Meie Päästja rõõm seisnes langenud inimese ülestõstmises ja lunastamises. Selle eest ei pidanud ta kalliks isegi oma elu, vaid talus risti häbist hoolimata. Samuti on inglid hõivatud tööga teiste õnne heaks. See on nende rõõm. See, mida omakasupüüdlik süda peaks alandavaks – nende aitamine, kes on armetud ja viletsad, igati madalal tasemel, nii iseloomult kui ühiskondlikult positsioonilt –, on patuta inglite töö. Kristuse ennastohverdava armastuse vaim valitseb taevast ja on taevaliku õnne põhiolemus. Sama vaim peab olema ka Kristuse järelkäijail selles töös, mida nad teevad.

Kui südames valitseb Kristuse armastus, on see nagu hea lõhn, mida ei saa varjata. Selle püha mõju tunnevad kõik, kellega me kokku puutume. Kristuse Vaim südames on nagu allikas kõrbes, mis voolab kõike värskendades ja innustab neid, kes hukkumas, jooma eluvett. EGW “Tee Kristuse juurde”

Jeesus ei vabanda patte, vaid osutab patukahetsusele ja usule, ning tõstab andestust nõudes üles oma haavatud käed Isa ja pühade inglite ees, öeldes: “Ma tunnen neid nimepidi. Olen märkinud nad oma peopesadesse.” “Jumala meelepärased ohvrid on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal!” (Ps 51:19) Kristus katab ustava oma õigusega, et esitada kogudust oma Isale “austatuna, nii et tal ei oleks laiku ega kortsu ega muud sellesarnast.” (Ef 5:27) EGW “Suur võitlus”