Ela usus!
Kas sa tunned, et sa ei saa loota Jumalalt õnnistusi, kuna oled patune? Tuleta meelde, et Kristus tuli maailma patuseid päästma. Meil pole midagi, mis meid Jumalale soovitaks. Me võime nüüd ja alati toetuda oma äärmiselt abitule olukorrale, mistõttu on Tema lunastav vägi hädavajalik. Loobudes endale toetumisest, võime vaadata Kolgata risti ja öelda: “Midagi ei ole küll Sulle, Issand, tuua mul”.
Usk ühendab meid taevaga ning annab meile jõudu pimeduse võimudest jagu saada. Jumal on Kristuses andnud vahendid, et alistada kõik halvad iseloomujooned ja vastu seista kõigile kiusatustele, ükskõik kui tugevad need on. Kuid paljud tunnevad, et neil on usku vähe, ning nad jäävad seepärast Kristusest eemale. Andku need hinged end oma abitus väärtusetuses kaastundliku Päästja halastuse kätte! Ära vaata iseendale, vaid Kristusele! Haara kinni Tema tõotustest nagu elupuu lehtedest: “Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja” (Jh 6:37). Kui sa tuled Tema juurde, usu, et Ta sind vastu võtab, sest Ta on seda tõotanud. Sa ei hukku iial, kui sa seda teed, mitte iialgi. EGW “Tervise teenistuses”
Puud tuntakse viljast
Need, kes Sõna kuulevad ja seda alal hoiavad, kannavad vilja sõnakuulmises.
Hinge vastu võetud Jumala Sõna avaldub heades tegudes. Selle tulemus on näha Kristuse-sarnases iseloomus ja elus. Kristus ütles enda kohta: “Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames” (Ps 40:9). “Ma ei otsi oma tahtmist, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud” (Jh 5:30). Ja Pühakiri ütleb: “Kes ütleb enese püsivat temas, see on ka ise kohustatud käima nõnda, nagu tema on käinud” (1Jh 2:6). EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Hinnalisim annetus
Meie tegusid väärtustavad tegelikult meie ajendid — kas häbistades või austades meid. Jumala silmis pole väärtuslikemad need suured asjad, mida kõigi silmad näevad ja kõigi suu ülistab. Rõõmsal meelel täidetud väikesed kohustused, märkamatult antud väikesed annetused, mis võivad inimsilmale tunduda väärtusetuina, on Jumala silmis sageli kõige hinnalisemad. Usust ja armastusest tulvil süda on Jumalale kallim kui kõige hinnalisem annetus. EGW “Ajastute igatsus”
Isa sõrmejäljed
Kui su meeled tunnevad rõõmu selle maailma kütkestavast ilust, siis mõtle uuele maale, kus ei tunta iialgi patu ega surma hävitavat mõju, maale, kus looduse nägu ei tumesta needuse vari. Kujuta ette päästetute kodu ja tea, et see on palju imelisem kui su säravaimgi kujutlusvõime suudab maalida. Jumala mitmekesistes loodusandides näeme vaid tema auhiilguse kahvatut kuma. Kirjutatud on: “Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.”1.Kr 2:9
Poeedil ja loodusteadlasel on loodusest palju rääkida, kuid kristlane oskab maa kaunidusele anda kõrgeima hinnangu, sest ta näeb selles Isa sõrmejälgi ja märkab tema armastust lilles, puus ja põõsas. Keegi ei suuda vääriliselt hinnata mäe ega oru, jõe ega mere tähendust, kui ta ei näe selles Jumala armastuse väljendust inimese suhtes. EGW “Tee Kristuse juurde”
Jumal alalhoidjana
Kogu tõde — avaldugu see looduses või Piiblis — on üks tervik.
Tavaliselt tähistatakse mõistega “loodusseadused” seda, mida inimesed on suutnud avastada materiaalset maailma juhtivatest seadustest. Ent kuivõrd piiratud on nende tunnetus ja kui tohutu on valdkond, milles Looja võib tegutseda oma seaduste kohaselt, jäädes surelikule mõistusele täielikult mõistetamatuks!
Loodus teenib Jumalat. Jumal ei tühista oma seadusi ega tegutse nendega vastuolus, vaid kasutab neid pidevalt oma tööriistadena. Loodus tunnistab aktiivsest mõistusest, mis avaldub loodusseadustes ja nende kaudu. Isa ja Poeg tegutsevad looduses pidevalt. Kristus ütles: “Minu Isa tegutseb tänini ja mina tegutsen!” (Joh.5,17).
Jumal on maailmas pidevalt tegev loodu alalhoidjana. Meie süda lööb ja kopsud töötavad mitte seetõttu, et mehhanism on kord käima pandud ja jätkab käiku oma seesmise energia tõttu, vaid seetõttu, et kõige eest kannab hoolt Tema, kelles “me elame, liigume ja oleme” (Apt.17,28). Temast kõneleb iga meie hingetõmme ja südamelöök. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Käsu olemus
Jumala käsk on oma olemuselt muutumatu. See on Looja tahte ja iseloomu ilmutus. Jumal on armastus ja Tema käsk on armastus. Käsuõpetuse kaheks suureks põhimõtteks on armastus Jumala ja armastus inimese vastu. “Siis on armastus käsu täitmine.” (Rm 13:10) Jumala iseloom on õigus ja tõde; selline on ka Tema käsuõpetuse olemus. Laulja ütleb: “Su käsuõpetus on tõde”; “kõik Su käsud on õigus.” (Ps 119:142.172) Ja apostel Paulus möönab: “Nõnda on siis käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea.” (Rm 7:12) Selline käsk, mis on Jumala meele ja tahte väljendus, peab olema niisama püsiv nagu selle Loojagi.
Uussünni kaudu tuuakse süda kooskõlla Jumalaga, ühtlasi ka kooskõlla Tema käsuõpetusega. Kui see suur muutus on patuses toimunud, siis on ta läinud surmast ellu, patust pühadusse, üleastumisest ja vastuhakkamisest kuulekusse ja truudusesse. Vana elu, mille jooksul ta oli Jumalale võõras, on lõppenud ning uus lepituse, usu ja armastuse elu on alanud. Siis viiakse “käsu õigus” “täide meie sees, kes me ei käi liha järele, vaid Vaimu järele.” (Rm 8:4) Ja inimene hüüab: “Kuidas ma armastan Sinu käsuõpetust!” EGW “Suur võitlus”
Eksija vastuvõtmine
Jumal ei käitu meiega nii nagu piiratud inimesed üksteisega. Tema mõtted on halastuse, armastuse ja õrnima kaastunde mõtted. “Õel jätku oma tee ja nurjatu mees oma mõtted ning pöördugu Issanda poole, siis halastab tema ta peale; ja meie Jumala poole, sest tema annab palju andeks.” (Js 55:7) “Sest mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand Jumal. Seepärast pöörduge ja elage!” (Hs 18:32)
Saatan on valmis varastama Jumala õndsakstegevad tõotused. Ta soovib riisuda hingest iga lootussädeme ja valguskiire, kuid ära luba tal seda teha. Ära pööra oma kõrva kiusaja poole, vaid ütle: “Jeesus on surnud selleks, et mina võiksin elada. Tema armastab mind ja ei taha, et ma hukkuksin. Mul on kaastundlik taevane Isa; ja kuigi ma olen tema armastust kuritarvitanud, kuigi olen tema poolt jagatud õnnistusi raisanud, siiski “ma tõusen ja lähen oma isa juurde ja ütlen talle: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja Sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks! Pea mind nagu üht oma palgalistest!”” Tähendamissõnas räägitakse, kuidas eksijat vastu võetakse: “Aga kui ta alles kaugel oli, nägi isa teda ja tal hakkas hale ning ta jooksis ja langes poja kaela ja andis talle suud.” (Lk 15:18-20) EGW “Tee Kristuse juurde”
