skip to Main Content
22mai 12

40 aastat ristimisest


19. mail kogunes Põltsamaale grupp inimesi: Irene Vari, Rein Kalmus, Edna Tuvi, Edvin Lips, Lembit Uuk, Guido Daniel, et tähistada 40 aasta möödumist nende ristimisest. Ristimiskuupäevaks 19. mai 1972. Meie rõõm oli olla koos nendega ning saada osa nende tänust Jumala vastu.
Koosoleku alguses sai sõna kokkusaamise peakorraldaja Guido. Tema sõnavõtust jäi kõlama mõte, et Kristus on seesama eile, täna ja igavesti. Nii nagu tookord valisid 6 noort inimest oma kuningaks Issanda, nii oli Guido soovitus kõigile: “Valige Elu!”

Erinevate sõnavõttude vahepeal kuulasime puhkpillimuusikat ja saime ise ka kaasa laulda. Irene sõnavõtust saime teada, et noorim ristitu oli 14. aastane, kuigi alla 18 aastasi sel ajal ristida ei tohtinud. Siis olid teistsugused ajad, mida meie noorem põlvkond ei tea. Ristimine on leping Jumalaga. Irene kutsus meid üles iga päev end uuesti Jumalale andma.

Lembit väljendas oma rõõmu, et leidus pastor Vahur Lips, kes oli tahtlik neid ristima ja et kõik ristitud on siiani koguduses. Üks kirjakoht mida Lembit välja tõi, oli Matteuse 5,48

Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!

Lembit innustas meid, et võitleksime head võitlust, sest Jeesus viib oma Vaimu läbi töö lõpule.

Ühise koorilaulu mõtteks oli, et Jumala valitud tee on meie jaoks parim.  Edna tunnistas, et on oma elus näinud eriliselt Jumala juhtimist, Jumal on viinud teda teadmiste juurest praktiliste kogemusteni. Jumal on õpetanud teda samma-sammult, kuidas Temaga käia. Ta kutsus meidki üles alandlikult koos Jumalaga käima.

Rein luges meile sama kirjakoha, mida temale oli ristimisel loetud. Heebrea 11.24-26

Mooses õppis esimesel 40. aastal kõige kõrgemat maailma tarkust, teisel sama pikal perioodil õppis ta olema keegi. Järgmised 40 aastat õppis ta olema mittekeegi. Alles sel ajal sai Jumal teda tõeliselt kasutada. Rein kutsus meid üles tegema oma isikliku misjoniplaani.

Pastor-emeeritus Vahur Lips luges kirjakoha Johannese 3,14-17:

Ja nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab
ülendatama Inimese Poeg,
et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu.
Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma
ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et
tal oleks igavene elu.
Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et ta kohut
 mõistaks maailma üle, vaid et maailm tema läbi päästetaks.

Ta tuletas meile meelde, et Jumala käsi on jätkuvalt välja sirutatud, Ta ootab meid, et päästa.

Ja oligi käes aeg tähtpäevalistele lilled ja kaart anda. Neile jäi meenutuseks tänasest päevast Psalm 65,5:

Õnnis on see, kelle sina valid
ja lased tulla enese ligi
elama sinu õuedes;
küll meid täidetakse su koja,
su püha templi hüvedest. 

Lõpupalveks lugesime “Meie Isa palvet”. Parema ülevaate saamiseks vaata ka galeriid!

  • Jõulujumalateenistus
40. ristimisaastapäev

19. mai

Koosoleku video:

15mai 12

Teade


[icon info left] 19. mail tähistab väike grupp inimesi Põltsamaal oma 40. ristimistähtpäeva. Hommikusel jumalateenistusel võib neid näha ja kuulda: meie kunagine pastor Rein Kalmus on seadnud mõned pasunalood, nii et kuuleme ka uudseid pasunalugusid! Tule kuulama ja võta ka sõber kaasa!

13mai 12

Perepäeva teenistus

GALERIISSE

 

Emadepäevaeelsel hingamispäeval laulsid, puhusid pilli ja tervitasid emasid luuletustega mehed, Jumala Sõnast rääkimine oli usaldatud ühele emale, kes selleks, et mõista Jumala lapseks olemist ja sellena kasvamist, tõi näiteid laste erinevatest kasvufaasidest.

Oma sündimist vaevalt et keegi mäletab, samuti on ka uuestisünniga. Tavaliselt on meie esimestes mälestustes mingi pilt, kus me juba oleme kellegi lapsed ja see on nii loomulik. Väike laps usaldab oma vanemaid ning alistub neile küsimusi esitamata ning sellisena on ta toodud eeskujuks ka Jeesuse poolt.

Mingis vanuses saavad väga tähtsaks reeglid: kõik peab olema nii, nagu õpetaja on käskinud või haridusminister oma määruses sätestanud. Üks väike tüdruk kontrollis oma koolikoti kaalu, kas see vastab nõutule, igal õhtul kuni ühe saatusliku päevani viiendas klassis, kui õpetaja avastas, et tema sahtel on raamatuid täis, ning käskis need kõik korraga koju ära viia. Siiani oli tüdruk püüdnud kõik oma kodutööd koolis ära teha, et mitte ületada kojuveetavate raamatutega koolikoti ettenähtud raskust. Kui nüüd laps oma tohutult raske kotiga tol päeval koju jõudis, olid tal pisarad silmis ja usk reeglitesse ja nende täitmisse suure löögi saanud. Nii võib olla ka noorte kristlastega, kes püüavad piinliku täpsusega järgida kõiki reegleid ning lõpuks leiavad ennast lõhkise küna eest – käsku polegi võimalik täita!

Tulemuseks on murdeea kriis, kus tihti kõige agaramad seaduste ja reeglite järgijad on äkki kõige mässumeelsemad teismelised. Piiblis on näide perekonnast, kus noorem poeg nõutas oma saadaoleva päranduse välja ja lahkus kodunt, et võtta oma noorusest viimast. Ometi saabus päev, kui ta hakkas tajuma, et tema kodustel reeglitel oli mõte ning tegelikult oli seal päris hea elada. Noor inimene oli hakanud nägema maailma täiskasvanu pilguga. Vaimulikul tasandil, suhetes Jumala kui Isaga, võib see olla väga kriitiline periood. Paulus, kirjutades galaatlastele, kirjeldab oma südamevalu sellega seoses nii: “Mu lapsed, kelle pärast ma olen jälle lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju!”. “Täismeheks saamine Kristuse täisea mõõtu mööda” (Ef.4,13.) on kui järjekordne või isegi see ainus tegelik uuestisünd, mille tagajärjel Jumala laps hakkab nägema elu nii, nagu Jumal näeb. “Peetruse redel” (2. Peetr. 1, 5-10.) kirjeldab, et Jumalast täiskasvanul moel arusaamine ei tule mustkunsti sarnaselt võluväel, vaid ka see on protsess, mille eesmärgiks on mitte enam vääratada, s.t. jõuda tegeliku käsu täitmiseni selle mõttest arusaamise kaudu.

Lõpuks jäi kõlama mõte, et kuigi lapse kasvamine on imeline ning ka vaimulik areng (või enesearendamine, nagu tänapäeval on sellest vahel mõnus mõelda!) on tähtis, siis ei ole sel mingit väärtust, kui vanemate ja laste vahel puudub armastav suhtlemine. Kui Sinu ema Sulle helistab, kas Sa võtad kõne vastu? Kas Sa võtad ta kõne vastu, kui ta helistab iga päev või isegi mitu korda päevas ja Sa tead, et tal pole midagi uudiseväärset Sulle öelda ja ta tahab lihtsalt kuulda telefonis Sinu häält? Kas Sa viitsiksid rääkida Jumalaga lihtsalt sellepärast, et ta igatseb Sinu kui oma lapse järele?

 Pärastlõunal nautisid osad noored ka kevadist loodust Põltsamaa jõel paadiga sõites. 

01mai 12

Kristlikud Filmitalgud: Stsenaristide laager

GALERIISSE

20.-22. aprillil toimus Põltsamaal avalöök uuele adventnoorte projektile: Kristlikud filmitalgud. Kuigi me puutume iga päev kokku filmimaailma toodanguga, siis idee luua meie oma kristlik film tundus natuke utoopiline olema. Laager ise oli aga mõeldud stsenaariumikirjutajatele. Ja neid ikka oli, lausa 25. Kõik osalenud olid esialgu kuidagi ebakindlad, sest projekt ise oli uudne ning polnud ka päris kindel, kas me üksmeeles lahkume.

Reede õhtupoolikul alguse saanud laager algas enamvähem ühise käiguga Põltsamaa kirikusse, kus toimus palvekoosolek. Seejärel valmistusime ühiseks filmivaatamisekst. Kuna keegi meist polnud seda filmi näinud, ei teadnudki mida oodata. Kristliku sisuga film “Courageous” aga puudutas igat ärkvelolnud vaatajat ning repliik “Love you. Bye!” on meile nüüdsest sama armas kui nii mõnigi tuntud ütlus filmidest. Hingamispäeva hommikuks olid ka kõige kaugemad osalejad kohale jõudnud ja juba ammu oli teada, et laagrilised korraldavad hommikuse jumalateenistuse, mistõttu olid meil olemas nii lauljad kui kõnelejad, kes lahkesti oma talente Põltsamaa kogudusega jagasid. Pärast väikest einet aga tahtsime loodusesse minna. Ilm oli olnud küllaltki külm ja vihmane ning kõik olid äkitselt mures oma jalanõude pärast. Seega sai tehtud ainuõige valik ja mindud Kamari järve äärde, kus hiljuti oli valminud ilus supelrand ja laudtee, mida mööda kõndides varbad kuivaks jäid. Kuigi kõik stsenaariumikirjutajad olid vähemalt teretuttavad, tuli siiski meie üksmeelt veel erinevate tegevustega suurendada. Helena tutvumismängust oli juba selge, et kohale tulnud inimesed on väga andekad ning tühja meie üritus ei lähe.

Tiimidesse jaotatud inimesed lahendasid erinevaid ülesandeid, tegid ise lühinäidendi ning panid oma fantaasia proovile jutustuse kirjutamises. (kättesaadavad projekti kodulehel http://film.advent.ee) Igav ei hakanud kellelgi ning pärast lõbusamat osa asusime uurima, mis asi see stsenaarium õigupoolest on. Igaüks rääkis oma kaasavõetud ideest ning lisaks tutvusime natuke teooriaga. Juba laupäeva õhtu näitas, et kuigi meid on palju, on meie nägemus filmist ühine ning sõjaks seekord ei lähe. Päeva pähkel oli hilisõhtune grupitöö, kus päevast väsinud stsenaristid pidid võitlema nii une kui kaduma läinud ideedega. Osad grupid leidsid, et on üldse targem õue värsket õhku hingama minna ning paar tiiru ümber Kuuri talu järvekese joosta. Kuna ka see ei aidanud, siis kuulutasime päeva peagi lõppenuks ja ronisime magamiskottidesse und ootama. Mõni mees oli aga päeva jooksul nii palju päikest saanud, et ei suutnud ka terve öö õues magades maha jahtuda.

Pühapäev oli see päev, kui tuli leida alus meie filmile. Ajutöö oli seekord edukam ja peagi rääkisid kõik ühist keelt filmiidee arendamisel. Filmi põhieesmärk on selge ning nüüd jääb ainult üle idee paberile kirja panna. Lisaks tegime veel natuke tutvust maaeluga, nägime nii lehmi kui lambaid, isegi ühte värsket kassipoega. Täis indu leppisime kokku järgmised kohtumisajad, panime paika uued ülesanded ning läksimegi igaüks oma teed, salasooviga kunagi veel Kuuri tallu tagasi tulla (veemõnud jäid seekord ju proovimata).

Filmi saab kasutada nii misjonitööks kui kogudusesiseseks motiveerimiseks, ideeliselt läheb peale nii vanadele kui noortele ning olulisim on see, et toob meid lähemale Jumalale. Kuna projekt ise on aga alles lapsekingades, siis siinkohal on kõigi projekti käekäigust huvitatute eestpalved ja igasugune toetus oodatud. Filmitalgutel silma peal hoidmiseks külasta meie kodulehte või jälgi tegemisi meie filmitalgute Facebooki lehe kaudu.

19apr. 12

Misjoniraamat „Kas Piiblit saab ikka veel uskuda?“

Tänavuseks misjonipäevaks on Bryan Balli raamat, mille pealkirjaks on kaks küsimust: „Kas Piiblit saab ikka veel uskuda?“ ja „Kas see on üldse oluline?“ Võib-olla on need kaks kõige olulisemat küsimust, mida keegi võib üldse küsida.

On oluline mõista, et oma olemuselt pole tegu juturaamatuga. Kuigi siin ja seal on mõni päris elust võetud lugu, on see peamiselt faktidel, põhjustel, argumentidel, näidetel ja järeldustel põhinev raamat.

See sisaldab endas ajalugu, geograafiat, biograafiat ja arheoloogiat, viitab vahetevahel muistsetele keeltele ning erinevate valdkondade silmapaistvatele spetsialistidele. Ja loomulikult sisaldab see Piiblist endast pärit materjali. (Eessõnast)
Raamat on mõistetav eelkõige modernse maailmakäsitlusega lugejale.

Raamatu autor Bryan Ball on pensionipõlve pidav teadlane-õppejõud, koguduse juht ja kirjanik. Saanud doktorikraadi Londoni ülikoolist, on ta muuhulgas teinud kaastööd väljaannetele, nagu “The Oxford Dictionary of National Biography” Oxfordi rahvuslik/riiklik biograafialeksikon) ja “The Encyclopaedia of World Faiths” (Maailma usundite entsüklopeedia) ning on raamatu “The Essential Jesus” kaastoimetaja.

Ühendkuningriikidest pärit dr Ball on praegu Austraalia kodanik ning elab koos oma naise Dawniga Austraalias New South Walesi osariigis Lake Macquarie piirkonnas.

Allikas: Advent.ee 

Isa sõrmejäljed

Kui su meeled tunnevad rõõmu selle maailma kütkestavast ilust, siis mõtle uuele maale, kus ei tunta iialgi patu ega surma hävitavat mõju, maale, kus looduse nägu ei tumesta needuse vari. Kujuta ette päästetute kodu ja tea, et see on palju imelisem kui su säravaimgi kujutlusvõime suudab maalida. Jumala mitmekesistes loodusandides näeme vaid tema auhiilguse kahvatut kuma. Kirjutatud on: “Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.”1.Kr 2:9

Poeedil ja loodusteadlasel on loodusest palju rääkida, kuid kristlane oskab maa kaunidusele anda kõrgeima hinnangu, sest ta näeb selles Isa sõrmejälgi ja märkab tema armastust lilles, puus ja põõsas. Keegi ei suuda vääriliselt hinnata mäe ega oru, jõe ega mere tähendust, kui ta ei näe selles Jumala armastuse väljendust inimese suhtes. EGW “Tee Kristuse juurde”

alati tänulik

Jumal alalhoidjana

Kogu tõde — avaldugu see looduses või Piiblis — on üks tervik.

Tavaliselt tähistatakse mõistega “loodusseadused” seda, mida inimesed on suutnud avastada materiaalset maailma juhtivatest seadustest. Ent kuivõrd piiratud on nende tunnetus ja kui tohutu on valdkond, milles Looja võib tegutseda oma seaduste kohaselt, jäädes surelikule mõistusele täielikult mõistetamatuks!

Loodus teenib Jumalat. Jumal ei tühista oma seadusi ega tegutse nendega vastuolus, vaid kasutab neid pidevalt oma tööriistadena. Loodus tunnistab aktiivsest mõistusest, mis avaldub loodusseadustes ja nende kaudu. Isa ja Poeg tegutsevad looduses pidevalt. Kristus ütles: “Minu Isa tegutseb tänini ja mina tegutsen!” (Joh.5,17).

Jumal on maailmas pidevalt tegev loodu alalhoidjana. Meie süda lööb ja kopsud töötavad mitte seetõttu, et mehhanism on kord käima pandud ja jätkab käiku oma seesmise energia tõttu, vaid seetõttu, et kõige eest kannab hoolt Tema, kelles “me elame, liigume ja oleme” (Apt.17,28). Temast kõneleb iga meie hingetõmme ja südamelöök. EGW “Patriarhid ja prohvetid”

tegutsejad.

Meie Isa palve – suhted Jumalaga

Pole olemas religiooni, mille osaks poleks palvet. Kellegi kummardamine eeldab alati kummardamise objektiga suhtlemist. Seda eeldusel, et suheldakse kellegagi, kes näeb, kuuleb ja vastab palvetele. Pole võimalik suhelda oma tugitooli või riidekapiga. Ja kui inimene seda teeks, siis seaks see tõsise kahtluse alla tema terve mõistuse olemasolu.
Ajalooline Jeesus Kristus väärtustas alati palvet. Tavaliselt olid need varased hommikutunnid, kui Ta eraldus kuhugi varjulisse kohta, et olla segamatult omaette ja vestelda palves Taevase Isaga. See oli Tema isiklik kogemus ja praktika. Teisalt püüdis Ta parandada oma kuulajate palvekogemust, sest aastasadade jooksul oli juutide palvepraktikasse tulnud sisse mitmed väärnähud. Peale otseste probleemide käsitlemist andis Jeesus oma kuulajatele edasi ka näidispalve, mis sisaldas väga konspektiivsel kujul selle vajaliku miinimumi teemadest, mida palve peaks endas sisaldama.

Meie Isa palve jaguneb laias laastus kahte ossa. Neist esimene puudutab inimese suhteid oma Jumalaga. Mida Jeesus selle teema kohta õpetas, sellest mõtiskleme koos hingamispäeval, 14. septembril kell 11.00 Põltsamaa Adventpalvelas. Kõik olete teretulnud!

valgus pilvedes-4

Vormija kätes

Pottsepp võtab savi ja vormib seda oma tahte järgi. Ta mudib ja töötleb seda. Ta rebib selle mitmeks ja surub kokku tagasi. Ta niisutab ja seejärel kuivatab seda. Ta laseb sel mõnda aega olla nii, et ei puuduta seda. Kui see on täiuslikult vormitav, jätkab ta tööd ja teeb sellest anuma. Ta annab sellele kuju ning silub ja lihvib seda potikedral. Ta kuivatab seda päikese käes ja kuumutab ahjus. Nii saab sellest anum, mis sobib kasutamiseks. Samamoodi soovib suur Meistertööline meid vormida ja kujundada. Ja nagu savi on pottsepa käes, nii peame olema meie Tema käes. Me ei tohi püüda teha pottsepa tööd. Meie osa on allutada end Meistri vormimisele. EGW “Tervise teenistuses”

 

oleme savi

Back To Top