Issand juhib alandlikke, kuna nad lasevad ennast õpetada. Nad soovivad siiralt õppida tundma ja täitma Jumala tahet. Päästja tõotab: “Kui keegi tahab teha Tema tahtmist, küll ta tunneb õpetusest ära, kas see on Jumalast või räägin ma  iseenesest.” (Jh 7:17) Apostel Jaakobuse kaudu esitab Ta üleskutse: “Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.” (Jk 1:5) See tõotus kehtib ainult neile, kes on kõiges valmis järgima Issandat. Piibel ütleb: “Ta juhib alandlikud käima õiguses ja õpetab alandlikke oma teele.” (Ps 25:9)

Jumal ei avalda survet kellegi tahtele; seepärast ei saa Ta juhtida neid, kes on liiga uhked, et lasta end õpetada ning kes kalduvad tegutsema oma tahtmise kohaselt. Kahepaikse inimese kohta – inimese kohta, kes püüab teha oma tahtmist, tunnistades end samal ajal täitvat Jumala tahtmist – on kirjutatud: “Selline inimene ärgu ometi arvaku, et ta midagi saab Issandalt.” (Jk 1:7) EGW “Patriarhid ja prohvetid”

Tugevat armastust Päästja vastu saab südames elavana hoida ainult tugeva usu abil. Meie usk Kristusesse peab olema puhas, tugev, tõeline usk. On olemas ka võlts usk, mis paneb üksnes ennast usaldama ja teisi arvustama. Niisugune usk kustutab hinges iga Kristuse-sarnase armastuse sädeme.

Tõelises religioonis on vägi. Usu kaudu ja Jumala tahtega kooskõlas olemise kaudu muutume Kristusele nii sarnaseks, et inimesed näevad, et oleme osa saanud jumalikust loomusest ning et me edeneme pidevalt Kristuse tundmises. EGW “Pilk ülespoole”