skip to Main Content
13sept. 19

Jumal alalhoidjana

Kogu tõde — avaldugu see looduses või Piiblis — on üks tervik.

Tavaliselt tähistatakse mõistega “loodusseadused” seda, mida inimesed on suutnud avastada materiaalset maailma juhtivatest seadustest. Ent kuivõrd piiratud on nende tunnetus ja kui tohutu on valdkond, milles Looja võib tegutseda oma seaduste kohaselt, jäädes surelikule mõistusele täielikult mõistetamatuks!

Loodus teenib Jumalat. Jumal ei tühista oma seadusi ega tegutse nendega vastuolus, vaid kasutab neid pidevalt oma tööriistadena. Loodus tunnistab aktiivsest mõistusest, mis avaldub loodusseadustes ja nende kaudu. Isa ja Poeg tegutsevad looduses pidevalt. Kristus ütles: “Minu Isa tegutseb tänini ja mina tegutsen!” (Joh.5,17).

Jumal on maailmas pidevalt tegev loodu alalhoidjana. Meie süda lööb ja kopsud töötavad mitte seetõttu, et mehhanism on kord käima pandud ja jätkab käiku oma seesmise energia tõttu, vaid seetõttu, et kõige eest kannab hoolt Tema, kelles “me elame, liigume ja oleme” (Apt.17,28). Temast kõneleb iga meie hingetõmme ja südamelöök. EGW “Patriarhid ja prohvetid”

tegutsejad.

11sept. 19

Meie Isa palve – suhted Jumalaga

Pole olemas religiooni, mille osaks poleks palvet. Kellegi kummardamine eeldab alati kummardamise objektiga suhtlemist. Seda eeldusel, et suheldakse kellegagi, kes näeb, kuuleb ja vastab palvetele. Pole võimalik suhelda oma tugitooli või riidekapiga. Ja kui inimene seda teeks, siis seaks see tõsise kahtluse alla tema terve mõistuse olemasolu.
Ajalooline Jeesus Kristus väärtustas alati palvet. Tavaliselt olid need varased hommikutunnid, kui Ta eraldus kuhugi varjulisse kohta, et olla segamatult omaette ja vestelda palves Taevase Isaga. See oli Tema isiklik kogemus ja praktika. Teisalt püüdis Ta parandada oma kuulajate palvekogemust, sest aastasadade jooksul oli juutide palvepraktikasse tulnud sisse mitmed väärnähud. Peale otseste probleemide käsitlemist andis Jeesus oma kuulajatele edasi ka näidispalve, mis sisaldas väga konspektiivsel kujul selle vajaliku miinimumi teemadest, mida palve peaks endas sisaldama.

Meie Isa palve jaguneb laias laastus kahte ossa. Neist esimene puudutab inimese suhteid oma Jumalaga. Mida Jeesus selle teema kohta õpetas, sellest mõtiskleme koos hingamispäeval, 14. septembril kell 11.00 Põltsamaa Adventpalvelas. Kõik olete teretulnud!

valgus pilvedes-4
09sept. 19

Vormija kätes

Pottsepp võtab savi ja vormib seda oma tahte järgi. Ta mudib ja töötleb seda. Ta rebib selle mitmeks ja surub kokku tagasi. Ta niisutab ja seejärel kuivatab seda. Ta laseb sel mõnda aega olla nii, et ei puuduta seda. Kui see on täiuslikult vormitav, jätkab ta tööd ja teeb sellest anuma. Ta annab sellele kuju ning silub ja lihvib seda potikedral. Ta kuivatab seda päikese käes ja kuumutab ahjus. Nii saab sellest anum, mis sobib kasutamiseks. Samamoodi soovib suur Meistertööline meid vormida ja kujundada. Ja nagu savi on pottsepa käes, nii peame olema meie Tema käes. Me ei tohi püüda teha pottsepa tööd. Meie osa on allutada end Meistri vormimisele. EGW “Tervise teenistuses”

 

oleme savi

07sept. 19

Ühendusest Kristusega

Jeesus ütleb: “Jääge minusse ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge… Sest minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15:4.5). Et elada püha elu, oled sa sama sõltuv Kristusest, nagu oks on sõltuv tüvest, et kasvada ja vilja kanda. Lahus Temast ei ole sul elu. Sul pole jõudu kiusatustele vastu seista ning sa ei suuda kasvada armus ega pühaduses. Temas püsides võid sa õitseda. Temast elu ammutades sa ei närtsi ega jää viljatuks. Sa oled siis nagu puu, mis on istutatud veeojade äärde.

Paljudel on kujutlus, et nad peavad mingi osa tööst tegema üksinda. Nad on uskunud Kristusesse, et saada patud andeks, kuid nüüd nad püüavad oma jõuga õigesti elada. Iga selline jõupingutus jookseb paratamatult liiva.

viinamarjad.

Meie kasvamine armus, meie rõõm, meie kasulikkus – kõik see sõltub meie ühendusest Kristusega. Igapäevasest, pidevast osadusest temaga – temas püsimisest – sõltub meie kasvamine armus. Ta pole üksnes meie usu alustaja, vaid ka lõpuleviija. Kristus on esimene, viimane ja igavene. Ta peab meiega olema mitte ainult rännaku alguses ja lõpus, vaid igal sammul meie teel. Taavet ütleb: “Ma pean Issandat alati oma silma ees, ma ei kõigu, sest ta on mu paremal pool” (Ps 16:8). EGW “Tee Kristuse juurde”

Ole oma valikus kindel

Issand ei sunni inimesi õiglaselt elama, halastust armastama ja alandlikult Jumalaga  käima. Ta seab inimeste ette hea ja halva ning teeb selgeks, missugused on ühe või teise eluviisi tagajärjed. Kristus kutsub meid: “Tulge minu järel.” Kuid meid ei sunnita kunagi Tema jälgedes käima.

Kui me seda teeme, siis sihiliku valiku tulemusena. Kui me näeme Kristuse elu ja iseloomu, tärkab meis tugev soov olla iseloomult Tema sarnane ning me püüame Issandat tundma õppida, sest Tema on kindel nagu koit. Siis hakkame mõistma, et “õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud.” (Õp 4:18) EGW “Nõuandeid vahendite kasutamiseks”

Reede, 22. jaanuari audiojutlus

Põhitõde – Ühtsus Kristuse ihus

Armuline Jumal

Eriti tänapäeval, maailma ajaloo lõppjärgus, nõuab Issand oma lastelt järeleandmatut valvsust. Ehkki võitlus on raugematu, ei jäeta kedagi võitlema üksi. Inglid aitavad ja varjavad neid, kes on alandlikud Jumala ees. Issand ei peta kunagi inimest, kes Temale loodab. Kui Tema lapsed tõmbuvad kurja eest varju otsides Tema ligi, tõstab Ta kaastundes ja armastuses lipu kaitseks vaenlase vastu. “Ärge puutuge neid,” ütleb Ta, “sest nad on minu omad. Ma olen neid märkinud oma peopesadesse.” EGW “Prohvetid ja kuningad”

Back To Top