Loodust vaadeldes
Kristlane näeb Jumala armastust ja heatahtlikkust igas Tema kingituses. Looduse ilu on hea mõtteaine. Kui me vaatleme end ümbritsevat loomulikku ilu, siis kandub meie mõte üles kõige hea ja ilusa Autori juurde. Kõik Jumala tööd kõnelevad meiega, kiidavad Tema väge ja ülistavad Tema tarkust. Igal loodud asjal on oma võlu, mis paelub Jumala last ning paneb tunnetama, et see kui tõestusmaterjal Jumala armastusest on kaugelt üle igast inimlike oskuste meistritööst.
Prohvet kiidab Jumala ja Tema tööde suurust tuliste sõnadega: “Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled?” (Ps 8:4-5)
Maailm, mis on täidetud spordi ja meelelahutusega, januneb alati uue ja huvitava järele. Kui vähe aega ja tähelepanu pööratakse maailma ja taeva Loojale! Jumal kutsub oma loodolevusi vaatama mööda neid ümbritsevast segadusest ja probleemidest ning imetlema Tema kätetööd. Taevased olevused väärivad neist mõtlemist. Jumal on nad loonud, et nad teeksid inimestele head ning kui me uurime Tema töid, siis on nad meie kõrval, et meie meeli valgustada. EGW “Jumala pojad ja tütred”
Kuninganna Ester
Vaenlase sepitsused tühistas Võim, kes valitseb inimlaste üle. Jumala eelhoolitsuse toimel oli juuditar Ester, Kõigekõrgema Jumala teenija, saanud Meeda-Pärsia kuningannaks. Mordokai oli tema lähisugulane. Äärmises hädas otsustasid nad esitada palve oma rahva pärast Xerxesele. Ester pidi julgema minna kuninga ette eestkostjana. “Kes teab,” ütles Mordokai, “kas sa mitte ei olegi just selle asja pärast pääsenud kuninglikku seisusesse?” (Est 4:14) EGW “Prohvetid ja kuningad”
Vili
Kui jagame Jumala ajalikke õnnistusi, äratab meie armastus ja osavõtlikkus saajas tänutunde Jumala suhtes. Südame pinnas on ette valmistatud vaimuliku tõe seemneks. Tema, kes annab külvajale seemne, paneb seemne idanema ja igaveseks eluks vilja kandma.
Vilja mulla sisse külvamisega kujutab Kristus ohvrit, mille Ta tõi meie lunastamiseks. “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure,” ütleb Ta, “siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.” (Jh 12:24) Samamoodi kannab Kristuse surm vilja Jumala riigi heaks. Sarnaselt taimeriigi seadustega on Tema surma tulemuseks elu.
Kõik, kes kannavad vilja Kristuse kaastöölistena, peavad kõigepealt langema maha ja surema. Elu peab heidetama maailma vajaduse vagudesse. Enesearmastus ja omakasupüüdlikkus peavad kaduma. Kuid eneseohverduse seadus on samas enese alalhoiu seadus. Maa sisse maetud seeme kannab vilja ning see külvatakse omakorda maha. Niimoodi mitmekordistub saak. Põllumees säilitab vilja nii, et viskab selle ära. Ka inimese elus tähendab andmine elamist. Elu, mida säilitatakse, on see elu, mis on tasu ootamata antud Jumala ja inimeste teenimiseks. Need, kes oma elu selles maailmas Kristuse pärast ohverdavad, hoiavad seda igavese elu jaoks. EGW “Kristuse tähendamissõnad”








