Jesaja raamatu õppimine
Kõik janused tulge vee juurde!
Otsige Jehoovat,kui Ta on leitav,
hüüdke Teda,kui Ta on ligidal!
Jesaja 55,1.6
Selle aasta Piibliviktoriini raamatuks on Jesaja raamat. Esimene ühine õppimine toimub 5.jaanuaril kell 16.00.
Täpsema info saamiseks pöörduge koguduse noortejuhi poole.
Nõnda ütleb Jehoova,
su lunastaja, Iisraeli Püha:
Mina olen Jehoova,su Jumal,
kes sulle õpetab,mis on kasulik,
kes sind juhatab teele,
mida sa pead käima!
Jesaja 48,17
HEAD UUT AASTAT!
Nina vastu vihmapisarais aknaklaasi sai aastavahetusel vaadatud arvukaid naabrusest tõusvaid ilutulestikke. Oli ilus! Otse vaadates oli kõik selge, paremale või vasakule kiigates aga tekkisid aknale hägused värvilised triibud. Tahtmatult tulid meelde Sandor Petöfi luuleread:
Mis on kuulsus? … Vikerkaareviir.
Pisarates murtud päiksekiir.
Mida soovitakse ja mõeldakse, saates kõrgele kauneid kujundeid ja värve, võttes vastu uut aastat? Kas nüüd just kuulsust soovitakse, võibolla seda mitte, aga küllap igatsetakse edu ja rahulolu saavutatust, võib juhtuda, et pereõnnegi mõõdetakse saavutuste kaudu – kui turvaline on elujärg ja kui hästi on lastel läinud.
Aasta eelviimasel päeval kogunes koguduse rahvas aastalõpu palvusele, et tuua Jumala ette oma rõõmud ja mured, läbikukkumised ja õnnestumised. Kokkuvõtete tegemiseks vaadati tagasi möödunud aastale ja usaldati Jumala kätte saabuv aasta. Kuigi oli palveid ka maiste murede ja hakkamasaamise pärast, oli rohkelt palvesoove koguduse vaimuliku kasvu ja Püha Vaimu juhtimise pärast. Tehti eestpalveid nii juhtide, koguduseliikmete, nende lähedaste kui ka tuttavate-sõprade pärast. Südamlikus õhkkonnas jäi kõlama, et me võime kõiges Jumalat usaldada ja teda tänada. Pärast mõttetihedaid palvusetunde ootas ülakorrusel rikkalik söömaaeg – uskumatu, aga mahtusimegi laudade taha istuma! Õhtu lõpuks oli aga ukse taha ilmunud kingikott, millest jagus pakke kõikidele headele lastele.
Kuigi inimsüdamele on nii loomulik igatseda rahulikku head elu, kirjutan uusaastasoovina lõpetuseks ühe vana laulu koguduse lauluraamatust:
Mitte rikkust, au ja kuulsust Sinu käest ei palu ma. Oleks kuninglik mu sugu, Sinuta ma kerjaja. Ei ma soovi kerget elu, Isa, vaid ma palun Sind: saada rõõmu, saada valu, mis Su ligi hoiaks mind!
Parimad soovid pühadeks kõigile!
Jõulud on kodused pühad. Ilus tava on sel ajal omastega ja perega kokku saada. Soovime ühtehoidmist ja armastust kõikidele peredele! Soovime, et igaühel oleks keegi, kelle jaoks olemas olla ja et mitte keegi ei tunneks ennast üksikuna.
Jõulud on ka hinge püha, mil meel igatseb harrast ja ülevat, olgu see siis muusikas või kunstis, ning ergud on valmis vastu võtma looduse puhtust, mis avaldub kas lume langemises või kirkas kuuvalguses. Viigu need puhtuse ja headuse pürgimused meie mõtted taevastele radadele, sest kristlastena on jõulud meile just Jumala inimeseks saamise meenutuspäev. See on päev, mil kiita Teda suurima kingituse eest, mis on inimkonnale üldse kunagi tehtud. See on aeg, mil tulla kirikusse ja tunda rõõmu ühtekuuluvuse imest, mis seob meid inimestena omavahel ja Jumala endaga. Tulgem siis kõik, nii noored kui vanad, nii koguduseliikmed kui külalised, ja nautigem evangeeliumisõnumit!
JUMALATEENISTUS KRISTUSE SÜNDIMISE AUKS ON ADVENTKIRIKUS JÕULUREEDEL, 23. DETSEMBRIL KELL 5 ÕHTUPOOLIKUL.
Tiroolis laulmas
Sel ajal, kui Eestimaal isadepäeva tähistati, olid kaks Põltsamaa koguduse esindajat Austrias Innsbruckis sealse koguduse poolt korraldataval võrkpalliturniiril. Eestist oli kohal ka võrkpallivõistkond, kes seekord kogu turniiri ära võitis. Põltsamaalastel oli aga austav ülesanne anda selle ürituse raames hoopis kontsert.
Kontserdi põhiraskust kandis Heldi, kes mängis flööti, laulis saksa, inglise ja eesti keeles ning juhatas laulud sisse väikeste sõnavõttudega. Klaveri taga oli umbes tunnise esinemise ajal Hele.
Laulude ja muusikapalade järel kostis tihti saalist hingestatud “aamen” ning kokkutulnud rahvusvahelisest seltskonnast tulid mitmed ütlema, et esitatu oli neile väga südamesse läinud. Loodan, et kontserdi video jõuab üsna pea siia meile kõigile vaatamiseks-kuulamiseks.
Meie seevastu imetlesime Jumala loominguna suursuguseid mägesid ning meenutasime kirjakohti Piiblist:
“Ole mulle kaitsjaks kaljuks, kuhu ma aina saan minna! Sina oled käskinud mind päästa, sest sina oled mu kalju ja mu mäelinnus.” (Ps.71,3.)
“Issand, sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve. Enne kui mäed sündisid ja maailm loodi, oled sina, Jumal, igavesest igavesti.” (Ps.90,1.2.)
Palvenädala lõpp ja isadepäev
10. novembri kaunil sügisesel hingamispäeval kogunesime kuulama viimast palvenädalaloengut. Erinevatel nädalapäevadel olime koos lugenud loenguid ja saatnud eestpalveid Jumala poole. Loengud rääkisid Jumala Sõna tähtsusest inimeste elus ja sellest, kuidas Jumala Sõna inimesi mõjutab. Millest algab ärkamine?
Iga inimese isiklikust pöördumisest.Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse. (Õp. 11:25)
Koosoleku teine pool oli pühendatud isadele. Õnnelikud on need lapsed, kes on saanud vajalikku juhatust oma isa käest. Kalle luges isadele Õpetussõnadest 4 peatüki, et isadel ikka jätkuks tarkusesõnu oma lastele ja lastelastelastele. Igale isale oli ka väike praktiline kingitus! Älis luges isadele õnnistussoovi ja tegi nende eest eestpalve. Meie isad ju ikka palvetavad meie eest ja nüüd isadepäeval oli meie eesõigus paluda Isad Jumala kätte!
Hoidku Sind oma hoole all elu Jumal,
hoidku Sind oma hoole all armastav Kristus,
hoidku Sind oma hoole all armulik Püha Vaim.
Olgu nad Sulle sõbraks ja abiks!
Ilusat isadepäeva, armsad papad!
10. november
10 Photos
Tänulik süda
Need, kes mõtisklevad Jumala suure halastuse üle ega unusta ära Tema väiksemaidki ande, panevad “rõõmu endale vööks” ning “laulavad Issandale oma südames.” Meil tuleks pidevalt tänada Jumala käest saadavate igapäevaste õnnistuste eest ja ennekõike selle eest, et Jeesuse surm on teinud meile võimalikuks taeva ja õnneliku elu. Missugust halastust ja võrratut armastust on Jumal osutanud meie, kadunud patuste vastu, sidudes meid endaga, et oleksime Tema omad! Millise ohvri on meie Lunastaja toonud selleks, et meid võiks nimetada Jumala lasteks! Meil tuleks ülistada Jumalat selle õnnistatud lootuse eest, mida pakub lunastusplaan! Meil tuleks ülistada Teda taevase pärandi eest ning Tema rikkalike tõotuste eest; selle eest, et Jeesus elab meie eest lepitust tehes. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Rahu ja rõõm teenimises
Õnn, mida otsitakse omakasupüüdlikest motiividest, väljastpoolt kohustusi, on ebakindel, tasakaalutu, muutlik ja ajutine. See möödub ja hinge täidab üksildus ning mure. Kuid Jumala teenimine toob rõõmu ja rahulolu, kristlast pole jäetud käima ebakindlatel radadel, teda pole jäetud asjatute murede ega pettumuste saagiks. Kuigi me ei saa osa selle elu naudingutest, võime siiski olla rõõmsad, vaadates tulevasele elule. Juba siin võivad kristlased rõõmustada ühenduse üle Kristusega; nad võivad osa saada tema armastuse valgusest ja tema läheduse alalisest troostist. EGW “Tee Kristuse juurde”
Elu läbi surma
Kristus kirjeldas tulevikku näitega loodusest, mida jüngrid mõistsid. “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile,” lausus Ta, “kui nisuiva ei kuku mullasse ega sure, jääb ta üksi; aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja!” (Jh 12:24) Kui tera langeb mulda ja sureb, siis tärkab uus taim, mis kannab vilja. Samuti pidi Kristuse surm kandma vilja Jumala riigile. Jeesuse surma tulemuseks pidi olema elu. Aastast aastasse kanduvad põllumehe teraviljavarud edasi tänu sellele, et ta justkui matab parima osa teraviljast maha. Teatud aeg on seeme varjul mulla all. Jumal hoolitseb selle eest. Siis ilmub oras, seejärel viljapea ning lõpuks vili pea sees. Kuid kasv saab toimuda ainult siis, kui tera esmalt maha maetakse.
Mulda maetud seemnest kasvab uus vili, mis hiljem omakorda maha külvatakse. Nii seeme paljuneb. Sarnaselt kannab Kristuse surm Kolgata ristil vilja igaveseks eluks. Tema ohvri viljana elavad lunastatud kord igavikus.
Nisutera, mis jääb mulda panemata, ei kanna vilja. See jääb üksi. Kristus oleks võinud, kui Ta oleks soovinud, säästa ennast surmast. Kui Ta oleks seda teinud, poleks Ta saanud tuua Jumala juurde poegi ja tütreid. Ainult elu ohverdades võis Ta anda elu inimkonnale. Ainult põrmu langedes, surres, võis Ta saada seemneks tohutule lõikusele, mis kogub kõigist rahvahõimudest, suguharudest ja rahvastest lunastatud Jumalale.
Selle tõega sidus Kristus õpetuse enesesalgamisest: “See, kes oma elu armastab, kaotab selle; aga kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab seda igaveseks eluks.” (Jh 12:25) Kõik, kes tahavad Kristuse kaastöölistena vilja kanda, peavad esmalt põrmu langema ja surema. Elu tuleb anda maailma vajaduste põllumaale. Enesearmastus ja isiklikud ambitsioonid peavad kaduma. Kuid enesesalgamise seadus on enesesäilitamise seadus. Põllumees säilitab oma vilja, kui ta külvab selle maha. Sama on inimese eluga. Anda tähendab elada. Elu, mida tahetakse säilitada, tuleb täielikult pühendada Jumala ja kaasinimeste teenimisele. Need, kes on Kristuse pärast selles maailmas valmis eneseohverdamiseks, säilitavad end igaveseks eluks. EGW “Ajastute igatsus”
Lõikustänu jumalateenistus 12. oktoobril kell 11.00
“Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguse Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju. Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.” (Jk 1:17.18)
Iga seeme kannab oma vilja. Õigetes tingimustes külvatud seeme areneb eluks taimes. Kadumatu Sõna seeme, mille hing usu kaudu vastu võtab, toob esile iseloomu ja elu, mis sarnaneb Jumala elu ja iseloomuga. EGW “Kristuse tähendamissõnad”