oli veel suur töö teha; ja siis kui see oli tehtud, ei surnud ta nukralt üksildasena kõrbes, vaid tõsteti taevavankris üles Jumala trooni juurde.
Jumal lausub kurvale: “Ma olen näinud tema teid, aga ma parandan ja juhatan teda; ja ma tasun temale troostiga ning loon ta leinajaile huultevilja.” “Ma muudan nende leina rõõmuks, ma trööstin ja rõõmustan neid pärast kurvastust.” (Jes.57,18; Jer.31,13) EGW “Ajastute igatsus”
Igavikuline Sõna
Piibel avab tõe, mis on lihtne ja täiuslikult kohandatud inimsüdame vajadustele ja igatsustele; see on hämmastanud ja kütkestanud ülimalt haritud mõistust, samas võimaldab see kõige väljapaistmatumal ja harimatumal märgata pääseteed. Ometi sisaldavad need lihtsalt väljendatud tõed nii ülendavaid, nii kaugeleulatuvaid ja inimmõistuse jaoks nii haaramatuid asju, mille vastuvõtmine on võimalik ainult seetõttu, et need on avaldanud Jumal. Nõnda asetatakse meie ette lunastusplaan, nii et iga inimene võib näha samme, mida ta peab astuma patukahetsuses Jumala ja usus meie Issanda Jeesuse Kristuse poole, et saada päästetud Jumala määratud viisil. Ometi on nende nii kergesti mõistetavate tõdede taga saladused, mida varjutab tema kirkus – saladused, mille uurimine käib üle mõistuse, kuid mis siiski sisendavad siirale tõeotsijale aukartust ja usku. Mida rohkem ta uurib Piiblit, seda sügavamalt ta veendub, et see on elava Jumala Sõna, ja inimmõistus kummardub jumaliku ilmutuse majesteetlikkuse ees. EGW “Tee Kristuse juurde”
Hingamisse jõudmisest
Meil on kõigiti põhjus Jumalat usaldada ning tuua kõik oma vaevad ja mured Jeesuse Kristuse ette, et võiksime Temaga lähemalt tuttavaks saada. Ei peaks olema raske meeles pidada, et Issand Jeesus soovib, et tooksime kõik oma raskused ja probleemid Tema ette. Vii see palves Issanda ette ning jäta oma koormad Temale. Kui palju õnnelikumad oleme, kui me seda teeme. Sa võid minna Tema juurde nagu laps vanemate juurde, öeldes: “Issand, ma olen oma mina kandnud pikka aega kaasas, nagu saaksin end ise päästa. Minu koormad on liiga rasked ja ma ei jõua enam edasi minna. Kanna sina neid minu eest.” Tema ütleb: “Ma võtan need. Ma halastan sinu peale lakkamatu lahkusega.”
Vaata Jeesusele, kes on meie usu Alustaja ja Täidesaatja. Ärgem toimigem nii nagu varem, muutes end õnnetuks mingisuguse oletatava tulevase koorma pärast. Täida oma tänaseid kohustusi rõõmsameelselt. Meil peab olema täna usk ja usaldus Jeesusesse. Täna võin ma vaadata ja elada. Täna panen kogu oma lootuse Jumalale. Täna hingan rahus ja vaikuses, mida pakub Jumala vägi. Ütle: “Olgu Issand austatud seeläbi, et olen täna Tema armastuse kindluses rõõmus ja õnnelik.” EGW “Pilk ülespoole”
Meie Isa
Kinnitamaks meie usku Jumalasse, õpetab Kristus meid Tema poole pöörduma uue nimega – nimega, mis seostub inimsüdame kalleimate suhetega. Ta annab meile eesõiguse nimetada kõikvõimsat Jumalat oma Isaks.
See nimi, mida me Tema kohta kasutame ja millega Tema poole pöördume, on märk meie armastusest ja usaldusest ning Tema tõotusest meie eest hoolitseda ja meiega suhelda. Kui nimetame seda nime, paludes Temalt andi või õnnistust, on see Tema kõrvadele nagu muusika. Et me ei peaks Tema nimetamist selle nimega jultumuseks, kordas Ta seda ikka ja uuesti. Ta soovib, et me võtaksime selle nime omaks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Lunastuse hind
Kui uurime Jumala iseloomu risti valgel, näeme, kuidas halastus, õrnus ja andestus on põimunud õigluse ja kohtuga. Näeme keset taevast aujärge Teda, kelle kätel, jalgadel ja küljel on kannatuste märgid, mida Ta talus inimese lepitamiseks Jumalaga. Näeme, et Isa, kes on igavene ja elab ligipääsmatus valguses, võtab meid ometi enese juurde oma Poja teenete kaudu. Kättemaksupilv, mis kord ähvardas vaid viletsuse ja meeleheitega, ilmutab nüüd ristilt peegelduvas valguses Jumala Sõnu: Ela, patune, ela! Kahetsevad, uskuvad hinged, elage! Mina olen maksnud lunahinna! EGW “Apostlite teod”