(290) «Ja Ta läks ülesse mäele ja kutsus enese juurde, keda Ta tahtis ja nad tulid Ta juurde. Ja Ta määras kaksteist, et need oleksid Tema juures ja Ta võiks neid läkitada kuulutama.»

Nüüd oli aeg astuda esimene samm selle koguduse rajamiseks, kes pidi pärast Kristuse taevasseminemist olema Tema esindaja maa peal.

Jeesus oli kutsunud jüngrid selleks, et neist saaksid Tema tunnistajad, kes pidid kuulutama maailmale, mida nad olid Temaga olles näinud ja kuulnud. Nende ülesanne oli tähtsaim, mida inimlapsele anda saab. Ainult Kristuse töö oli sellest ülem. Nad pidid tegutsema Jumala kaastöölistena maailma päästmiseks.

Kristus tundis valitud meeste iseloomusid. Ta teadis kõiki nende nõrkusi ja vigu. Ta teadis (292) ohte, mis neid varitsesid ja vastutust, mida neil tuli kanda, ning Ta süda valutas nende pärast. Ühel mäeküljel Galilea järve kaldal veetis Ta kogu öö palvetades nende pärast, samal ajal kui jüngrid magasid mäejalamil. Koidikul kutsus Ta nad enda juurde, sest Tal oli ilmutada neile midagi tähtsat.

Jüngrid olid mõnda aega usinalt koos Jeesusega tegutsenud. Johannes ja Jakoobus, Andreas ja Peetrus, Filippus, Naatanael ja Matteus olid olnud Temaga lähemalt seotud kui teised. Nemad olid ka näinud rohkem Tema imetegusid. Peetrus, Jakoobus ja Johannes olid Talle kõige lähedasemad. Nad olid peaaegu alati Temaga. Johannes oli Jeesusesse nii kiindunud, et teda nimetati Jeesuse armastatuimaks jüngriks. Kristus armastas neid kõiki, kuid Johannes oli kõige vastuvõtlikum. Ta oli teistest noorem ja lapseliku usaldusega avas ta südame Jeesusele. Ta kasvas eriliselt kokku Kristusega ja Kristus sai tema kaudu anda hilisematele sugupõlvedele sügavaimad vaimulikud õpetused.

Ühes apostlite nimekirjas on mainitud esimesena Filippuse nime. Filippus oli esimene jünger, kellele Jeesus ütles: «Järgi mind!» Filippus pärines Betsaidast, Andrease ja Peetruse kodulinnast. Ta oli kuulanud Ristija Johannese jutlusi ja kuulnud, kui Johannes nimetas Kristust Jumala Talleks. Filippus otsis siiralt tõde, ent oli pikaldane uskuma. Kuigi ta liitus Kristusega, näitas vastus Naatanaelile, et ta polnud veel täiesti veendunud Jeesuse jumalikkuses. Ehkki hääl taevast oli kuulutanud Kristuse Jumala Pojaks, oli Jeesus Filippuse jaoks ikka vaid Joosepi poeg Naatsaretist (Joh.1,45). (293) Filippuse usupuudus ilmnes ka siis, kui söödeti viit tuhandet meest. Jeesus küsis just temalt: «Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?» Filippuse vastus väljendas uskmatust: «Leibu kahesaja teenari eest ei jätku neile, et igaüks natukesegi võtaks» (Joh.6,5.7). See kurvastas Jeesust. Kuigi Filippus oli näinud Tema tegusid ja tundnud Tema väge, ei jätkunud tal veel usku. Kui kreeklased palusid Filippusel jutustada neile Jeesusest, ei haaranud ta kinni võimalusest kõnelda, vaid läks Andrease juurde. Pisut aega enne Kristuse ristilöömist kõigutasid Filippuse sõnad veelkord ka teiste usku. Kui Toomas ütles Jeesusele: «Issand, me ei tea, kuhu sa lähed! Kuidas võime teada teed?» vastas Päästja: «Mina olen tee, tõde ja elu… Kui te mind oleksite ära tundnud, siis te tunneksite ka minu Isa.» Seepeale lausus Filippus ebalevalt: «Issand, näita meile Isa, siis me jääme rahule» (Joh.14,5-8). Jünger, kes kolm aastat oli olnud Jeesusega, oli nii pikaldane uskuma.

Rõõmustavaks vastandiks kõhklevale Filippusele oli Naatanaeli lapselik usaldus. Naatanael oli väga sügavutiminev mees, kelle usk haaras kinni nähtamatust. Kõigest hoolimata oli Filippus õpilane Kristuse koolis ning taevane Õpetaja oli kannatlik tema aeglase uskumisega. Kui Püha Vaim valati jüngrite peale, sai Filippusestki jumaliku plaani kohaselt õpetaja. Ta teadis, millest ta rääkis ning veendumus, kuidas ta jumalikku tõde esitas, tõi inimesed pöördumisele.

Siis, kui Jeesus valmistas jüngreid edaspidiseks tööks, tuli Tema juurde mees, keda Ta polnud kutsunud. See oli Juudas Iskariot, kes tunnistas end Kristuse järelkäijaks. Ta soovis kõigest hingest pääseda jüngrite kitsamasse ringi. Tõsiselt ja siiralt kõlasid tema sõnad: «Õpetaja, ma tahan sind järgida, kuhu sa iganes lähed!» Jeesus ei öelnud talle ära, kuid ei tervitanud teda ka rõõmuga. Ta ütles lihtsalt tõsised sõnad: «Rebastel on augud ja taeva lindudel on pesad, kuid Inimese Pojal (294) ei ole, kuhu Ta oma pea võiks panna» (Mat.8,19.20). Juudas uskus, et Jeesus oli Messias. Ta lootis apostliks saades tagada endale kõrge koha uues kuningriigis. Selle lootuse mõttetusele viitas Jeesuse vastus.

Jüngrid soovisid väga, et Juudas tuleks nende hulka. Tal oli hea välimus, terav mõistus ja suur teovõime. Nad soovitasid teda Jeesusele inimesena, kes võiks olla Talle töös suureks abiks. Neid üllatas, et Jeesus võttis Juudase vastu nii jahedalt.

Jüngritele oli valmistanud suurt pettumust see, et Jeesus polnud püüdnud teha koostööd Iisraeli juhtidega. Nad pidasid veaks, et Jeesus ei taotlenud mõjukate meeste toetust. Kui Jeesus oleks sel hetkel Juudase tagasi lükanud, oleksid jüngrid seadnud kahtluse alla Õpetaja arukuse. Juudase käekäik näitas neile, kui ohtlik oli arvestada maise kaalutlusega siis, kui oli kõne all inimese sobivus Jumala tööks. Koostöö inimestega, keda jüngrid oleksid tahtnud näha kaasalööjatena, oleks tähendanud töö sattumist kõige kurjemate vaenlaste kätte.

Kui Juudas ühines jüngritega, ei jäänud ta ükskõikseks Kristuse iseloomu ilu suhtes. Ta tundis jumaliku väe mõju. Kristus, kes ei tulnud muljuma murtud pilliroogu ega kustutama suitsevat tahti, ei lükka ära inimest, kelle südames on väikseimgi soov valguse poole. Kristus nägi Juudase südant. Ta nägi neid kurjuse kuristikke, millesse Juudas võis langeda. Andes talle võimaluse olla Temaga, puudutas Jeesus teda päevast päeva oma isekusetu armastusega. Kui Juudas oleks avanud Kristusele südame, oleks jumalik arm võitnud ja Juudasest oleks võinud saada Jumala riigi kodanik.

Jumal võtab inimesi nii nagu nad on, ning kasvatab nad Teda teenima siis, kui nad lasevad Tal end kasvatada ja õpetada. Ta ei vali kedagi sellepärast, et ta oleks täiuslik. Ta võtab kõik vastu hoolimata ebatäiuslikkusest, selleks, et tõe tundmine ja selle järgi tegemine muudaks neid Kristuse armu läbi Tema kuju sarnaseks.

Juudasel olid samad võimalused, kui teistelgi jüngritel. Ta kuulis samu suurepäraseid õpetusi. Kuid tõed, (295) mida Kristus neile avas, olid vastuolus Juudase soovide ja eesmärkidega ning ta ei tahtnud loobuda oma arusaamadest.

Kristus kohtles äärmise delikaatsusega teda, kellest sai äraandja! Oma õpetustes puudutas Jeesus halastuse põhimõtteid; need tabasid ahnuse juurt. Ta kirjeldas Juudasele ahnuse kohutavat olemust ja nii mõnigi kord mõistsid jüngrid, et Jeesus kõneles just Juudasele, kuid Juudas ei tahtnud seda tunnistada ega ebaaususest loobuda. Ta oli enesega rahul. Selle asemel, et seista kiusatusele vastu, jätkas ta petmist. Kristuse elav eeskuju näitas, milliseks ta võib muutuda siis, kui ta võtab vastu jumaliku armu, kuid õpetused läksid Juudase kõrvust mööda.

Jeesus ei kohelnud teda karmilt. Ta ilmutas jumalikku kannatlikkust. Kuigi Ta osutas korduvalt tõsiasjale, et Ta näeb Juudast läbi, ei olnud noomitused teravad. Jeesus rääkis talle üllamatest motiividest. Kuna Juudas ikkagi hülgas tõevalguse, ei saanud midagi enamat teha.

Valguses käimise asemel eelistas Juudas säilitada oma puudusi. Ta hellitas patuseid soove, kättemaksuhimulist viha ja pahuraid mõtteid niikaua, kuni Saatan sai tema üle täieliku voli.

Siis, kui Juudas tuli Jeesuse juurde, oli tema iseloomus suurepäraseid jooni, mis oleksid võinud saada kogudusele õnnistuseks. Kui ta oleks tahtnud kanda Kristuse iket, oleks temast võinud saada juhtiv apostel; kuid ta ei talunud, et tema vigu paljastati. Uhkus ja mässumeel ihkasid auahnust. Nii muutus ta kõlbmatuks töö jaoks, mida Jumalal oleks olnud talle pakkuda.

Kõik jüngrid olid tõsiste puudustega, siis kui Jeesus nad oma teenistusse kutsus. Johanneski, kes oli tasasesse ja alandlikku Õpetajasse kõige enam kiindunud, polnud vagur mees. Teda ja ta venda nimetati «piksepoegadeks.» Teda pahandas ja ärritas igasugune vastupanu Jeesuse tööle. Armastavas jüngris leidus tujukust, kättemaksuhimu, kritiseerivat vaimu, uhkust, auahnust ja soovi olla esimene Jumala riigis. Kuid päev-päevalt nägi ta Jeesuse leplikkust ning kuulas Tema õpetusi alandlikkusest ja kannatlikkusest. Ta avas südame jumalikule mõjule; (296) ta polnud ainult kuulaja, vaid kuuldu ellu rakendaja. Isekus sulas. Ta õppis armastama Kristuse iket ja kandma Tema koormat.

Jeesus noomis jüngreid. Ta hoiatas neid, kuid Johannes ja ta vend ei jätnud Teda maha. Lõpuni jagasid nad Temaga katsumusi ja õppisid Tema elust. Vaadates Kristusele nad muutusid.

Apostlid olid harjumustelt ja iseloomult väga erinevad. Siin oli tölner Leevi-Matteus. Oli seloot Siimon, kes vihkas tuliselt Rooma võimu. Oli suuremeelne, kuid impulsiivne Peetrus ja alatu Juudas. Oli siiras, kuid pelglik Toomas. Oli liigselt kaalutlev ja kahtlev Filippus. Olid auahned ja teravmeelsed Sebedeuse pojad. Nii erinevad mehed, nii puudulikud. Mõned halvad kalduvused olid päritud, teised arendatud, kuid Kristus liitis nad Jumala perekonnaks. Nad õppisid olema üks usus, üks õpetuses ja üks meelelaadis. Keskpunktis oli Kristus. Nad said üksteisele lähedaseks niivõrd, kuivõrd nad lähenesid Kristusele.

Kui Jeesus oli andnud jüngritele juhised, kogus Ta nad enda ümber, põlvitas nende keskele ja tõstis käed nende pea kohale ning pühendas nad palves pühale tööle. Nii õnnistas Issand jüngrid evangeeliumi kuulutamise ametisse.

Kristus ei vali oma töö teostamiseks inimeste keskel langemata ingleid. Ta valib inimesed, kellel on samad puudused kui neil, keda nad püüavad päästa. Selleks, et saada kontakti inimkonnaga, võttis Kristus endale inimolemuse. Jumalus vajas inimolemust, et võida olla sidekanaliks Jumala ja inimese vahel, sest maailma päästmine nõuab nii jumalikkust kui inimlikkust. Sama lugu on Kristuse kaastöölistega. Inimene vajab väljastpoolt, kõrgemalt tulevat väge, et temas saaks taastatud Jumala kuju ning ta oleks võimeline tegema Jumala tööd — kuid see (297) vägi ei tee inimlikku jõudu tarbetuks. Inimlikkus haarab kinni Jumala käest, Kristus asub usu kaudu elama südamesse ning koostöös jumalikuga suudab inimene teha head.

Tema, kes kutsus Galilea kalamehed, kutsub ka tänapäeval inimesi oma teenistusse. Sama tahtlikult ilmutab Ta oma väge meie kaudu. Hoolimata meie ebatäiuslikkusest kutsub Issand meid oma kaastöölisteks, Tema õpilasteks. Ta kutsub meid järgima jumalikku juhtimist, et me koos Temaga võiksime teha Jumala tegusid.

«Aga meil on see aare saviriistades, et üliväga suur vägi oleks Jumala poolt ja mitte meist» (2.Kor.4,7). Sel põhjusel usaldati evangeeliumi kuulutamine eksivatele inimestele. On ilmne, et vägi, mis tegutseb nõrkade inimeste kaudu, on Jumala vägi. See julgustab meid uskuma, et vägi, mis võib aidata teisi, võib aidata ka meid. Oluline on seegi, et need, kes on ise «nõdrad,» suudavad mõista neid, kes on «mõistmatud ning eksijad» (Heb.5,2). Need, kes on ise olnud ohus, tunnevad teekonna ohte ja raskusi. Jumal kutsub neid ulatama kätt inimestele, keda ähvardavad samasugused ohud. Inimene, keda vaevavad kahtlused, masendavad vead ja kelle usk kõigub, ei suuda alati klammerduda Nähtamatu külge. Kuid sõber, kes tuleb tema juurde Kristuse nimel, võib saada ühenduslüliks Kristuse külge klammerdumisel.

Me oleme taeva inglite kaastöölised. Me esitame maailmale Jeesust. Inglid ootavad, et töötaksime koos nendega. Siis, kui me andume kogu südamest Kristusele, tunnevad inglid rõõmu selle üle, et nad võivad meie vahendusel rääkida Jumala armastusest.

(Raamatust “Ajastute igatsus”)

1.Joh.3,16
“Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest.”

Sel nädalal toimus Saaremaal Mändjalas RMK puhkebaasis jutlustajate laager. Laagri üldteema oli “Palveosadus ja tänu”. Loengute teemad olid “Palve metoodika” ning “Tänu ja tänamine”. Mis on palveosadus? Mis paneb meid tänama? Ma usun, me kõik mõistame, et palve pole mingi maagiline tseremoonia või liturgia, vaid palve on tegelikult vestlus Jumalaga. Palve on ka osadus Jumalaga. Kuidas sa tunned end teise inimese seltsis hästi? Eks ikka siis, kui sinu ja tema vahel on osadus ehk kooskõla. Kuidas selline osadus tekib? Eks ikka teineteisega suheldes. Sa võid olla teisega kooskõlas ka ilma rääkimata, kuid mingi asi peab sind temaga siduma. Teil peab olema midagi ühist. Eile ma sõitsin liinibussiga Haapsalust Põltsamaale ja poole tee peal mul tekkis osadus ehk kooskõla bussijuhiga, kes lülitas raadio “Pereraadio” peale. Osaduse põhjustas fakt, et ma nägin tema huvi vaimulike teemade vastu. Selline osadus kestab nii kaua kuni avastatakse huvide lahkuminek, mis põhjustab vaimse ja füüsilise lahkumineku, juhul kui mõlemad jäävad oma põhimõtetele kaljukindlaks.
Jumal lõi inimese oma näo järele. Ta tegi inimese enda sarnase, et olla temaga osaduses. Looja igatses olla inimesega samal arusaamisel kõikidest asjadest ja igavesti, kuid inimene jalutas vaenlase juurde ja lõi temaga liidu ehk osaduse. Inimene purustas osaduse oma Loojaga. Jumal oli teda hoiatanud vaenlase eest, kes võib teda Loojast lahutada, kuid inimene otsustas, et ta ei taha kuulata, mida Jumal talle ohtudest räägib. Ta otsustas mitte kuuletuda oma Loojale, vaid hoopis vaenlasele, keda ta sel hetkel loomulikult ei pidanud vaenlaseks. Vaenlane oli küll väga hästi maskeeritud, kuid kui inimene oleks arvestanud Looja hoiatustega, siis ta oleks pettuse ja selle läbi ka petja ära tundnud. Nii et kõigepealt inimene otsustas mitte kuuletuda Loojale.
Looja oli inimesele õelnud, et kui ta keelatud puust sööb, siis ta peab surema. Nüüd oleks Jumala kohus olnud oma lubadus täita ja seega lasta inimesel surra igaveseks. Kuid Ta ei teinud nii. Jumala tingimusteta armastus ei lasknud Tal inimest kohe hukata. Ta pakkus inimesele uue võimaluse valida. Nüüd kus inimene tunneb head ja kurja, antakse talle ikka veel kaks – kolm korda valida. Seda selles mõttes, et Jumal kutsub inimest kaks – kolm korda inimese eluaja jooksul. Jumal andis oma armastuses uue võimaluse ja pealegi veel armuaja, mille jooksul inimene peab oma otsuse langetama. See armuaeg võib mõne inimese jaoks olla võrdne tema eluajaga. Jumal kutsub kõiki, sest Ta tahab kõiki päästa.Ta hoiatab inimest teda ähvardavate ohtude eest kogu tema eluaja jooksul, sest Ta ei taha, et keegi hukka läheks. Ta tahab, et inimese elu oleks täisväärtuslik, aga mitte haiguste või majandusraskuste käes piinlemine. Jumal andis ja annab jätkuvalt meile kõigile uusi võimalusi uuesti otsast alustada oma elu osaduses Loojaga. Selline Jumala poolne armuaja pikendamine põhjustas Talle endale nii vaimset kui füüsilist kannatust. Ta võttis inimeste patukoorma enda peale ja suri inimeste asemel, et neid päästa surmast. “Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest…” See on suurim armastus, kui keegi annab oma elu teise eest. Samas ei saa Tema surm ja ülestõusmine päästa kedagi, kes ei astu Temaga osadusse. Kui inimene astub uuesti Loojaga osadusse, siis Ta saab uuesti Looja sarnaseks oma mõtteviisi ja eesmärgi poolest. Kui inimene saab oma Looja ja Lunastaja sarnaseks, siis ta on valmis samuti jätma oma elu oma vendade ning õdede eest. Johannes kirjutab, et me oleme kohustatud jätma oma elu oma vendade eest. Kuid kui me mõistame Piibli konteksti õieti, siis ei tähenda see alati seda, et me peame füüsiliselt surema oma vendade eest, sest meie surm ei lunasta kedagi. Lunastus on Jeesuse surmaga ja ülestõusmisega teostatud. See tähendab, et me peame surema maailmale ja oma himudele ning elama Jumalale, et me oma eeskujuga oma venda ei eksitaks ja selliselt teda hukatuseteele ei juhiks. Me peame oma elud andma elavaks ohvriks Jumalale. Nii koguduseliikmed kui ka mitteliikmed vaatavad meie peale ja võtavad meist eeskuju. Kui me elame kõiges sõnakuulelikku elu, peame Jumala käske ja Jeesuse usku, siis me päästame mitte ainult ennast, vaid ka need, kes meie elu vaatlevad ja selle tulemusel saavad meie kaudu Kristuse sarnaseks. Kui me sureme enese minale ehk himudele, mis meid tagant sunnivad osadust Jumalaga katkestama, siis me olemegi täitnud selle käsu: “…ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest.” Me oleme siis jätnud oma elu ja elame Kristuse elu ning Tema õigus varjab meid. Tema õigus varjab meid kui me oleme Temaga osaduses, see tähendab kui me täidame Temaga ühte eesmärki. Tema eesmärk on päästa pattudest, päästa patustamisest. Patu tagajärg on häving. See on majanduslik, vaimne ja füüsiline häving. Patt laostab inimese kõigepealt moraalselt. Eile me leidsime siin, et hingamispäev on justkui võti kogu tõe õigeks mõistmiseks. Asi on selles, et hingamispäev on Jumala märk. Kuid inimesel võib olla võti käes, aga ta ei saa uksest sisse, sest ta ei kasuta seda võtit ukse avamiseks. Variseridel ja kirjatundjatel oli hingamispäev, kuid nad ei kasutanud seda võtit ja nad ei mõistnud tõde. Tänapäeva hingamispäevapidajatel on sama oht. Kui me võtame vastu hingamispäeva tõe, aga ei võta vastu hingamispäeva Isandat, siis me ei mõista kogu tõde, mis on ometi hädavajalik ära pääsemiseks. Kui me ei lase hingamispäeva Isandal oma elu juhtida, siis me läheme vales suunas, nii nagu esimesed inimesed läksid vales suunas, kui nad lahkusid Looja juurest ja otsustasid ise, mis on tõde.
Sõna ütleb: “1.Kor.6,19-20: “Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt? Sest te olete kallilt ostetud. Austage siis Jumalat oma ihus!”
1.Tes.5,23: “Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim ja hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks.”
Jumal saab meid pühitseda siis kui me oma mõistusega otsustame anda oma “vaimu ja hinge ja ihu” Tema kätte pühitseda. Ta pühitseb meid oma rahvaks, kui me loobume oma tarkusest otsuste tegemisel oma elus. Kui Jumal ütleb: “Ära vaata!”, aga sa otsustad Teda mitte kuulata, siis Ta ei saa sind pühitseda, sest sa ei käi Temaga ühte teed. Kui Ta ütleb sulle: “Ära kuula, mida inimesed sulle räägivad!”, aga sa otsustad teha inimeste nõuannete kohaselt, siis Ta ei saa sind pühitseda, sest sa pole Temaga osaduses. Kui Jumal ütleb sulle : “Ära söö seda, mis sulle haigusi põhjustab!”, aga sa otsustad, et ei hakka söömise pärast probleemi tekitama, siis Jumal ei saa sind pühitseda, sest sa eraldad end Tema seltskonnast teise laua äärde istumisega. Jumal ütleb Pauluse kaudu meile: Heb.13,9: “Ärge laske endid õigelt teelt eksitada igasugustel võõrastel õpetustel.” Kui me oleme seitsmenda päeva adventistid, siis uurigem, missugused õpetused on omased Seitsmenda Päeva Adventistide kogudusele. Lugegem ja ka rakendagem oma ellu soovitused , mis Jumal on andnud kogudusele oma prohvetite kaudu. Ärgem võtkem eeskuju valeprohvetitest, kelle sõnumid ei lähe Pühakirjaga kokku. Uurigem üksi ja koos kogudusega, mida Jumal on meile õelnud. Kui me uurime Jumala rahva elulugu minevikus, siis küsigem alati Pühalt Vaimult, mida Ta tahab sellega meile õpetada. Kui me mõistame Jumala sõnumit meile, siis ärgem leppigem ainult teadmisega, vaid rakendagem need teadmised ellu. Ja ärgu kurvastagu meid see, kui peame millestki kahjulikust loobuma. Olgem rõõmsad, kui avastame tõdesid, mis aitavad meil elada täisväärtuslikku elu siin maa peal ja viivad meid ka uuele maale. Paljud inimesed valvavad oma vaimse ja füüsilise tervise hoidmise nimel, kuid nad ei päri igavest elu, sest nad elavad siin ilma Jumalata. Elagem oma elu koos Jumalaga, siis see elu on tõeliselt täisväärtuslik. Siis võib Jeesus meile õelda: Ilm.14,12
“Siin olgu kannatlikkust pühadel, kes hoiavad alal Jumala käske ja Jeesuse usku!” Pühadel on vaja kannatlikkust, et nad ei kaotaks lootust, kui nad näevad enda ümber sõnakuulmatuid inimesi, kes oma lodevate eluviisidega ahvatlevad neid käsust üle astuma. Kes on kannatlikud ja peavad otsani vastu, need saavad õnnistuse selles elus ja igavese õnnistuse igaveses elus. Palugem Jumalalt tahtmist, et me tahaksime olla Tema püha rahvas ja siis Ta teeb meid pühaks, muutes meie eluviise nii, et me elame Temaga osaduses ja täielikus kooskõlas. Palugem seda sellepärast, et meie muutus algab meie mõistusest. Me ei tohi arvestada oma tunnetega. Mõistus peab valitsema tunnete üle ja alluma kõiges Jumala juhtimisele. Meie mõistus, mis on Jumala juhtimise all, peab juhtima meie palvet. Siis me palume õigeid asju. Tänagem seepärast Jumalat mõistuse ja otsustusvõime eest. Tänagem võimaluse eest, et saame olla Temaga osaduses. Aamen.

1.Aja.13,1-14
„Siis Taavet pidas nõu tuhande- ja sajapealikutega, kõigi vürstidega. Ja Taavet ütles kogu Iisraeli kogudusele: “Kui see teie meelest hea on ja Issand, meie Jumal, lubab, siis läkitagem sõna oma vendade juurde, kes on jäänud kõigisse Iisraeli maakondadesse, nõndasamuti ka preestrite ja leviitide juurde nende karjamaalinnadesse, et nad koguneksid meie juurde, ja toogem oma Jumala laegas jälle meie juurde, sest Sauli päevil ei ole me sellest hoolinud!” Siis ütles terve kogudus, et nõnda tuleb teha, sest see oli õige kogu rahva silmis. Ja Taavet kogus kokku terve Iisraeli Egiptuseojast kuni Hamati teelahkmeni Jumala laegast Kirjat-Jearimist ära tooma. Ja Taavet ning kogu Iisrael läksid üles Baalasse, see on Juudas olevasse Kirjat-Jearimi, et sealt ära tuua keerubitel istuva Jumala laegas, millele oli pandud Tema nimi. Nad vedasid uue vankriga Jumala laeka ära Abinadabi kojast, ja Ussa ja Ahjo juhtisid vankrit. Ja Taavet ning kogu Iisrael laulsid ja mängisid kõigest väest Jumala ees kannelde, naablite, trummide, simblite ja pasunatega. Kui nad jõudsid Kiidoni rehealuse juurde, sirutas Ussa oma käe, et laegast kinni hoida, sest härjad tahtsid ümber ajada, aga Issanda viha süttis põlema Ussa vastu ja Ta lõi tema maha, sellepärast et ta oli pistnud oma käe laeka külge, ja ta suri seal Jumala ees. Siis Taavet sai pahaseks, et Issand oli Ussa lõhki rebinud, ja ta pani sellele paigale nimeks Perets-Ussa, nagu see on tänapäevani. Ja Taavet kartis sel päeval Jumalat, öeldes: “Kuidas ma võin Jumala laeka viia enese juurde?” Ja Taavet ei lasknud laegast tuua enese juurde Taaveti linna, vaid laskis selle viia kõrvale, gatlase Oobed-Edomi kotta. Ja Jumala laegas jäi kolmeks kuuks Oobed-Edomi pere juurde tema kotta; ja Issand õnnistas Oobed-Edomi koda ja kõike, mis tal oli.“
Kas te olete kunagi mõelnud selle üle, miks Jumal Ussat selliselt karistas. Ja kas olete sellele rahuldava vastuse leidnud. Taavet soovis teha oma parimat: “Kui see teie meelest hea on ja Issand, meie Jumal, lubab…” Vennad tulid kokku ja olid valmis Taaveti plaani ellu viima, aga kuidas Taavet küsis Jumalalt luba? Võib-olla ta palvetas, et kui Jumal lubab, siis see läheks korda ja kui ei luba, siis Ta paneks takistuse ette. Meie palvetame vahel selliselt, kui ei tea , kuidas õige on. Võib ju mõelda, et Jumal panigi takistuse ette, sest see ei olnud Tema tahtmine, kuid see takistus oli liiga valus. Ma mõtlen, et me ei tahaks sellist märguannet saades enam kunagi nii paluda. Võib-olla oleks kuidagimoodi võimalik enne valesti tegemist Jumala tahtmine teada saada. Ma ei tea, kas Taavet algul tõesti ei teadnud või arvas, et see pole nii oluline, kuidas seaduselaekaga ringi käia, kuid pärast juhtumit Ussaga ta teadis küll.
1.Aja.15,1-4.12-15
„Ja Taavet tegi enesele kojad Taaveti linna; ja ta valmistas paiga Jumala laekale ning lõi sellele telgi üles. Siis ütles Taavet, et Jumala laegast ei tohi kanda ükski muu kui ainult leviidid, sest Issand oli valinud nemad laegast kandma ja seda igavesti teenima. Ja Taavet kutsus kogu Iisraeli Jeruusalemma, tooma Issanda laegast paika, mille ta sellele oli valmistanud. Ja Taavet kogus kokku Aaroni pojad ja leviidid. ja ütles neile: “Teie olete leviitide perekondade peamehed. Pühitsege iseendid ja oma vendi ja tooge Issanda, Iisraeli Jumala laegas paika, mille ma sellele olen valmistanud! Sellepärast et teie eelmisel korral kaasas ei olnud, rebis meid Issand, meie Jumal; sest me ei olnud Temast hoolinud, nagu oleksime pidanud.” Siis pühitsesid preestrid ja leviidid endid Issanda, Iisraeli Jumala laegast tooma. Ja leviidid kandsid Jumala laegast kangidega oma õlgadel, nagu Mooses Issanda sõna järgi oli käskinud.“
Kui eelmisel korral veeti laegast vankri peal, siis nüüd Taavet teadis, et laegast peavad leviidid kandma. Ma arvan, et ta oleks pidanud seda ennegi teadma, sest inimesele on omane korralduste täitmist lihtsustada. Seda on tänapäeval samuti näha, kuigi karistus hoolimatuse eest ei ole alati nii dramaatiline. Inimestel on samuti võime Jumala sekkumist juhuseks nimetada. Aga vaatame, kuidas siis tegelikult tuli laegast transportida.
4.Ms.4,15-20
„Kui leeri teele asudes Aaron ja tema pojad on kinni katnud pühamu ja kõik pühamu riistad, siis Kehati pojad tulgu kandma, aga nad ei tohi puudutada pühi asju, et nad ei sureks! Need on Kehati poegade kandamiks kogudusetelgist. Ja preester Aaroni poja Eleasari hooldada olgu valgustusõli, healõhnalised suitsutusrohud, alaline roaohver ja võideõli, hooldus kogu elamu üle ja kõige üle, mis selles on, pühamus ja selle riistades.” Ja Issand rääkis Moosese ja Aaroniga, öeldes: “Ärge laske hävida kehatlaste suguvõsade tüve leviitide seast! Seepärast toimige nendega nõnda, et nad jääksid elama ega sureks, kui nad liginevad kõige pühamatele asjadele: Aaron ja ta pojad mingu ja pangu neist igaüks oma teenistusse ja oma kandami juurde, aga nemad ise ei tohi minna vaatama pühi asju mitte silmapilgukski, et nad ei sureks!”
Arvatavasti said nemad sellest korraldusest paremini aru, kui meie. Siin olid nende jaoks selged korraldused laeka transportimiseks. Kui Taavet oleks algusest peale eeskirjadest hoolinud, siis ta poleks pidanud masendusse langema. Nii mõnigi hakkab sellises olukorras Jumalat süüdistama, selle asemel, et oma süüd tunnistada ja meelt parandada. Taavet parandas meelt.
Loeme veel ühest valest käitumisest seoses jumalateenistusega.
1.Sam.2,12-17
„Aga Eeli pojad olid kõlvatud, nad ei tahtnud tunnustada Issandat ega seda, mis preestril oli õigus rahvalt saada. Iga kord, kui keegi ohvrit ohverdas, tuli preestri sulane liha keetmise ajal, kolmeharuline kahvel käes, ja pistis selle katlasse või keedupotti või patta või anumasse ― kõik, mis kahvel üles tõi, võttis preester enesele; nõnda talitasid nad kõigi Iisraeli lastega, kes tulid sinna Siilosse. Nõndasamuti tuli enne rasva põletamist preestri sulane ja ütles mehele, kes ohverdas: “Anna liha preestrile küpsetamiseks! Sest tema ei taha sinult keedetud liha, vaid tahab toorest.” Kui mees temale ütles: “Põletatagu enne rasv, nagu peab põletama, ja võta siis enesele, nagu su hing himustab!”, siis ta vastas: “Anna aga nüüd! Ja kui mitte, siis ma võtan vägisi!” Seepärast oli noorte meeste patt Issanda ees väga suur, sest inimesed hakkasid Issanda roaohvrit halvustama.“
Selles loos eirasid Eeli pojad avalikult ja nahaalselt Jumala korraldust seoses ohvriteenistusega ja ega karistuski tulemata jäänud.
1.Sam.2,27-34
„Ja Eeli juurde tuli üks jumalamees ning ütles temale: “Nõnda ütleb Issand: Eks ma ole ennast su isa soole selgesti ilmutanud, kui nad alles olid Egiptuses vaarao koja võimuses? Mina valisin tema kõigist Iisraeli suguharudest enesele preestriks, et ta ohverdaks mu altaril, põletaks suitsutusrohtu, kannaks mu palge ees õlarüüd; ja ma andsin su isa soole kõik Iisraeli laste tuleohvrid. Mispärast te halvustate mu tapa- ja roaohvreid, mis ma oma elamus olen seadnud? Sa austad oma poegi rohkem kui mind, et te endid nuumate parimaga kõigist mu Iisraeli rahva roaohvreist! Sellepärast ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina olen tõesti öelnud: Sinu sugu ja su isa sugu peavad igavesti elama minu ees! Aga nüüd ütleb Issand: Jäägu see minust kaugele! Sest kes austab mind, seda austan mina, ja kes mind põlgab, saab põlatavaks. Vaata, päevad tulevad ja ma raiun ära sinu käsivarre ja su isa soo käsivarre, nõnda et ükski su soos ei ela vanaks. Ja sa saad näha mu elamut kitsikuses, kõige selle eest, mis ta Iisraelile head pidi tegema. Ja ükski su soos ei ela iial vanaks. Aga ma ei hävita sul mitte kõiki oma altari juurest, et mitte kustutada su silmi ja rammestada su hinge, kuid enamik sinu soost peab surema meheeas! Ja sulle olgu tähiseks see, mis juhtub su mõlema pojaga, Hofni ja Piinehasiga: mõlemad surevad samal päeval!“
1.Sam.3,11-14
„Ja Issand ütles Saamuelile: “Vaata, mina teen Iisraelis midagi, mis igaühel, kes sellest kuuleb, paneb mõlemad kõrvad kumisema. Sel päeval tahan ma Eelile tõeks teha kõik, mis ma tema soo kohta olen rääkinud, algusest lõpuni. Ma olen ju talle kuulutanud, et ma mõistan igavesti kohut tema soo üle patu pärast, sest kuigi ta teadis, et ta pojad olid tõmmanud eneste peale needuse, ei ohjeldanud ta neid mitte. Ja seepärast olen ma vandunud Eeli soole: Iialgi ei lepitata Eeli soo pattu, ei tapa- ega roaohvriga!”“
1.Sam.4,1-22
„Ja Saamueli sõna tuli kogu Iisraeli kätte. Ja Iisrael läks sõtta vilistite vastu; nad lõid leeri üles Eben-Eeseri juurde ja vilistid olid asunud leeri Afekasse. Ja vilistid seadsid endid tapluseks Iisraeli vastu: aga kui taplus oli levinud, siis oli Iisrael mahalöödult vilistite ees; need lõid võitlusväljal maha ligi neli tuhat meest. Kui rahvas tuli leeri, siis ütlesid Iisraeli vanemad: “Mispärast laskis Issand meid täna vilistitel maha lüüa? Võtkem eneste juurde Issanda seaduselaegas Siilost, et Ta tuleks meie keskele ja päästaks meid meie vaenlaste käest!” Siis rahvas läkitas mehed Siilosse ja need tõid sealt ära keerubitel istuva vägede Issanda seaduselaeka; ja seal olid mõlemad Eeli pojad, Hofni ja Piinehas, Jumala seaduselaeka juures. Ja kui Issanda seaduselaegas jõudis leeri, siis tõstis kogu Iisrael valju rõõmukisa, nõnda et maa kõmas. Aga kui vilistid kuulsid hõiskamise kära, siis nad küsisid: “Mis suur hõiskamise kära see on heebrealaste leeris?” Ja nad said teada, et Issanda laegas oli tulnud leeri. Siis vilistid kartsid, sest nad ütlesid: “Jumalad on tulnud leeri!” Ja nad ütlesid: “Häda meile, sest seesugust ei ole iialgi varem juhtunud! Häda meile! Kes päästab meid nende vägevate jumalate käest? Need on need jumalad, kes lõid Egiptust kõiksugu nuhtlustega kõrbes. Kinnitage endid ja olge mehed, te vilistid, et te ei peaks teenima heebrealasi, nagu nemad teenisid teid! Olge mehed ja sõdige!” Ja vilistid sõdisid ning Iisraeli löödi, nõnda et nad põgenesid igamees oma telki; ja kaotus oli väga suur, sest Iisraelist langes kolmkümmend tuhat jalameest. Ja Jumala laegas võeti ära ning mõlemad Eeli pojad, Hofni ja Piinehas, said surma. Aga keegi benjaminlane jooksis lahingust ära ja tuli selsamal päeval Siilosse, riided lõhki käristatud ja mulda pea peal. Ja kui ta tuli, vaata, siis istus Eeli istmel tee kõrval valvates, sest ta süda värises Jumala laeka pärast; ja kui mees jõudis linna kuulutama, siis kisendas kogu linn. Kui Eeli kuulis kisendushäält, siis ta küsis: “Mis kära see on?” Siis ruttas mees ja tuli ning jutustas Eelile. Eeli oli üheksakümmend kaheksa aastat vana ja ta silmad olid tuhmid, nõnda et ta enam ei näinud. Ja mees ütles Eelile: “Mina olen lahingust tulija. Ma põgenesin täna lahingust.” Ja tema küsis: “Kuidas oli lugu, mu poeg?” Siis kostis sõnumitooja ja ütles: “Iisrael põgenes vilistite eest ja rahva kaotuski on suur. Ka su mõlemad pojad, Hofni ja Piinehas, on surnud ning Jumala laegas on ära võetud.” Ja sündis, kui ta Jumala laegast nimetas, et Eeli kukkus istmelt värava kõrval tagurpidi, murdis oma kaela ja suri, sest mees oli vana ja raske; ta oli Iisraelile kohut mõistnud nelikümmend aastat. Ja tema minia, Piinehasi naine, oli viimaseid päevi lapseootel; kui ta kuulis seda sõnumit, et Jumala laegas oli ära võetud ja ta äi ja mees surnud, siis ta varises kokku ja sünnitas, sest temale tulid sünnitusvaevad. Ja otse ta suremise ajal ütlesid naised, kes seisid ta juures: “Ära karda, sest sa oled sünnitanud poja!” Aga tema ei vastanud ega pannud tähelegi, vaid pani poeglapsele nimeks Iikabod, et öelda: “Au on Iisraelist lahkunud”, sellepärast et Jumala laegas oli ära võetud, ning oma äia ja mehe pärast. Ja ta ütles: “Au on Iisraelist lahkunud, sest Jumala laegas on ära võetud.”“
Selline oli siis üleastumise palk. Meil on omad seadused, mida me peame järgima, et olla õigeteks majakateks selles maailmas.
Mat.7,21-22
„Mitte igaüks, kes mulle ütleb: “Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: “Issand, Issand, kas me ei ole Sinu nimel ennustanud ja Sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja Sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?”“
Ja nüüd loen ühe konkreetse korralduse, millega meil on neli korda aastas tegemist. See on püha-õhtusömaaeg.
1.Kor.11,28-32
„Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast. Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust. Seepärast ongi teie seas palju nõrku ja põduraid ning paljud on surnud. Kui me aga iseenda üle õigesti otsustame, siis ei mõisteta meid hukka; kui meie eneste üle mõistame kohut, siis Issand kasvatab meid, et meid koos maailmaga hukka ei mõistetaks.g
Ma tean, et paljud suhtuvad sellesse teenistusse suure aukartusega. Milleks on vaja täpseid juhiseid osasaamise jagamisel ja vastu võtmisel. Tehakse nii, nagu mugavam ja võib-olla kaasaegsem. Näiteks jalgade pesemise asemel jäetakse need lihtsalt pesemata või võitakse mingi salviga kokku. Hea põhjenduse leiab alati, kasvõi see, et jalad on ju puhtad. Jeesus rääkis sellega seoses hoopis hinge puhtusest ja just sellest rääkiski viimane kirjakoht. Sellisel suhtumisel on paraku kahetsemisväärsed tagajärjed, mida tavaliselt ei teadvustata.
Uurigem alati Jumala tahtmist, enne kui midagi oma tarkusega teeme. Olgu meie elueesmärk Jumala austamine oma eluga.

Emad oma haigete ja surevate maimukestega süles, tunglevad läbi rahvahulgast ja püüavad juhtida Õnnistegija tähelepanu endile, kui Ta linna tänavail täidab oma ametikohuseid.

Pange tähele neid emasid, kuidas nad väsinult ja peaaegu meeleheitel, aga otsustavalt ootavad. Oma kannatuste koormaga kätel otsivad nad Õnnistegijat. Kui lainetav rahvahulk neid tagasi tõrjub, rajab Jeesus samm-sammult teed nende juurde, kuni Ta seisab nende kõrval. Lootus tõuseb nende südameis. Nad valavad rõõmupisaraid, kui Tema tähelepanu nende peale pöördub ja nad vaatavad silmadesse, kust kiirgab nii palju tähelepanu, kaastunnet ja armastust.

Õnnistegija toob ühe oma rahva hulgast välja ja äratab tema usalduse, üteldes: “Mis pean ma sulle tegema?” Õhkamisega kantakse ette oma suur igatsus: “Õpetaja, kui Sa minu lapse terveks teeksid!” Kristus võtab väikese olendi oma kätele ja haigus lahkub Tema puudutusel. Surnukahvatus on kadunud, eluvool jookseb veresoontesse, lihased saavad jõudu. Kalleid troosti ja rahu sõnu öeldakse emale ja siis tuleb teine ja sama tungiv küsimus esitatakse Temale. Jällegi jagab Suur Arst oma eluandvat väge ja kõik toovad au ja kiitust Temale, kes nii imelisi asju teeb.

Me viibime palju Kristuse elu ülevuse juures, räägime imelistest asjadest, mida Ta korda saatis, imetegudest, mida Ta teostas. Aga see, et Ta kinkis tähelepanu asjadele, mis olid vähese tähtsusega, see on isegi veel suurem tõend Tema suurusest.

Juutidel oli komme tuua lapsi rabide juurde, et nad paneksid oma käed nende peale ja neid õnnistaks. Aga Õnnistegija jüngrid pidasid Jeesuse tööd liiga tähtsaks, et sellepärast üht katkestamist sallida. Kuid emad tulid ja soovisid, et Ta õnnistaks nende väikesi, siis vaatasid jüngrid pahameelega nende peale.

Nad pidasid neid lapsukesi liiga noorteks, et kasu saada ühest külastusest Jeesuse juurde ja oletasid, et laste sealolek ei olnud Õnnistegijale meelepärane. Aga Tema mõistis emade muret ja koormat, kes püüdsid kasvatada oma lapsi kooskõlas Jumala Sõnaga. Ta oli nende palveid kuulda võtnud. Ta ise oli tõmmanud oma lähedusse neid.

Üks ema oma lapsega lahkus kodunt, et leida Jeesust. Teel jutustas ta oma naabrinaisele, kuhu ta oli minemas ja naabri soov oli, et Jeesus ka tema lapsi õnnistaks. Nii tulid mitmed emad koos väikestega. Kui emad teatasid oma soovist, kuulas Jeesus osavõtuga arglikku, pisarais väljendatud palvet.

Kuid Ta ootas, kuidas käituvad jüngrid. Ta nägi, kuidas jüngrid emasid laitsid ja ära saatsid, mõeldes sellega Jeesusele head meelt valmistada. Ta näitas neile nende eksitust ja ütles: “Laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte, sest niisuguste päralt on Jumala riik.” (Mark. 10,14) Ta võttis lapsi oma sülle, pani käed nende peale ja jagas neile soovitud õnnistust.

Emad said trööstitud, nad pöördusid tagasi oma kodadesse, olles Kristuse sõnade läbi kinnitatud. Nad said julgustatud võtma oma koormat enda peale ning töötama uue rõõmu ja lootusega oma laste heaks. Kui võiksime vaadelda selle väikese grupi hilisemat elu, siis näeksime, kuidas emad oma lastele seda päeva meenutasid ja neile Õnnistegija armastusrikkaid sõnu kordasid. Me võiksime näha, kuidas hilisemail aastail nende sõnade meeldetuletus hoidis lapsi tagasi kõrvale astumast teerajalt, mis on määratud Issanda lunastatuile.

Kristus on täna seesama kaastundlik Õnnistegija kui siis, kui Ta rändas isiklikult siin inimeste keskel. Ta on täna emadele kindlasti sama abivalmis, kui tol ajal, kui Ta väikeseid lapsi Juuda maal oma sülle võttis.

Meie lapsed on samuti Tema verega ostetud pärand nagu lapsed tol ajal.

Meie Õnnistegija tunneb iga ema südame koormat. Temal, kel oli ema, kes pidi võitlema vaesuse ja puudusega, on kaastunne iga ema vastu tema töös. Tema, kes tegi pika reisi, et trööstida ühe Kaanani naise kurba südant, teeb tänapäeva emadele sama palju. Tema, kes lesknaisele Nainis ainsa poja tagasi kinkis ja oma surmaahastuses ristil oma emale mõtles, saab liigutatud tänapäeva emade kurvastustest. Igas kurvastuses ja hädas aitab Ta ja trööstib.

Laseme emasid tulla oma muredega Jeesuse juurde, siis nad leiavad küllaldaselt armu, mis aitab neid nende muredes oma laste pärast. Väravad seisavad lahti igale emale, kes tahab panna oma koormat Õnnistegija jalge ette. Tema, kes on öelnud: “Laske lapsukesed minu juurde tulla,” kutsub veel emasid tooma oma väikesi, et Tema neid õnnistaks. Lastes, keda toodi kokkupuutesse Temaga, nägi Jeesus inimesi, kes pidid saama Tema armu pärijaiks ning Tema riigi alamaiks ja mõned neist pidid saama märtriteks Tema pärast.

Ta teadis, et need lapsed palju tahtlikumalt Teda kui Lunastajat kuulda ja vastu võtta tahavad, kui täiskasvanud inimesed, kelledest paljud mõttetargad ja kõvasüdamelised olid. Ta laskus alla nende juurde, Tema, taeva Majesteet, vastas nende küsimustele ja tegi oma tähtsad õpetused nii lihtsaks, et nende lapselik mõistus neist aru saada võis. Ta istutas nende hingesse tõe seemet, mis pidi hilisemail aastail tärkama ja vilja kandma igaveseks eluks.

Kui Jeesus käskis jüngreid, et nad ei takistaks lapsi Tema juurde tulemast, siis kõneles Ta oma järelkäijatele kõigil ajajärkudel; Ta kõneleb koguduse vanemaile, kuulutajaile ja kõigile kristlastele tänapäev. Ta tõmbab lapsi enese juurde ja Ta käsib meid: “Ärge keelake neid mitte,” nagu tahaks Ta öelda: “Nad tulevad, kui teie neid selles ei takista.”

Ärge heitke Jeesusele oma ebakristliku iseloomu vale valgust. Ärge hoidke ka väikesi lapsi oma külmuse ja karmusega Temast tagasi! Ärge andke neile iialgi põhjust tunnetele, et taevas ei ole neile meeldiv olla, kui teie seal oleksite. Ärge kõnelge religioonist kui asjast, mida lapsed ei suuda mõista. Ärge talitage mitte nõnda, nagu teie ei ootaks, et nad oma nooruses Kristuse vastu võtaks. Ärge jätke neile iialgi muljet, nagu oleks Kristuse religioon midagi kurba või allarõhuvat, et nad peavad loobuma kõigest, mis elu rõõmsaks ning heaks kujundab, kui nad Õnnistegija juurde tulevad. Kui Püha Vaim töötab laste südamete juures, siis olge selle kaastöölised. Õpetage neile, et Õnnistegija neid kutsub ja et miski ei saa valmistada Temale suuremat rõõmu, kui et nad Temale oma aastate õitsengul ja oma täies nooruse jõus ennast ära annavad.

Õnnistegija vaatleb lõpmatu armastusega hingi, kes Ta kalli verega on ostnud. Nad on Tema põhjatu armastuse palk. Ta vaatleb neid ärarääkimata igatsusega. Ta süda igatseb mitte ainult hästikasvatatuid ja kõige kenamate laste järele, vaid ka niisuguste järele, kellel on pärivuse tõttu või hooletuse teel omandatud halvad iseloomujooned. Paljud vanemad ei mõista, kui vastutavad nad on nende iseloomujoonte pärast oma laste ees. Neil puudub õrnus ja tarkus ümberkäimises eksijatega, keda nad ise on teinud selleks, mis nad on. Jeesus vaatab täis kaastunnet ka nende laste peale. Ta mõistab nende käitumise algpõhjusi.

Kristlik töötaja võib olla Kristuse tööriistaks, tuues neid puudustega ja eksivaid väikesi lapsi Õnnistegija juurde. Ta võib neid köita tarkuse ja ettevaatusega Tema südame külge. Ta võib anda neile julgust ja lootust ning tohib siis näha, et Kristuse armu läbi muutub nende iseloom nii, et nende kohta võib öelda: “Niisuguste päralt on Jumala riik.”