Teadmised ja tarkus
Vaatan kalendrisse. Seal seisab 1. septembri kohal Teadmistepäev. Vaatan oma kirikukalendrisse ja seal on vastava tähtpäeva peale kirjutatud Tarkusepäev. Ma ei tea, miks, aga minu jaoks on 1. september ikka tarkusepäev olnud. Kooli on ajast aega mindud tarkust taga nõudma – see ju laulusalmiski sees -, aga tõsi ta on, et jagatakse teadmisi ja kontrollitakse samuti teadmisi. Lõpuks peab elu näitama, kes on nii tark, et ta oma teadmistega ka midagi peale oskab hakata.
Ühiskonnas käib dispuut selle üle, missuguseid teadmiste valdkondi rohkem vaja on. Loodusteadused, tehnoloogiavaldkonnad, praktiline kutseõpetus – heade tegijate järele seal tuntakse ehk enim puudust. Kirtsutatakse isegi nina selle peale, et noored kipuvad õppimiseks valima rohkem “pehmeid” erialasid. Samas, humanitaarvaldkonna teadmisteta oleksime samuti üsna abitud. Ükskõik, milliste teadmistega on tegu, võivad need olla kasuks.
Piibel väidab, et Issanda kartus on tarkuse algus. Ükskõik, kui suured on teadmised ja millises vallas need on, tähtis on see, kui targalt ja vastutustundlikult neid kasutatakse. Kui tunnetatakse vastutust endast kõrgema ja suurema ees, saab alguse tõeline tarkus, mis näeb suurepildilist tervikut ning on valmis hülgama teiste arvelt saavutatava omakasu ja hetkelise nautlemise, et edendada oma vastutuslõigul üleüldist heaolu pikemas perspektiivis. Rohkem teadmisi on siis alati teretulnud.
Uue õppeaasta hakatuses soovin kõigile indu teadmiste kogumiseks ning elutervet kartust ümbritsevale maailmale mitte haiget teha.
Hele
Nii Põltsamaa kui Jõgeva kogudus saatsid lapsed 1. septembril õnnistussoovidega kooli. Põltsamaa kogudusest alustas kooliteed 11 last, neist 2 esimest aastat. Samuti on meil 2 õpetajat: Ants jätkab oma ametit ning Maarika alustab alles uues ametis. Soovime teile tarkust Jumalalt ja edukaid õpinguid!
1. september
12 Photos
Kristlikud Matkad – Piiriäärsed rongiseiklused
13.-16. augustil käisid 7 vaprat matkalist Lõuna-Eestit avastamas. Tegelik algus oli aga juba pühapäeva õhtul, sest kõik olid tulnud Hellevi lahkumiskontserti kuulama. Esmaspäeva varahommikul kiirustasime Tartus rongi peale. Oli ju tegu ikkagi rongitemaatikalise matkaga. Sama rongi peal olid ka Tartu rajaleidjad, kes läksid samasse kanti jalgrattamatkale. Kohe esimene kilomeeter algas seiklustega..kaardil olevat silda ei eksisteerinud enam. Ja vesi oli sügav. Kohe saime tundma ka Lõuna-Eesti mägisust ning kauneid vaateid. Ööbimiskoht välja valitud, peitsime kotid võssa ja läksime Taevaskoja vaateid imetlema. Saesaare paisjärvel sõitsime parvlaev Lonny’ga ning muidugi käis pidev pohlade/mustikate nosimine. Õhtu oli tõeliselt ilus ning mul on siiamaani silme ees päikseloojangu nautimine Laaritsamäel koos rähnide ja oravatega, kes meid pidevalt saatsid.
Järgmisel hommikul magasime kõik sisse. Pidime ju ikkagi kell 12 lahkuva rongi peale kiirustama. Kiired hommikused toimetused ja kiirkõnd- olimegi rongijaamas ikkagi liiga vara. Arutlesime niisama maast ja ilmast, külastasime olematut külapoodi ja avastasime rongijaama. Lõpuks tuli ka rong. Tegime jällegi traditsioonilise seljakottide kaalumise (Jah, mul oli kaal kaasas!) ning veendusime, et on ikka kerged kotid seekord. Kaal jäi siis 12-20 kg vahele. Saarenaine Triin tegi oma 20 kilose kotiga isegi poistele silmad ette. Ilumetsa rongijaamas tegime juttu kohalikega, külastasime legendiderohket Põrguhauda ning otsustasime lõigata läbi metsa. Eelmisest suvest oli kõigil värskelt meeles kuidas see lõpeb. Väga märjana. Seekord suurem osa jäi siiski kuivaks, aga mättad õõtsusid hoolega ning nii mõnigi sai liigsest Sookailu sissehingamisest üledoosi (peavalu). Matkamees Mairo avastas, et sõnajalgade all on kukeseeni lademetes, seega oli õhtusöök otsustatud. Lõunaks olime jõunud tsivilisatsiooni, Nohipalu looduskeskusesse. Parasjagu oli seal matkateemaline näitus, mis sobis meile hästi. Teisipäev nägi veel ette ainult Meenikunno raba läbimist . Õrnas seenevihmas läbisime vaikides viimased kilomeetrid laudteel. Liipsaare metsaonni jõudis meid seitse laipa (pöialpoissi). Pärast pikemat pausi võtsime end kokku ja valmistasime selle matka firmarooga: pasta koos praetud kukeseente ja ubadega tomatikastmes. Enamus meist ei saa koduski nii head toitu. Õhtu lõpetuseks lugesime veel peatüki E.G. White raamatust “Tõeline uussünd”.
Kolmapäeva hommikul polnud ärkamisega kiiret. rong läks 19.00 ja sinna oli 17km. Aga see polnud kõik. Tee peale pidavat jääma Orava A ja O kauplus. Juba teisipäeva õhtuks oli igaühel 
meist kindel plaan mida ta ostab ning kui hea see olema saab. Kilomeetrid tundusid lennates minevat. Tüdrukutel terendas iga järgmise kurvi peal kutsuv halvaapoiss. Juba poole tee peal oli selge, et tempo on matka kolmanda päeva kohta ülimalt kiire. Planeeritud 5-6 tunni asemel jõudsime me poodi 2,5 tunniga. Kasum väikesele külapoele oli hüppeline. Aga mida polnud, oli halvaa. Minul (Vallo) oli vasak põlv hakanud ennast tunda andma ning rongijaamani jäänud 4,5km tundusid tulema valurikkad. Siis aga naeratas meile õnn…ja järgmisel hetkel olimegi Koidula piiripunkti lähedal. Kõht täis ning võidurõõmus nägu peas jõudsimegi meie viimasesse ööbimiskohta, Lõunalaagri lõkkeplatsile. Petseri Lõunalaager oli Teise maailmasõja aegne õppustepaik jalaväerügementidele. Hea kujutlusvõime korral võisime seal näha nii barakke, talli, staapi või ohvitseride kasiinot. Jällegi oli aeg korjata kukeseeni ja valmistada üks meeldejääv õhtusöök. Samal õhtul jättis meiega hüvasti Liisu.
Neljapäeva hommik algas juba tuttava teadmisega..rong ootab. Piiriületuseks seekord ei läinud, kuigi Venemaa oli kogu see aeg väga lähedal. Järgmine hetk astusime maha juba Piusa rongi pealt. Piusa koobaste juures käisime läbi kõik lubatud ja keelatud kohad, nautisime jäätist ja lõunasööki. Nüüd paistis juba lõpppunkt. Vana hea Piusa Veere talu. Minu jalg sai sellest uut jõudu ning valutas vähem. Ja jõudsimegi kõik ühes tükis kohale! Lasime veel hea maitsta meisterkokkade küpsetatud pannkookidel, võtsime maksimumi suitsusaunast ja läbi ta oligi. Pärast südaööd jõudsime Võrru ööbima, sealt edasi läks igaüks juba oma teed.
Kokkuvõttes läbisime jalgsi umbes 65 kilomeetrit + muud transpordivahendid. See matk oli igas mõttes eriline. Kes oli see teab. Järgmine kord ole targem ja tule sina ka, armas lugeja!
GALERII: http://advent.ee/galerii/49206/kristlikud-matkad-polvamaa-matk-rongi-eri/
Meeldejääv hingamispäev Põltsamaal
4. augustil toimus Põltsamaal ühine jumalateenistus koos Jõgeva kogudusega, külalisi oli veel mujaltki. President David Nõmmiku juhtimisel õnnistati kogudusevanemaks Hele Kulp. Sõna said David Nõmmik ja Valdek Lõhmus. Pühendusjutluse pidas Hele Kulp. Lilledega tervitasid uut hingekarjast nii Põltsamaa kui Jõgeva koguduse esindajad. Usaldasime kõik edasised päevad Jumala hoolde.
Pärastlõunal viibisime Kuuri talus, kus toitusime nii füüsiliselt kui vaimselt. Kõik soovijad said sõna ja lisaks kuulasime Hele kogemusi ning seda, kuidas Jumal teda kutsus oma riigi tööliseks.
Õhtu hakul võisime osa võtta Tallinna adventkoguduse ristimisteenistusest, oma elu otsustas Jumalale anda Pille Põldaru. Kuulasime Sõna, laulu ja muusikat ning igaüks võis omas mõttes meelde tuletada enda lepingupäeva Jumalaga.
Oli pikk ja õnnistusterohke päev.
“Uskuge Jehoovasse, oma Jumalasse, siis te jääte püsima!”
2. Aja 20,20
4. august
67 Photos
Viimased uudised
28. juulil kõneles viimast korda pastor Mart Vari, kes edaspidi jätkab teenistust Viljandi koguduse pastorina. Vaata ka pilte:
28. juuli
9 Photos
4. augustil aga tervitame koguduse uut pastorit Hele Kulp’i. Külas on ka liidu president David Nõmmik!
Samuti toimus 29. juulil selleaastane Kuuri talu järvemuusikakontsert, mille pildid asuvad siin:
29. juuli
66 Photos
Noortelaager 2012
Nädal aega kestnud noortelaagris Aedla talus Rõuges toimus hingamispäevase jumalateenistuse raames ka pidulik ristimispüha, mille käigus astusid ristimisvette kolm noort inimest.
Marleen Lobjakas, Henrico Vähi ja Siim Vilumets tegid laulvate ja rõõmustavate noorte tunnistajate silme ees oma lepingu Jumalaga saades sedasi adventkoguduse liikmeks.
Ristimise eel tutvustas laagri külalisjutlustaja Tihomir Lazic Serbiast Piibli põhjal lepingu sõlmimise mõtet. Seejärel astusid kolm noort laagriliste ette ning vastasid noortejuht Ivo Käsu küsimuste peale tunnistades oma usku ja valmidust pühendumiseks Jumalale ja kogudusele. Seejärel vastas ka laagrirahvast moodustunud kogudus, et nad on tahtlikud võtma need 3 inimest enda sekka.
Kuigi ristimise eel ilmus taevasse särav päike, hakkas just talituse alguses vihma sadama ning sadu muutus peagi ka päris tugevaks. Tiigi kaldale kogunenud noortekoor hakkas aga laulma ülistuslaule ning pastorite Rein Käsu ja Toivo Kaasiku juhtimisel astusid noored vette ning ega kuivalt ei pidanudki sealt keegi neist ka välja astuma.
Allikas: advent.ee
Õppetund lilledest
Kristus juhtis oma jüngrite tähelepanu lilledele väljal, mis kasvasid ülikülluses ja särasid selles lihtsas ilus, mida taevane Isa neile on andnud armastuse väljendusena inimese vastu. Ta ütles: “Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad” (Mt 6:28). Nende looduslike lillede ilu ja lihtsus ületab kaugelt Saalomoni hiilguse. Uhkeimgi rüü, mis on kunstipäraselt valmistatud, ei kannata võrdlust Jumala loodud lillede loomuliku veetlevuse ega kiirgava iluga.
Kui Jumal, jumalik kunstnik, annab lihtsatele lilledele, mis päevaga hukkuvad, erinevad ja õrnad värvitoonid, kui palju enam hoolitseb ta nende eest, kes on loodud tema näo järgi? Selle õpetusega noomis Kristus uskmatu südame muremõtteid, nõutust ja kahtlusi. EGW “Tee Kristuse juurde”
Kristus – ainus uks ellu
Varjuteenistuse sümbolites, prohvetite ilmutustes, jüngritele antud õpetustes ja rahva hulgas tehtud imetegudes nägid inimesed Jumala Talle, «kes võtab ära maailma patu» (Joh.1.29). Tema kaudu pääsesid nad Tema armu «tarasse.» Palju on esitatud erinevaid aluspõhju, millele usku rajada, leiutatud kombeid ja korraldusi, mille varal lunastust omandada ja Jumalaga lepitust leida, kuid ainuke uks on Kristus. Kõik, kes on asendanud Kristuse kellegi teisega ja püüdnud saada karja hulka mingil muul teel, on vargad ja röövlid.
Variserid ei tulnud uksest. Nad olid tunginud lambatarasse Kristusest mööda hiilides ja nad ei teinud tõelise karjase tegusid. Preestrid ja ülemad, kirjatundjad ja variserid hävitasid elustavaid karjamaid ning reostasid eluvee allikaid. Jumala Sõna nimetas neid õigusega valekarjasteks: «Te ei kinnita nõtra, ei ravi haiget, ei seo haavatut, ei too tagasi eksinut ega otsi kadunut, vaid valitsete neid valjuse ja vägivallaga» (Hes.34,4).
Läbi aegade on mõttetargad püüdnud arendada uusi teooriaid inimhinge vajaduste rahuldamisest. Igal paganlikul rahval on olnud oma suured õpetajad ja usulised süsteemid, mis on pakkunud eriilmelisi lunastusvahendeid ning pööranud inimeste silmad ära Isalt ja täitnud nende südame hirmuga Tema ees, kes on neid igati õnnistanud. Nii röövisid nad Jumalalt selle, mis on Tema oma loomise ja lunastuse kaudu. Nad röövivad Temalt ka inimese. Miljoneid inimesi kütkestavad väärreligioonid, orjaliku hirmu tuimus ning oma ponnistuste ahelad, mis röövivad elult lootuse, rõõmu ja turvatunde. Ainult Jumala armu evangeelium õilistab inimest. Jumala armastuse nägemine Tema Pojas liigutab ning elustab inimese hingejõudu paremini kui miski muu. Kristus tuli taastama inimeses Jumala kuju; igaüks, kes pöörab inimesed ära Kristusest, röövib neilt elumõtte, lootuse ja au.
E.G.White’i raamatust “Ajastute igatsus”.
