“Jumal olgu meile armuline ja õnnistagu meid; ta lasku oma pale paista meie peale, et maa peal tuntaks sinu teed, kõigi rahvaste seas sinu päästet!” (Psalm 67:2,3) Inimeses, kelle südames elab Kristus, on ammendamatu armu ja jõu allikas.

Jeesus muudab helgeks kõikide elu, kes Teda tõsiselt otsivad ning valgustab nende teerada. Südamesse vastu võetud Kristuse armastus pulbitseb heade tegudena igavesse ellu. See toob õnnistusi inimhingele, kellest see pulbitseb, kuid mitte ainult temale – elav vesi voolab õigetes sõnades ja tegudes kosutama ümberkaudseid januseid. EGW “Patriarhid ja prohvetid”

Jumala armastus Tema maapealsete laste vastu on tugevam kui surm. Oma Pojas kinkis Jumal inimese lunastamiseks korraga kogu taeva. Päästja elu ja surm ning eestkostmine, inglite teenistus, Püha Vaimu veenmine, Isa tegutsemine üleval ja kõige kaudu, taevaste olevuste lakkamatu huvi – kõik see on rakendatud inimese lunastuseks. EGW “Tee Kristuse juurde”

Piibel õpetab inimesi liginema oma Loojale alandlikkuses ja aukartuses, usus jumalikku Vahendajasse. Nii avalikes kui ka salajastes palvetes on meil eesõigus kummardada põlvedele Jumala ees. Jeesus, meie eeskuju, “langes põlvili maha ja palvetas.” (Lk 22:41) Samuti on Tema jüngrite kohta öeldud, et nad laskusid põlvili ja palvetasid. (Ap 9:40) Paulus ütleb: “Sellepärast ma põlvitan Isa ees.” (Ef 3:14) Ka Esra põlvitas, kui ta tunnistas Jumala ees Iisraeli pattu. (Esr 9:5) Ja Taanieli kohta öeldakse, et “kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat.” (Tn 6:11)

Jumala lõpmatu suurus ja Tema kohaloleku tunnetamine äratab tõelise aukartuse. Kui Nähtamatut selliselt tajutakse, mõjutab see sügavalt iga südant. Jumala kohalolek teeb pühaks palve aja ja paiga. Aupaklikkuse väljendamine meie palveasendi ja käitumisega süvendab tärganud aukartustunnet. Laulja ütleb: “Püha ja kardetav on Tema nimi.” (Ps 111:9) Seda nime nimetades katavad inglid oma palge. Millise aukartusega peaksime siis meie, kes oleme langenud ja patused, lausuma Tema nime! EGW “Prohvetid ja kuningad”

Kristust ei tohi peita südames nagu ihaldatud püha, kallist varandust, et seda saaks nautida ainult selle omanik. Kristus peab meie sees olema nagu veeallikas, mis voolab igavesse ellu, kosutades kõiki, kes meiega kokku puutuvad. “Jeesus kostis: “Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.”” (Jh 4:13,14) EGW “Tervise teenistuses”