Nimetu mägi kusagil Palestiina mägismaal kõrgub ilmselt suuremana kui Mount Everest, sest sellel mäel istus kord kõigi aegade suurim rabi Jeesus Kristus. Seal pidas Ta oma suurima jutluse, mis on paar viimast aastatuhandet mõjutanud inimkonda rohkem, kui ükski teine jutlus, mida keegi iial pidanud on. Selle nimetu mäe järgi on see jutlus tuntuks saanud kui Mäejutlus.

Me ei tea, kui palju oli sellel jutlusel vahetuid kuulajaid. Matteus oma evangeeliumis vihjab, et ümber Jeesuse oli kitsam kuulajate ring – Tema jüngrid. Nende ümber aga suurem rahvahulk, kes Jeesust Tema populaarsematel päevadel ümbritses. Vahel ulatus kuulajate arv isegi mitme tuhandeni.

Mäejutlus on oma vaimulikult haardelt kõrgeim ja sügavaim tekst, mida keegi eales selle päikese all kuuldavale on toonud. See on ka mõistetav, kui me teame, millele Jeesus selle jutluse pühendas. Äsja oli Ta valinud ja ordineerinud oma 12 jüngrit nö täisajalisele teenimisele. See oli esimene samm kristliku koguduse rajamisel.

“Kristus oli selles jumaliku armu uues kuningriigis Kuningaks, need kaksteist olid selle riigi eesõigustatud kodanikud ehk alamad. Samal päeval /…/ pidas Kuningas oma (kuningriigi) avakõne, milles Ta esitas selle kodanikuks olemise tingimused, tegi teatavaks selle kuningriigi seaduse ning andis üldpildi selle eesmärkidest. Mäejutlus on selliselt ühtaegu nii Kristuse kui armuriigi Kuninga avakõne kui ka selle kuningriigi põhiseadus.” 5BC 322

Kui Jumala armuriik leiab koha inimese südames, toob see endaga kaasa kõigi aegade inimeste suurima unistuse täitumise – olla õnnelik. Sellele viitab Mäejutluse esimene sõna – “õndsad”. Jumal on huvitatud inimese õnnest sageli rohkem, kui inimene seda ise on. Mida see õnn aga endast kujutab, selle õppimisega Mäejutluse põhjal teeme algust 28. aprillil kell 11.00 Põltsamaa Adventkoguduse jumalateenistusel, kuhu on oodatud kaasa mõtlema kõik huvilised.