“Jumala tundmise valgust” nähakse “Jeesuses Kristuses”. Igaviku aegadest peale oli Issand Jeesus Kristus üks Isaga; Ta oli “Jumala kuju”, Tema suuruse ja ülevuse kuju, “Tema au”.

Selle au nähtavaks saamiseks tuli Ta maailma. Ta tuli patust pimestatud maale selleks, et näidata Jumala armastuse valgust, et olla “Jumal meiega”. Sellepärast oli kuulutatud ette, et Temale peab pandama nimeks Immaanuel.

Tulnud elama meie keskele, pidi Jeesus esitama Jumalat nii inimestele kui inglitele. Ta oli Jumala Sõna – Jumala avalikkuse ette toodud mõte. Palvetades oma jüngrite eest, ütles Jeesus: “Ma olen neile teada andnud Sinu nime”… “halastaja ja armuline, pika meelega ja rikas heldusest ja tõest”… “et armastus, millega Sa oled mind armastanud, oleks nendes ja mina oleksin nendes”. Kuid Ta ei pidanud seejuures silmas ainult oma maa peal elavaid lapsi. Meie väike planeet on kogu universumi õpperaamat. Jumala imeline armuplaan, lunastava armastuse saladus on teema, “millesse igatsevad inglidki vaadata”; see pakub uurimisainet läbi igaviku. EGW “Ajastute igatsus”

Jumala Sõna on kanaliks, mille kaudu Issand ilmutab oma Vaimu ja väge. Kuulekus Sõnale toob esile nõutava vilja – teesklematu vennaliku armastuse. See armastus on sündinud taevast ning juhib kõrgematele motiividele ning omakasupüüdmatuile tegudele.

Kui tõde muutub jäävaks põhimõtteks, siis on inimene “uuesti sünnitatud mitte kaduvast, vaid kadumatust seemnest, Jumala elava ning püsiva Sõna läbi.” See uussünd toimub siis, kui võetakse vastu Kristus kui Jumala Sõna. Kui jumalikud tõed jäädvustatakse Püha Vaimu läbi südamesse, tärkab inimeses uus arusaamine ning seni uinunud võimed ärkavad, et töötada koos Jumalaga. EGW “Apostlite teod”

Kui pühalik on see mõte! Päev päeva järel, mis kaob igavikku, jätab aruande taevaraamatutesse. Kord öeldud sõnu ja tehtud tegusid ei saa olematuks muuta. Inglid on üles tähendanud nii hea kui halva. Kõige vägevam inimene maa peal ei saa kustutada ka mitte üheainsa päeva aruannet. Meie teod, sõnad, isegi meie kõige salajasemad motiivid tulevad arvesse meie saatuse otsustamisel õndsuseks või hukatuseks. Kuigi meie võime olla need unustanud, on need ometi tunnistajad, mis mõistavad meid kas õigeks või hukka.

Nii nagu piltnik jäädvustab näojooned eksimatu täpsusega fotoplaadile, nii on iseloom ustavalt jäädvustatud taevastes raamatutes. Ja hoolimata sellest, tunnevad inimesed nii vähe muret selle aruande pärast, mida vaatlevad taevased olendid. Kui võiks kõrvaldada katte, mis lahutab nähtavat maailma nähtamatust ja inimlapsed näeksid inglit, kes märgib üles iga sõna ja teo, millest nad peavad aru andma kohtus, siis jääks palju sõnu, mida iga päev räägitakse, ütlemata, ja palju tegusid tegemata! EGW “Suur võitlus”