Jumalik sõprus
Kristlase jaoks on eesmärke. Ta võib tõusta saavutustes kõrgemale tasemele. Johannes mõistis kristlase suurt eesõigust. Ta ütleb: “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1.Joh.3,1) Inimkonnal ei ole võimalik oma väärikuses tõusta veel kõrgemale astmele, kui siin on vihjatud. Inimesele on antud eesõigus saada Jumala pärijaks ja Kristuse kaaspärijaks. Neile, kes saavad selliselt ülendatud, on avatud Kristuse hindamatud väärtused, mis on tuhat korda kallimad kui kogu selle maailma varandused. Selliselt tõstetakse surelik inimene üles sõprusesse Jumalaga Jeesuse Kristuse teenete läbi.
Suvel, silmitsedes imekauni rohelusega kaetud puid eemal asuvas metsas, ei ole me suutelised vahet tegema igihaljaste ja nende puude vahel, mis ei ole alati haljad. Talve tulekul aga, kui külmakuningas ümbritseb neid oma jäise kaisutusega ja riisub teistelt puudelt nende imekauni lehestiku, on igihaljad puud kergesti äratuntavad. Nii on ka inimestega, kes kõnnivad alandlikkuses ja ei ole täis eneseusaldust, vaid haaravad värisedes kinni Kristuse käest. Need, kes on enesekindlad ja loodavad oma iseloomu täiuslikkusele, kaotavad oma vale õiguserüü siis, kui nende üle sööstavad katsumuste tormid. Tõeliselt õiglane, kes siiralt armastab ja kardab Jumalat, riietub nii heaolu kui ka hädapäevil Kristuse õiguse rüüsse.
Enesesalgamine, eneseohverdamine, heatahtlikkus, heasüdamlikkus, armastus ja meelekindlus, kannatlikkus ja kristlik usaldus on igapäevased viljad, mida kannavad need, kes on tõeliselt ühenduses Jumalaga. Nende tegusid ei teatata avalikult maailmale, aga nad ise võitlevad iga päev kurjaga ja saavutavad kallihinnalisi võite kiusatuste ja ülekohtu üle. Pühalikke tõotusi uuendab ja hoiab jõud, mis on saadud tõsise palve ja püsiva valvamise läbi. Tuline entusiast ei märka selliste vaiksete töötegijate võitlusi, kuid Tema, kes näeb südame saladusi, paneb tähele ja vaatleb heakskiitva pilguga igat jõupingutust, mis on tehtud tasaduses ja alandlikkuses. Selleks on vaja katseaega, et avastada armastuse ja usu puhast kulda iseloomus. Kristuse tõeliste järelkäijate püsiv agarus ja tuline kiindumus tulevad ilmsiks siis, kui koguduse peale tulevad katsumused ja kiusatused.
Me tunneme kurbust, nähes tunnustatud kristlasi, keda on eksitanud väär arusaamine täiuslikkusest. Neid on väga raske ümber veenda ning juhtida õigele teele. Nad püüavad teha kõik välise kauniks ja meeldivaks, kuna aga sisemine ehe – Kristuse alandus ja tasadus – neil puudub. Kõigile määratud katseajal osutuvad paljude enesekindlate inimeste lootused alusetuiks. Uutes olukordades ja mitmesugustes tingimustes osutub mõni, kes näis sambana Jumala koguduses, pehkinud puuks, mis on kaetud värvi või laki kihiga. Aga südamest tasased, kes tunnevad alati vajadust olla needitud igavese Kalju külge, jäävad seisma liikumatult keset katsumuste torme, sest nad ei toetunud iseendale.
“Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: “Issand tunneb omi.”” (2.Tim.2,19)
E.G.White’i raamatust “Pühitsetud elu”.
Pühast Vaimust
Kui Kristus oma jüngritele Vaimu tõotuse andis, lähenes Tema maine teenistusaeg lõpule. Ta seisis juba risti varjus, tajudes täielikult kogu selle süükoorma suurust, mis pidi pandama Temale kui pattude kandjale. Enne enda ohverdamist aga andis Ta oma jüngritele juhtnööre selle kõige olulisema ja täielikuma anni suhtes, mida Ta oma järelkäijatele kavatses anda — anni suhtes, mis pidi andma nende käsutusse Tema armu mõõtmatud rikkused. Ta ütles: “Ja mina palun Isa, ja Tema annab teile teise Trööstija, et see teie juurde jääks igavesti, tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta Teda ei näe ega tunne; aga teie tunnete Teda, sest Tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees” (Joh.14,16.17). Õnnistegija osutas tulevikule — ajale, mil tuleb Püha Vaim, et teha Tema esindajana võimsat tööd. Kurjusele, mis oli sajandite kestel pidevalt kasvanud, võis seista vastu ainult Püha Vaimu jumaliku väe läbi.
Püha Vaimu tõotus ei piirdu aga ainult mingi ajastu või mingi rahvusega. Kristus väitis, et Tema Vaimu jumalik mõju pidi jääma Tema järelkäijatega kuni aegade lõpuni. Kõigile, kes on Kristuse oma isikliku Õnnistegijana vastu võtnud, on tulnud Püha Vaim nõuandjana, pühitsejana, juhtijana, tunnistajana.
Püha Vaimu ülesanded on selgesti määratletud Kristuse sõnades: “Kui Ta tuleb, siis Ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta” (Joh.16,8). See on Püha Vaim, kes inimest tema patususes veenab. Kui patune Püha Vaimu elustavale mõjule vastab, toob Vaim ta kahetsusele ja meeleparandusele ning ta hakkab mõistma, kui tähtis on kuuletuda jumalikele nõudmistele.
Vaim antakse uuesti-sünnitava väena, et viia inimese juures täielikult täide Lunastaja surma kaudu saavutatud päästmine. Vaim püüab pidevalt tõmmata inimeste tähelepanu sellele suurele ohvrile, mis toodi Kolgata ristil, et ilmutada maailmale Jumala armastust ning avada patutunnetuse omandanud hingele Pühakirja kalleid tõdesid.
Toonud inimese patutunnetusele ning esitanud talle õigluse nõudeid, võtab Püha Vaim talt ära kiindumuse selle maailma asjade vastu ning täidab hinge igatsusega pühaduse järele. “Ta juhatab teid kõigesse tõtte” (Joh.16,13), ütles Päästja. Kui inimesed on tahtlikud laskma end ümber kujundada, siis leiab aset kogu inimese pühitsemine. Vaim võtab Jumala asjad ning asetab need inimhinge, otsekui pitseerib inimese nendega. Vaimu läbi tehakse elutee niivõrd selgeks, et keegi ei tarvitse eksida.
On tõsi, et lõpuajal, kui Jumala töö maa peal lõpule jõuab, käivad pühendunud usklike poolt Vaimu juhtimisel tehtud tõsiste jõupingutustega kaasas jumaliku heakskiidu erilised tundemärgid. Sümbolite kaudu varasest ja hilisest vihmast, mis hommikumaadel langeb külvi- ja lõikuseajal, kuulutasid heebrea prohvetid ette vaimuliku anni osakssaamist Jumala kogudusele ebaharilikul määral. Püha Vaimu väljavalamine apostlite päevil oli varase vihma algus ning selle tulemus oli auline. Tõelise kogudusega jääb Vaimu ligiolek kuni aegade lõpuni.
E.G.White’i raamatust “Apostlite teod”.
Väärtuslikud õppetunnid
Kui me vaid tahaksime kuulata, siis õpetaks Jumala loodu meile sõnakuulelikkuse ja ustavuse väärtuslikke õppetunde. Alates tähtedest, mis sajandist sajandisse jätkavad maailmaruumis neile kindlaksmääratud nähtamatut teed, kuni väikseima aatomini kuuletub kogu loodus Jumala tahtele. Jumal hoolitseb kõige eest ja peab ülal kõike, mis ta on loonud. EGW “Tee Kristuse juurde”
“Kiida, mu hing, Issandat! Issand, mu Jumal, sina oled väga suur, austuse ja iluga oled sa ennast riietanud. Sa riietad ennast valgusega nagu rüüga, sa tõmbad taevad laiali nagu telgivaiba. Sa võlvid oma ülemised toad vete peale, sa teed paksud pilved oma tõllaks, sa sammud tuule tiibadel. Sa teed oma käskjalgadeks tuuled, oma teenijaiks tuleleegid. Sa rajasid maa tema alusele, nõnda et see ei kõigu mitte iialgi ega igavesti.” (Ps 104:1-5)
Jumala Sõna
Kasvatusliku mõju poolest on Piibel võrreldamatu. Jumala Sõnas leiab inimvaim teemasid sügavaimateks mõtisklusteks ja ülevaimateks püüdlusteks. See Raamat kõneleb selle maailma ajaloo suurimate meeste võitlustest, kaotustest ja võitudest. Siin selgitatakse vastutuse ja saatuse suured probleemid. Siin kergitatakse nähtava ja nähtamatu maailma vahelist eesriiet ning me näeme headuse ja kurjuse jõudude omavahelist võitlust alates patu esmakordsest ilmnemisest kuni tõe ja õiguse lõpliku võiduni. Kõiges selles avaldub Jumala iseloom. Mõtiskledes lugupidavalt Jumala Sõnas esitatud tõdede üle, saab õpilane mõtteis kontakti igavese mõistusega. Selline õppetöö puhastab ja õilistab iseloomu, kuid veelgi enam – avardab ja elavdab kindlasti vaimseid võimeid. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Saalomoni kogemus
Kuningas Saalomoni eriliseks huvialaks oli looduslugu, kuid ta ei piiranud oma uurimusi ainult ühe valdkonnaga. Uurides hoolsalt kogu loodut – nii elus kui elutut – omandas ta selge arusaamise Loojast. Ta nägi Jumala tarkust loodusjõududes, kivimite maailmas ja loomariigis, samuti igas puus, põõsas ja lilleõies. Kõike seda järjest enam tundma õppides kasvas järjest enam ka Jumala tundmine ja armastus Tema vastu.
Saalomoni õpetussõnades joonistuvad esile püha elu ja kõrgete taotluste põhimõtted – põhimõtted, mis pärinevad taevast ja juhivad jumalakartusele ning peaksid valitsema meie elu iga tegevust. Just nende põhimõtete üleüldine juurutamine inimeste arusaamadesse ning kogu au ja kiituse omistamine Jumalale muutsid Saalomoni valitsemise varased aastad nii moraalse kõrgseisu kui ka materiaalse õitsengu ajaks.
“Õnnis on inimene, kes leiab tarkuse,” kirjutab ta, ” ja inimene, kes jõuab arusaamisele, sest sellest on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast. See on kallim kui pärlid ja ükski asi, mida sa ihaldad, ei ole sellega võrreldav.” (Õp 3:13-15) EGW “Prohvetid ja kuningad”
Usaldus kasvab püsivas palves
Meil peab olema kindel, vankumatu usaldus Jumalasse. Tihtipeale viivitab Ta vastusega, et meie usku proovida või näha meie soovi tõsidust. Kui oleme palunud Tema Sõna kohaselt, siis peame uskuma Tema tõotust ja esitama oma palved sellele vastava meelekindlusega.
Jumal ei ütle, et paluge üks kord ja siis te saate. Ta käsib meil pidevalt paluda. Püsige väsimatult palves. Visa palumine annab palujale tõsisema suhtumise ning suurema soovi saada seda, mida ta küsib. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
