Uus õppeaasta
Reedel, 25. augustil kell 20.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Teenistus Juudamaal”. Jh 3:22-36
Hingamispäeval, 26. augustil kell 11.00 palume õnnistust lastele, kes alustavad koolis uut õppeaastat. Kõneleb Rein Kalmus.
TARKUS TARVILINE VARA
1. september koputab taas uksele. Kalendrist vaatab vastu tähtpäev nimega „teadmistepäev“. Vahel kasutame selle päeva kohta ka nimetust „tarkusepäev“. Tarkusest sooviksingi pisut koos teiega mõtiskleda.
Tarkus on miski, mida justkui käega katsuda ei saa. Ometi on selle ilmnemise tagajärjed enamasti silmaga nähtavad. Tarkusest rääkides meenub mulle alati mees, keda on läbi aegade peetud üheks targimaks inimeseks kogu ajaloos. Selleks legendaarseks kujuks on Iisraeli kuningas Saalomon, kes elas ligi 3000 aastat tagasi, ja kes on meile pärandusena jätnud suure hulga õpetusi, mis tänaseks on omandanud vanasõnade ja kõnekäändude tähenduse.
Üks lugu kuningas Saalomoni tarkusest räägib kahest juudi naisest, ilmselt sõbrannadest, kes sünnitasid lapse üsna samal ajal. Ööbides koos samas majas juhtus aga nii, et üks noor ema leidis hommikul oma asemelt surnud imiku. Selle asemel, et olukorraga leppida, vahetas ta salaja surnud lapse oma sõbranna elava lapse vastu. Kui viimane ärkas, siis sai ta aru, et tema asemel polnud tema laps. Puhkes vaidlus, millel polnud lõppu näha, ja nii otsustati viimaks pöörduda maailma kõige targema valitseja poole, et see selle tüli lahendaks.
Naised tulid koos elava väikelapsega Saalomoni ette ja kuningas kuulas mõlemad ära. Seejärel pisut mõelnud, andis kuningas ühele sõdurile käsu võtta mõõk, et laps pooleks raiuda ja pooled naiste vahel ära jagada. Mis juhtus? Noor ema, kes teadis, et see on tema laps, loobus kohe oma nõudmisest, et lapse elu säästa. Ta oli sel hetkel valmis suurimaks võimalikuks ohvriks. Teine naine aga nõustus kuninga korraldusega.
Kuninga jaoks oli hetkega kõik selge ja õige ema sai kohe oma elava lapse tagasi. Valelt tabatud naine pidi aga tühjade kätega lahkuma.
Ehk on nii mõnigi inimene vahel mõelnud: oleks mul ometi Saalomoni tarkust. Ega see tegelikult nii väga võimatu olegi. Selleks tuleb ainult tööd teha ja vaeva näha. Mõtiskleksin pisut tarkusest kolmel tasandil, mis on meile kõigile kättesaadav. Esmalt – koolitarkus. See on just see, mille taganõudmisega alustavad lapsed üsna maast-madalast ja mis kestab mõnel 10-12, mõnel 17 ja mõnel isegi üle 20 aasta. Hea hariduse andmine oma lapsele peaks olema iga ema ja isa eesmärk. See tuleb hilisemas elus ainult kasuks.
Samas pole koolitarkus veel tarkus iseenesest, sest tarkuseks muutub see alles siis, kui me suudame sellega oma elus praktiliselt midagi ette võtta. Inimesel võivad olla entsüklopeedilised teadmised, kuid tarkus on nende teadmiste praktiline kasutamine kellegi või millegi heaks. Siis saavad teadmised alles tarkuseks.
Teine tarkus, mida me elus vajame, on elutarkus. See on midagi, mida otse koolipingist ei saa. Sünnipäraselt on ka siin ilmselt erinev suutlikkus, sest mõni inimene näib tõepoolest juba maast-madalast arukam olevat. Kuid seegi tarkus on paljuski omandatav, kui me kuulame, mida meie vanematel või teistel elukogenumatel inimestel meile öelda on, ning kui me püüame selle tarkuse järele oma elu seada. Vanasõna ütleb, et „tark õpib teiste vigadest, rumal ei enda omadestki“. Pole ju vajalik kogu aeg sama „reha otsa astuda ja sinise silmaga maailma vaadata“.
Kolmas tarkus viib meid hingehariduse valdkonda. Eelpool meenutatud kuningas Saalomon on öelnud: „Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus.“ Õp 9:10 Kuigi Jumal on ühel või teisel moel igasuguse tarkuse algallikas, jagab Ta seda eriliselt oma Sõna – Piibli vahendusel. Kindlasti oleme kasvõi korra oma elus juurelnud elu põhiküsimuste üle. Kes me oleme ja kust me tuleme? Miks on elu selle päikese all just selline nagu see on? Mida toob meie jaoks tulevik igavikulises mõõtes? Mis on üldse elamise mõte?
Jumal vastab neile küsimustele Raamatute Raamatu vahendusel kõige ammendavamalt ja meie osa oleks sellekohast tarkust Piiblist enda jaoks ammutada. Minu nooruspäevil kehtis põhimõte, et iga tõeliselt kultuurne inimene on ennast piiblilooga kurssi viinud, sest meie Õhtumaine kultuur baseerub just kristlikul pärandil. Teatud eeskuju võiksid sellesse valdkonda süvenemise osas anda meie endine peaminister koos värske abikaasaga, kes hiljaaegu läbisid piibliõppeprogrammi eraviisilises leeriõppes. Kuigi nende motiivid selleks olid eraelulised, oli see ometi sisuliselt koolitus, mis tungis „jumalakartuse kui tarkuse alguse“ pärusmaale. Seda tarkust vajame me kõik, sest see aitab paremini oma elukoormat kanda.
Kokkuvõtteks – oleme pisut mõtisklenud tarkuse erinevatest lähteallikatest – koolitarkusest, elutarkusest ja vaimulikust tarkusest. Kuigi väliselt on need justkui eri valdkonnad, seob neid kokku üks ühine nimetaja – need tarkused on kõik õppimise teel omandatavad. Seetõttu lõpetan oma väikese mõtiskluse eesti vanasõnaga, mis on meelde jäänud noorpõlves, kui võisin ühe kooli aula seinalt lugeda sõnu: „Tarkus tarviline vara, õpi hoolega!“
Pastor Rein Kalmus
Taanieli raamatu õppimine
Reedel, 7. juulil kell 20.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Vestlus Nikodeemusega”. Jh 3:1-21
Hingamispäeval, 8. juulil kell 11.00 Taanieli raamatu 7. ptk III osa “Mu isa on kohtunik ja vend advokaat” – kõneleb Rein Kalmus.
„Püsti, kohus tuleb!“ Ehk oleme kunagi viibinud mingil põhjusel kohtusaalis ja teame, et need sõnad kõlavad kuidagi ähvardavalt. Põhjus on ilmselt selles, et meie kohus tegeleb eelkõige süü tuvastamisega ja seejärel karistuse määramisega. Kannatanud on teatud mõttes teisejärgulised.
Taaniel räägib meile aga taevasest kohtust, mille keskmes on kannatanud ning kus kohtunikuks on kannatanute isa ja kaitsajaks nende vend. Kes on süüpingis ja kas otsus on kallutatud, sellest mõtiskleme hingamispäeval 08. juulil kell 11.00 Põltsamaa Adventkirikus.
Kõnesid Taanieli raamatust saab järele kuulata siit.
Taanieli raamatu õppimine
Reedel, 9. juunil kell 20.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Pulmad Kaanas”. Jh 2:1-12
Hingamispäeval, 10. juunil kell 11.00 Taanieli raamatu 7. ptk II osa “Kõik mis hiilgab, pole veel kuld” – kõneleb Rein Kalmus.
Mida me mõtleksime Päästeametist, kes innukalt propageerib tuleohutust ja saab suurepäraselt hakkama kahjutulede kustutamisega, kuid ööpimeduse varjus käiks ise hooneid ja metsa süütamas? See oleks ilmselt täielik sürrealism – midagi täiesti mõistusevastast. Aga just sellise pildi loob meile Taanieli raamatu 7. peatükk ja seda vaimulikus maailmas. Lugu neljandast apokalüptilisest metsloomast (keda on tõelise loomaga raske samastada, kuna ta on 10 sarve ja raudhammastega kiskja – tõeline koletis mingist õudusfilmist) räägib meile korruptsioonist vaimulikus maailmas.
Milles see esmapilgul uskumatu korruptiivsus seisneb, seda vaatleme järgmises osas Taanieli raamatu 7.-st peatükist teema all „Kõik pole kuld, mis hiilgab“. Kohtume Põltsamaa Adventpalvelas laupäeval 10. juunil kell 11.00.
Kõnesid Taanieli raamatust saab järele kuulata siit.
Pidev kasvamine
Seemne idanemine kujutab vaimuliku elu algust ning taime arenemine on kristliku kasvu kaunis võrdkuju. Nii nagu looduses, on ka armus – ilma kasvuta pole elu. Taim kas kasvab või sureb. Nii nagu taime kasv on vaikne ja märkamatu, kuid pidev, on ka kristliku elu areng. Meie elu võib igas arenguetapis olla täiuslik, aga kui Jumala eesmärk meis täitub, toimub lakkamatu edasiminek. Pühitsus on eluaegne töö, nii nagu tuleb juurde võimalusi ja kogemusi ning meie teadmised kasvavad. Me muutume tugevaks, et kanda oma kohustusi, ja meie küpsus on proportsionaalne meie eesõigustega. “Kasvage meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises!” (2Pt 3:18) EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Elu lähtub Jumalast
“Kui palju on sinu töid, Issand! Sa oled nad kõik teinud targasti. Maa on täis sinu looduid.” (Ps 104:24) Inimese kogu tarkus ja osavus ei suuda anda elu isegi väikseimale elavale looduses. Nii taimed kui loomad saavad elu vaid sellest elust, mida Jumal on andnud.
Samuti sünnib vaimulik elu inimsüdames ainult Jumalast lähtuvast elust. Kui inimene ei “sünni ülalt” (Jh 3:3), ei saa ta osa elust, mida Kristus tuli andma. Jumala tõotus on: “Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu. Ma kõrvaldan teie ihust kivise südame ja annan teile lihase südame. Ma panen teie sisse oma Vaimu ja teen, et te käite mu määruste järgi ja peate mu seadusi ning täidate neid. … Teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal.” (Hs 36:26-28) EGW “Tee Kristuse juurde”
Õige elab usust
Usk, mis kinnitas Habakukki ja kõiki jumalakartlikke ning õigemeelseid inimesi noil raske katsumuse päevil, oli sama usk, mis hoiab ülal Jumala rahvast ka tänapäeval. Kristlasest usklik saab pimedaimatelgi hetkedel ja raskeimateski oludes toetuda kogu valguse ja väe allikale. Päev-päevalt saab usk Jumalasse uuendada tema lootust ja julgust. “Õige elab oma usust.” Jumalat teenides ei tarvitse meelt heita, kõhelda ega karta. Issand täidab ülikülluslikult Temale toetuvate inimeste suurimadki ootused. Ta annab neile tarkust nende mitmesuguste vajaduste kohaselt.
Me peame kalliks pidama ja arendama usku, millest on tunnistanud prohvetid ja apostlid – usku, mis haarab kinni Jumala tõotustest ning ootab, et Tema lahendaks asja Temale teada ajal ja viisil. Kindel prohvetlik sõna täitub lõplikult siis, kui meie Issand ja Päästja Jeesus Kristus saabub kuningate Kuninga ja isandate Issandana. Ootamise aeg võib tunduda pikana, arakstegevad olukorrad võivad rõhuda hinge, paljud, keda usaldati, võivad teekonnal langeda. Kuid öelgem koos prohvetiga, kes püüdis julgustada Juudat enneolematu ärataganemise ajal: “Issand on oma pühas templis, Tema palge ees vaikigu kogu maa!” (Ha 2:20) Pidagem alati meeles rõõmustavat sõnumit: “Nägemus ootab küll oma aega, aga ta ruttab lõpu poole ega peta. Kui ta viibib, siis oota teda, sest ta tuleb kindlasti ega kõhkle. … aga õige elab oma usust.” (Ha 2:3.4) EGW “Prohvetid ja kuningad”
