Aastalõpumeenutused
27. detsembril algusega kell 17.00 kogunesid Põltsamaa koguduse liikmed Vello ja Eha hubasesse pessa, et veeta üks jõuluhõnguline õhtu koos heade meenutustega sellest aastast.
Alustuseks illustreerisid Heldi ja Hele möödunud aastat regilauluga. Laulul olid väga andekad sõnad ning seinale ilmusid teemakohased pildid inimestest või nende tegemistest koguduses.
Vallo näitas enda tehtud huvitavaid ja professionaalseid looduspilte aastaaegade kaupa. Nii mõnigi pilt pani mõtlema Jumala väest ja ilust, mida ta meile andnud on.
Kogu õhtu oli kuidagi hingele väga kosutav ja meeleolu oli väga südantsoojendav. Loomulikult sai ka mõnusalt süüa, jutustada ja kogemusi vahetada.
Aasta kokkuvõtteks võib aga öelda, et meie koguduse liikmed on väga tublisti tööd teinud. Kogudus on näidanud end julgelt ka väljaspoole, osalenud paljudel üritustel ja saavutanud häid tulemusi laagrites, samuti korraldanud üritusi väljaspool kogudust ning muidugi ka koguduseüritused. On tehtud nii palju, et on lausa uskumatu, et kõik see on jäänud selle aasta sisse. Jussi sõnul on küsimus ka see, kas nüüd annab meie kogudusel kuhugi edasi minna.
Terve õhtu meeleolu oli väga soe ning hubane ja tore oli näha, mida kõike on suudetud selle lühikese ajaga teha. Täname Vellot ja Eha toreda õhtu ja sooja külalislahkuse eest.
Usun, et Jumalal on meie kogudusele veel nii mõndagi õpetada ja kindlasti on meil kuhu edasi pürgida.
Ilusat vana aasta lõppu ja Jumala õnnistusi!
Helena
Pühapäeval sai Põltsamaa kogudus kokku selleks, et teha kokkuvõtteid möödunud aastast. Hele oli kirjutanud toreda regilaulu ja nii laulsime end läbi terve aasta. Kuulasime ka kogudusevanemate Kaido ja Jussi mõtisklusi.
Noorte kava oli kokku pandud raamatu „Tee Kristuse juurde“ ainetel ning kõneles viisidest, mille kaudu Jumal meiega räägib. Piibel, palve, südametunnistus ja loodus on Jumala tööriistadeks meiega suhtlemisel.
Kui lapsed kingikottide krõbinat kuulsid, hakkasid nad kõik oma salmikesi ja laule meelde tuletama. Suurt rõõmu valmistas ka see, et lisaks magusale oli igas pakis ka värviküllane ning sisukas raamat. Väike Endo on siiani elevil raamatu vahel olnud plaadist, kus olid peal erinevad loodushääled. Mõistatamist on jagunud kogu perele. Suur tänu kingipakkide tegijaile!
Nüüd oli aeg oma pilgud uuesti ekraanile kinnitada. Vallo näitas aastaaruannet noorteosakonna tööst, mis lõpuks hõlmas ka kogu koguduse tööd.
Oli juba hiline õhtu, kui süütasime küünla ning seda edasi andes sai igaüks öelda midagi, mis südamel. See osa liitis nii vanade kui noorte südamed. Ja nii nagu ka alustasime, lõpetasime tänuga Jumalale.
Kõige lõppedes võtsime kätest kinni ja tegime ühe suure ringi, mis jättis tunde, et kuigi number võib olla muutuv, siiski üksmeel on jääv.
Tänan kõiki perenaisi maitsva toidu eest.
Kui majas kõik vaikseks jäi oli päris kurb tunne…, sest hea oli koos olla!
Eha
Jõulukontsert Põltsamaal
25. detsembri kaunil lumisel õhtupoolikul toimus Põltsamaal jõulukontsert. Avasõnadeks luges Ardo jõuluevangeeliumi.
Seekord olid erakordseteks külalisteks Heigo ning Heili Rosin, kellele lisaks musitseerisid ja laulsid ka meie noored. Kaido kõneles Jeesuse sünnist ja seostas seda Kristuse teise tulekuga. Meie tähtsaim ülesanne on oodata ja valmistuda Kristuse teiseks tulekuks.
Lilija, Maarja, Hans ning Ardo lõpetasid kontserdi laulusõnumiga anda oma süda Jeesusele. Teeme seda ja me ei pettu iialgi!
suured tänud kõigile, kes üritusele oma õla alla panid ning kuni järgmise muusikalise elamuseni! 😉
Siiani ma olin suur puhkpillimuusikasõber ning austaja, aga muusika, mida reedel nautida sai, pani mind pillieelistuste üle järgi mõtlema. Tegu oli väga huvitava pilliga kuid samas on seda väga keeruline mängida. Kuulasin *hinge kinni pidades*, see oli midagi väga erilist ning kaunist!
Vello
Kõik vajavad evangeeliumi
Ühel päeval helistas mulle Koit (Kalmus) Rakverest ja küsis, kas ma sooviksin koos temaga Murru vanglasse laulma tulla. Ikkagi ainulaadne kogemus, miks ka mitte. Eelnevalt oli vaja saata muidugi kõikide minejate isikukoodid, taustauuringuks.
Piiblis on kirjutatud: “Ma olin vangis ja te tulite mind vaatama.” Seega otsustasingi ma minna. Teele asusime me kolme autotäiega reede varahommikul. Murru vanglas läks kaua aega, kuni meid lõpuks sisse lasti ning kõik meile kõikvõimalikud esemed peale esinemisvahendite ära korjati. (Seega mul pole ka pilte) nüüd nägime välja nagu riigiametnikud välisvisiidil: igalühel rinnas identifitseeriv sildike.
Meid oli kuulama lastud ligikaudu sadakond meest: vanadest noorteni, habetunutest hõredajuustelisteni. Jutluse pidas Olavi Laur ning meie kollektiiv kaunistas teenistust muusikalise osaga. Iga pala saatis muidugi ka tormiline aplaus.
Jõulukontserdi lõppedes tulid paljud ka tänama, või kui ei julgetud, siis vähemalt ütlesid seda silmad. Vangla on paljudele meestele ainus kodu ja seega on nad väga rõõmsad ka teiste elusolendite nägemise üle.
Hoolimata, et tegu oli vanglaga, oli siiski ilus hommikupoolik ning muretsemiseks polnud mingitki põhjust, kuigi valvureid ei olnud konterdisaalis. Vägagi väärt kogemus ning..kuni järgmise korrani! 😉
Vallo
Jõulukontsert
Kristuse mäejutlus
Kurbus pole emotsioon, mis inimeses erilist vaimustust tekitaks. Ilmselgelt ei tahaks keegi meist sarnaneda kurvameelsele tüdrukunääpsule, kes eesti animafilmis „Mari kisakõri” lõpuks oma pisarate kätte ära hallitas. Seda üllatavam näib olevat tõsiasi, et Jeesus Kristus on Mäejutluses nimetanud kurbi õnnelikeks inimesteks: „Õndsad on kurvad…”
Mida Jeesus sellega mõtles? Kas Jeesus naudib pisaraid meie laugudel? Kas Ta tõesti soovib, et me käiksime pidevalt ringi kühmus selja ja allapoole vajunud suunurkadega? Või on selles õndsakskiitmises peidus hoopis midagi sügavamat ja vaimulikumat? Neile küsimustele püüame vastust leida hingamispäeval 23. juunil kell 11.00 Põltsamaa Adventkoguduse jumalateenistusel.
Jumalik sõprus
Kristlase jaoks on eesmärke. Ta võib tõusta saavutustes kõrgemale tasemele. Johannes mõistis kristlase suurt eesõigust. Ta ütleb: “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1.Joh.3,1) Inimkonnal ei ole võimalik oma väärikuses tõusta veel kõrgemale astmele, kui siin on vihjatud. Inimesele on antud eesõigus saada Jumala pärijaks ja Kristuse kaaspärijaks. Neile, kes saavad selliselt ülendatud, on avatud Kristuse hindamatud väärtused, mis on tuhat korda kallimad kui kogu selle maailma varandused. Selliselt tõstetakse surelik inimene üles sõprusesse Jumalaga Jeesuse Kristuse teenete läbi.
Suvel, silmitsedes imekauni rohelusega kaetud puid eemal asuvas metsas, ei ole me suutelised vahet tegema igihaljaste ja nende puude vahel, mis ei ole alati haljad. Talve tulekul aga, kui külmakuningas ümbritseb neid oma jäise kaisutusega ja riisub teistelt puudelt nende imekauni lehestiku, on igihaljad puud kergesti äratuntavad. Nii on ka inimestega, kes kõnnivad alandlikkuses ja ei ole täis eneseusaldust, vaid haaravad värisedes kinni Kristuse käest. Need, kes on enesekindlad ja loodavad oma iseloomu täiuslikkusele, kaotavad oma vale õiguserüü siis, kui nende üle sööstavad katsumuste tormid. Tõeliselt õiglane, kes siiralt armastab ja kardab Jumalat, riietub nii heaolu kui ka hädapäevil Kristuse õiguse rüüsse.
Enesesalgamine, eneseohverdamine, heatahtlikkus, heasüdamlikkus, armastus ja meelekindlus, kannatlikkus ja kristlik usaldus on igapäevased viljad, mida kannavad need, kes on tõeliselt ühenduses Jumalaga. Nende tegusid ei teatata avalikult maailmale, aga nad ise võitlevad iga päev kurjaga ja saavutavad kallihinnalisi võite kiusatuste ja ülekohtu üle. Pühalikke tõotusi uuendab ja hoiab jõud, mis on saadud tõsise palve ja püsiva valvamise läbi. Tuline entusiast ei märka selliste vaiksete töötegijate võitlusi, kuid Tema, kes näeb südame saladusi, paneb tähele ja vaatleb heakskiitva pilguga igat jõupingutust, mis on tehtud tasaduses ja alandlikkuses. Selleks on vaja katseaega, et avastada armastuse ja usu puhast kulda iseloomus. Kristuse tõeliste järelkäijate püsiv agarus ja tuline kiindumus tulevad ilmsiks siis, kui koguduse peale tulevad katsumused ja kiusatused.
Me tunneme kurbust, nähes tunnustatud kristlasi, keda on eksitanud väär arusaamine täiuslikkusest. Neid on väga raske ümber veenda ning juhtida õigele teele. Nad püüavad teha kõik välise kauniks ja meeldivaks, kuna aga sisemine ehe – Kristuse alandus ja tasadus – neil puudub. Kõigile määratud katseajal osutuvad paljude enesekindlate inimeste lootused alusetuiks. Uutes olukordades ja mitmesugustes tingimustes osutub mõni, kes näis sambana Jumala koguduses, pehkinud puuks, mis on kaetud värvi või laki kihiga. Aga südamest tasased, kes tunnevad alati vajadust olla needitud igavese Kalju külge, jäävad seisma liikumatult keset katsumuste torme, sest nad ei toetunud iseendale.
“Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: “Issand tunneb omi.”” (2.Tim.2,19)
E.G.White’i raamatust “Pühitsetud elu”.
