Parim sõber
Sõbrapäeva puhul mõtleme ikka sõpruse peale. Alustaksin ühe lihtsa küsimusega: kui palju Sul sõpru on? Vanema aja inimene hakkab kindlasti sõrmede peal sõpru üles lugema ja ilmselt piisab talle kahe käe sõrmedest. Noorema aja inimene läheb aga arvutisse ja avab Facebooki lehekülje. See näitab kätte numbri, mis on ilmselt vähemalt kolmekohaline. Kas need kõik on tõelised sõbrad? Miks mitte. Siit omakorda aga küsimus: kas uus põlvkond on siis kordades sõbralikum ja sõbra-altim kui vanem põlvkond? Sellele küsimusele enam jaatavalt vastata ei saa.
Usun, et eakamad inimesed loevad üles neid, keda on võimalik tähistada pisut teistsuguse terminiga ⎼ südamesõbrad. Viimaseid pole aga kindlasti võimalik üles lugeda kümnete või sadade kaupa. Nii et olemegi jõudnud tõdemuseni ⎼ sõpru võib elus olla mitmel tasandil: Facebooki sõbrad on need, kellega võime suhelda, jagada nendega oma elamusi ja avastusi, soovida neile head ja ahhetada nende pilti vaadates: kui ilus Sa oled! Südamesõbrad on aga vaid mõned üksikud, kellele söandame rääkida nendest sügavamatest rõõmudest ja muredest, mida me kogu maailmale eksponeerida ei taha.
Arvan, et ka südamesõpru on võimalik jagada suuremateks ja väiksemateks. Täpsemalt jagatuna ⎼ üheks suureks ja mitmeks väiksemaks. Ei usu, et see mõte oleks uudne, kuid kui inimesel on perekond, siis parimaks südamesõbraks saab talle olla üksnes tema enda abikaasa. Kristlik perekonnaõpetus rõhutab seda sõpruse aspekti väga tugevalt. Selline sõprus eeldab maailmavaatelist ühtsust, paljude huvide kokkulangevust, kuid kindlasti ka jäägitut ja väsimatut pühendumist oma partnerile.
Praegusel ajal räägitakse sageli abieluinstitutsiooni haprusest, mida kajastab kooselude purunemise statistika, samuti aga ka vabalt kooselamine ilma altari eest läbi käimata. Arutlemata selle üle, mis on hea või halb, söandan väita, et selle hapruse üheks olulisemaks põhjuseks on just taolise südamesõpruse puudumine, kus abikaasad on omavahel suurimad sõbrad. Võib ju olla magamistoasõbrad ja seltskonnasõbrad, kuid tõeline abielusõprus läheb sügavamale, otsides ja nautides elukaaslase hingeilu ja pakkudes omalt poolt kõike võimalikku, et abikaasa võiks olla tõeliselt õnnelik. Seda kõike siis mõlema paarilise poolt. Selline sõprus eeldab sageli teadlikke valikuid ja tahtlikkust anda omalt poolt parimat, kuid see on ka ainus sõprus, mis täiuse skaalal jõuaks maksimumile kõige lähemale.
Ühele sõprusele sooviksin veel tähelepanu juhtida. Piiblis on üks huvitav tekst, mis esitab inimesele üleskutse: “Saa siis Jumalaga sõbraks ja ole rahul, nõnda sa saavutad õnne!” (Iiobi 22:21) Kuidas olla sõbrasuhtes kellegagi, keda me ei näe ega kuule? Sõprus eeldab loomulikult suhtlemist. Jumalaga on aga võimalik väga lihtsalt suhelda: kui Sa loed Piiblit, siis Jumal kõneleb Sinuga, ja kui Sa palvetad, siis kõneled Sina Jumalaga. Sekulaarsest aspektist vaadatuna näib selline tegevus olevat irratsionaalne. Loomulikult kuulub selline sõprus usu valdkonda, kuid seda on inimkond harrastanud juba aastatuhandeid. Taoline sõprus on sama vana nagu inimühiskond ja tänini on lugematul arvul inimesi, kes on õppinud tundma selle sõprussuhte väärtust. Ehk üks tugevamaid külgi selle juures on tõdemus, et inimsuhetes võib tulla ette hetki, mil tajume, et meid ei suuda mõista mitte ükski inimene. Kuid sõprus Jumalaga annab kindlustunde, et meie suhtes pole ainsatki hetke ega olukorda, mida Tema ei mõistaks. Ja mitte ainult mõistaks ⎼ Ta elab meie rõõmudele ja muredele sügavamalt kaasa kui ükski teine kogu universumis. Jumal soovib oma sõprusega meid lohutada, julgustada, aidata ja anda nõu, kuidas oma eluga kõige paremini toime tulla. Nii et Jumalatki võiksime me arvata oma suurimate südamesõprade hulka. See on väga südamesoe kogemus.
Väärtustagem siis alati sõprust, mis annab meie päevadele oma kaunid värvid. Sõbrapäeva puhul aga soovin, et meil oleks palju häid sõpru, mitu tõelist südamesõpra ja kindlasti mõni parim Sõber nii siin maailmas kui ka taevastes!
Rein Kalmus
10-päevane palveaeg läbi pastori silmade
10.–20. jaanuar kogunesid inimesed üle maailma, et üheskoos palvetada ja Jumala ette tulla. 10-päevane palveaeg on Peakonverentsi poolt korraldatud 10 päeva kestev palveaeg, mis sai alguse juba 2012. aastal. Palveaja sünnist saati on neid materjale tõlgitud ka eesti keelde ning kogudused on nendele tuginedes alustanud oma aastat ühise palveajaga. Üheks selliseks Eestimaa koguduseks on Põltsamaa, kes on igal aastal lisaks tavapärasele sügisel toimuvale palvenädalale ka 10-päevast palveaega igal aastal väga eriliseks pidanud.
Praegune Türi, Põltsamaa ja Paide koguduste pastor Rein Kalmus viis sellel aastal palveaega läbi kõikides oma kogudustes. Palveajale tagasi vaadates tõdeb ta, et mõistab üha enam 10-päevase palveaja väärtust. „Palvet ei saa olla kunagi liiga palju,“ ütles Rein. „Pea igal õhtul viibisin Põltsamaal, Türil või Paides, kus tulime kogudusena kokku, et palvetada“.
2018. aasta palveaja teemaks oli „Meie ülempreester.“ Palveaja 10 päeva jooksul oli jutuks Vana Testamendi ülempreestri ametiriietus ja töövahendid, milledel on kokkupuutepunkte ka meie eludega tänapäeval. Reinu hinnangul oli teema huvitav. „Üheskoos palveajal olles kerkis esile selliseid teemasid, mis panid mind ka palveaja järgselt Piiblit uurima ning vastuseid otsima,“ kirjeldas ta oma isiklikku kogemust.
Palveaja formaat näeb ise välja selline, et koosolek koosneb ülistusest, patutunnistusest, eestpalvetest, ja tänupalvetest. See kõik on seotud päeva teema, kirjakoha ning lühikese sisutekstiga. Põltsamaa kogudusest rääkides tõi Rein välja selle, et palvesoovid on inimeste vahel ära jaotatud ning lisaks sai igaüks välja öelda ka oma südamel olevad palved.
Erilisem teenistus korraldati palveaja puhul ka hingamispäeval, kus oli oluline osa üleskutsel oma seitsme tuttava pärast palvetada. „Koguduseliikmed kirjutasid nimed omale paberi peale ning kutsusin üles palvetama eriliselt nende inimeste eest ka edaspidi,“ selgitas Rein. „Tavapärasele jutluseosale järgnesid eestpalved, kus lisaks palvesoovidele loeti üheskoos ka Jumala tõotusi, millele meie palve vägi ju tegelikult toetubki.“
Kuigi selline palveaeg on nii-öelda „vabatahtlik“, ütles Rein, tuleks seda võtta sama tõsiselt kui iga teist palveaega- või nädalat. „Julgustan kõiki kogudusi kogunema 10 päevaseks palveajaks ja võtma seda täie tõsidusega.“ Endast rääkides lisas Rein, et tema on jõudnud palveaja olulisuse ja vajaduse mõistmiseni tasapisi, aastate jooksul. „Nüüd võin öelda, et see on põnev aeg, sest see kasvatab nii kogudust kui meid endid.“ Oma positiivset kogemust kokku võttes ütles Rein, et ootab juba järgmise aasta 10-päevast palveaega.
Taanieli raamatu õppimine
Reedel, 26. jaanuaril kell 18.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Jeesuse esimene misjonireis Galileas”. Mrk 1: 35-45
Hingamispäeval, 27. jaanuaril kell 11.00 Taanieli raamatu 12. ptk “Kes viimasena naerab…” – kõneleb Rein Kalmus.
“Kes viimasena naerab, see naerab paremini!” Arvestades selle kõnekäänu tavakasutust inimeste “rusikavõitluse” kontekstis, siis tundub, et selle negatiivse fooni taustal ei kõla see Taanieli raamatu 12. peatükiga sobitatuna eriti hästi. Kuid arvestades väite sisulist poolt, sobib see prohveti viimase nägemuspildiga suurepäraselt. See haakub täielikult Piibli tõotusega, mis on kirja pandud palveteekonna laulus Ps 126:5,6:
“Kes silmaveega külvavad,
lõikavad hõiskamisega.
Kes minnes kõnnib nuttes,
kui ta külviseemet kannab,
see tuleb ja hõiskab,
kandes oma vihke.”
Meie Jumal on läbinisti positiivne Valitseja. Positiivse pildiga meie planeedi saatusest lõpetab Ta Taanielile antud nägemusteseeria. Hea võidab kurja, armastus võidab vihkamise, elu võidab surma, ajatu võidab ajaliku…
Rõõmustagem siis koos, tõmmates joone alla Vana Testamendi apokalüpsise – Taanieli raamatu õppimisele. Läbi raskuste tähtede poole…
Maailma valgus
Jeesus oli oma rahva valgus – maailma valgus – juba enne, kui Ta tuli inimesena siia maailma. Esimene valguskiir patust pimestatud maailma tuli Kristuselt. Temalt on lähtunud kõik järgnevad valguskiired, mis on taevase heledusega valgustanud maa elanikke. Kristus on lunastusplaani Alfa ja Oomega – Algus ja Ots.
Sellest saadik, kui Lunastaja valas oma vere pattude lepitamiseks ning tõusis üles taevasse, et “ilmuda Jumala palge ette meie eest” (Hb 9:24), on voolanud valgus Kolgata ristilt ja taevasest pühamust. Ehkki me oleme saanud selgema valguse, ei pea me põlgama seda, mida saadi tulevasele Lunastajale osutavate sümbolite kaudu. Kristuse evangeelium heidab valgust juutide elukorraldusele ja tseremoniaalkäsu tähendusele. Sedavõrd, kuidas õpime juurde uusi tõdesid ja mõistame endisest paremini kõike seda, mis on olnud teada juba algusest – selle kaudu, kui uurime teraselt, mida Jumal on teinud oma valitud rahvale – saame selgemini aru ka Jumala iseloomust ja plaanidest. Iga täiendav teadmine, mida nii saame, aitab meil paremini mõista lunastusplaani, milles teostub Jumala tahe inimese päästmiseks. Näeme inspireeritud Sõnas uut jõudu ja ilu ning uurime selle lehekülgi järjest haaravamalt ja vastuvõtlikuma meelsusega. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Armastus südames
Need, kes pole iial kogenud Kristuse õrna, võitvat armastust, ei suuda juhtida ka teisi eluallikale. Kristuse armastus südames on vägi, mis mõjutab ilmutama Teda kõnes, kaastundlikus, õrnas meelsuses, nende ülespoole aitamises, kellega suhtleme. “Ärgem armastagem sõnaga ega keelega,” kirjutas apostel, “vaid teoga ja tõega!” Kristlik iseloom jõuab täiuslikkusele siis, kui südames on pidev soov teisi aidata ja õnnelikuks teha. Sellise armastuse õhkkond muudab uskliku teiste jaoks otsekui elulõhnaks eluks ning võimaldab Jumalal õnnistada tema tööd. EGW “Apostlite teod”
Vägi eluks
Kristuse usk on siiras. Jumala austamise soovi sisendab Püha Vaim; ja ainult Püha Vaimu tulemusrikas töö võib luua isekusest vaba meelelaadi. Ainult Jumala vägi puhastab omakasupüüdlikkusest ja silmakirjalikkusest. Selline muutus kõneleb Temast. Kui meie usk hävitab isekuse ja teeskluse, kui see paneb meid otsima Jumala au enda au asemel, on tegemist õige usuga. “Isa, austa oma nime” (Jh 12:28), oli Kristuse põhimõte. Kui me järgime Kristust, saab see ka meie elu põhimõtteks. EGW “Ajastute igatsus”
Õnnistuse ootuses
Peagi avatakse taevaväravad, et sisse lasta Jumala lapsed, ning kirkuse Kuninga huulilt kostuvad meie kõrvu õnnistussõnad nagu kauneim muusika: “Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!” (Mt 25:34)
Siis tervitatakse lunastatuid kodus, mida Jeesus neile praegu valmistab. EGW “Tee Kristuse juurde”
