Ametnike õnnistamine- Video
Ametnike ametisse seadmise teenistus
Hingamispäeva hommikul 10. jaanuaril toimus Põltsamaa adventkirikus ametnike ametisse seadmise teenistus. Pastor Kaido Kask pidas sellekohase jutluse. Poodiumile kutsuti kõik ametnikud, kes valiti uueks tööperioodiks. Vend Kaido tõstis õnnistades käed ja palus ametnikele Püha Vaimuga täitmist ja tarkust nende töös.
Sellel aastal teenivad SPA Põltsamaa koguduse ametites:
17 õde: Irma, Maarja, Helve, Mare, Elme, Eha, Kaia, Kaisa, Vilve, Taimi, Tiina, Helina, Helena, Heldi, Maarika, Kaidi ja Hele
ning 10 venda: Juss, Ardo, Vello, Jaan, Ants, Kalle, Deivy, Märt, Tanis ja Guido
Mõned pildid
Hingamispäeva õhtul toimus Helina täiskasvanuks saamise tähistamine ja viktoriin Matteuse evangeeliumi kohta, millest võtsid osa nii koguduse noored kui ka nende sõbrad.
Üldpilt Helina sünnipäevast
Põltsamaalaste aastalõpu koosviibimine
Mõned pildid sündmusest:
Põltsamaa kogudusel on olnud läbi aastate üks väga tore traditsioon. Nimelt on igal aastal umbes jõulude aegu kogunetud kokku, kas kellegi kodus või mõnikord ka kiriku juures, et ühel või teisel viisil tõmmata joon alla möödunud aastale. Need üritused, mida omavahel oleme alati kutsunud “omavahelisteks”, on olnud tugevad koguduse liitjad ja meeldivate mälestuste esiletoojad. Sel aastal kogunesime Vello ja Eha Põldaru kodus. Kuna meie kogudus pole just eriti suur, siis oligi tunne, nagu oleks üks perekond jõulude ajal taas kokku saanud. Taaskohtumise tunnet süvendas muidugi seegi, et mitmed meist veetsid eelmised jõulud kusagil eemal. Nii mina, Kalle kui Deivy olime eelmisel aastal välismaal (ja mina vähemalt ei jõudnud jõuludekski koju), lisaks oli kohal ka Põltsamaa kogudusele hästi tuttav Andu Põldaru pere, keda ka ammuilma enam näha pole olnud. Õhtu jooksul said vabas ja igati mõnusas õhkkonnas enda ja koguduste tegemistele tagasi vaadata päris mitmed inimesed. Omavahel arutati juba olnut ja tulevikuplaane… Lisaks üldisele melule olid aga õhtul ka mõned põhilised pidepunktid. Sõna said 2 pastorit – meie oma Kaido, kes vaatas tagasi oma Põltsamaal veedetud ajale; ja Valga koguduse pastor Aldar, kes ka meiega liitunud oli ja rääkis sellest, mida ta USAs teinud oli. Õhtu keskseks sündmuseks oli aga tänukirjade jagamine. Tehtud töö eest said tunnustatud kõik koguduse liikmed ja ehkki tekst neil tänukirjadel oli sama, siis personaalse tähelepanu ja tunnustuse sai kogudusevanem Jussilt ja Helelt iga tänukirja laureaat. Iga koguduseliige sai kinnitatud, et ta on väga vajalik koguduse tegemistes ja igaljuhul kallis Jumalale. Nagu ka pastor Kaido oma sõnavõtus ütles, on igal vanusegrupil vaja ka eraldi aega omavahel suhtlemiseks ja olemiseks lisaks sellele, et me kõik koos oleme. Ja täpselt nii oligi, lisaks koos veedetud ajale elutoas, koondus noorus aeg-ajalt ka kõrvaltoas, kus toimunu üksikasjad võivad huvilised välja uurida vahetult asjaosaliste kaudu… Mulle igaljuhul meeldis . 🙂 Õhtu võttis aga kokku ühine palve, kust ei jäänud mitte keegi kõrvale. Õieti ei oskagi öelda, kas see just päris palve oli, aga igaljuhul saadeti ringi küünal, mida käes hoides ütles igaüks midagi, mis just temal oli südames: kas tänu möödunud aasta eest või mingi ootuse-lootuse uueks aastaks või tõi esile midagi head ja ülesehitavat. Ja lõpuks me palvetasime. Seda kuulates võisime kõik näha, et Jumal on tõesti Põltsamaa kogudust ja selle liikmeid õnnistanud ning oli tunda usku ja lootust, et asjad võivad uuel aastal veelgi paremaks minna! Loo pani kokku Tanis.Teade Põltsamaa linna ja ümbruskonna inimestele
SP Adventistide Põltsamaa kogudus kutsub taas heategevuslikule kogupereüritusele “Talvele vastu”.
Välja on pandud tasuta riided, jalanõud, köögitarbed ja raamatud. Kohal on juuksur. Lastele on mitmekesised tegevused ja kaasavõtmiseks mänguasjad. Kohvikus saab kuulata muusikat ka elavas ettekandes.
Kohtume pühapäeval, 3. septembril kell 11.00-16.00 Põltsamaal, Kreutzwaldi 1!
Võtke kindlasti lapsed kaasa!
Riiete telk avatud ka esmaspäeval, 4. septembril kell 9.00-16.00
Uus õppeaasta
Reedel, 25. augustil kell 20.00 jätkub kõnede seeria Jeesuse elust “Teenistus Juudamaal”. Jh 3:22-36
Hingamispäeval, 26. augustil kell 11.00 palume õnnistust lastele, kes alustavad koolis uut õppeaastat. Kõneleb Rein Kalmus.
TARKUS TARVILINE VARA
1. september koputab taas uksele. Kalendrist vaatab vastu tähtpäev nimega „teadmistepäev“. Vahel kasutame selle päeva kohta ka nimetust „tarkusepäev“. Tarkusest sooviksingi pisut koos teiega mõtiskleda.
Tarkus on miski, mida justkui käega katsuda ei saa. Ometi on selle ilmnemise tagajärjed enamasti silmaga nähtavad. Tarkusest rääkides meenub mulle alati mees, keda on läbi aegade peetud üheks targimaks inimeseks kogu ajaloos. Selleks legendaarseks kujuks on Iisraeli kuningas Saalomon, kes elas ligi 3000 aastat tagasi, ja kes on meile pärandusena jätnud suure hulga õpetusi, mis tänaseks on omandanud vanasõnade ja kõnekäändude tähenduse.
Üks lugu kuningas Saalomoni tarkusest räägib kahest juudi naisest, ilmselt sõbrannadest, kes sünnitasid lapse üsna samal ajal. Ööbides koos samas majas juhtus aga nii, et üks noor ema leidis hommikul oma asemelt surnud imiku. Selle asemel, et olukorraga leppida, vahetas ta salaja surnud lapse oma sõbranna elava lapse vastu. Kui viimane ärkas, siis sai ta aru, et tema asemel polnud tema laps. Puhkes vaidlus, millel polnud lõppu näha, ja nii otsustati viimaks pöörduda maailma kõige targema valitseja poole, et see selle tüli lahendaks.
Naised tulid koos elava väikelapsega Saalomoni ette ja kuningas kuulas mõlemad ära. Seejärel pisut mõelnud, andis kuningas ühele sõdurile käsu võtta mõõk, et laps pooleks raiuda ja pooled naiste vahel ära jagada. Mis juhtus? Noor ema, kes teadis, et see on tema laps, loobus kohe oma nõudmisest, et lapse elu säästa. Ta oli sel hetkel valmis suurimaks võimalikuks ohvriks. Teine naine aga nõustus kuninga korraldusega.
Kuninga jaoks oli hetkega kõik selge ja õige ema sai kohe oma elava lapse tagasi. Valelt tabatud naine pidi aga tühjade kätega lahkuma.
Ehk on nii mõnigi inimene vahel mõelnud: oleks mul ometi Saalomoni tarkust. Ega see tegelikult nii väga võimatu olegi. Selleks tuleb ainult tööd teha ja vaeva näha. Mõtiskleksin pisut tarkusest kolmel tasandil, mis on meile kõigile kättesaadav. Esmalt – koolitarkus. See on just see, mille taganõudmisega alustavad lapsed üsna maast-madalast ja mis kestab mõnel 10-12, mõnel 17 ja mõnel isegi üle 20 aasta. Hea hariduse andmine oma lapsele peaks olema iga ema ja isa eesmärk. See tuleb hilisemas elus ainult kasuks.
Samas pole koolitarkus veel tarkus iseenesest, sest tarkuseks muutub see alles siis, kui me suudame sellega oma elus praktiliselt midagi ette võtta. Inimesel võivad olla entsüklopeedilised teadmised, kuid tarkus on nende teadmiste praktiline kasutamine kellegi või millegi heaks. Siis saavad teadmised alles tarkuseks.
Teine tarkus, mida me elus vajame, on elutarkus. See on midagi, mida otse koolipingist ei saa. Sünnipäraselt on ka siin ilmselt erinev suutlikkus, sest mõni inimene näib tõepoolest juba maast-madalast arukam olevat. Kuid seegi tarkus on paljuski omandatav, kui me kuulame, mida meie vanematel või teistel elukogenumatel inimestel meile öelda on, ning kui me püüame selle tarkuse järele oma elu seada. Vanasõna ütleb, et „tark õpib teiste vigadest, rumal ei enda omadestki“. Pole ju vajalik kogu aeg sama „reha otsa astuda ja sinise silmaga maailma vaadata“.
Kolmas tarkus viib meid hingehariduse valdkonda. Eelpool meenutatud kuningas Saalomon on öelnud: „Issanda kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama äratundmine on arukus.“ Õp 9:10 Kuigi Jumal on ühel või teisel moel igasuguse tarkuse algallikas, jagab Ta seda eriliselt oma Sõna – Piibli vahendusel. Kindlasti oleme kasvõi korra oma elus juurelnud elu põhiküsimuste üle. Kes me oleme ja kust me tuleme? Miks on elu selle päikese all just selline nagu see on? Mida toob meie jaoks tulevik igavikulises mõõtes? Mis on üldse elamise mõte?
Jumal vastab neile küsimustele Raamatute Raamatu vahendusel kõige ammendavamalt ja meie osa oleks sellekohast tarkust Piiblist enda jaoks ammutada. Minu nooruspäevil kehtis põhimõte, et iga tõeliselt kultuurne inimene on ennast piiblilooga kurssi viinud, sest meie Õhtumaine kultuur baseerub just kristlikul pärandil. Teatud eeskuju võiksid sellesse valdkonda süvenemise osas anda meie endine peaminister koos värske abikaasaga, kes hiljaaegu läbisid piibliõppeprogrammi eraviisilises leeriõppes. Kuigi nende motiivid selleks olid eraelulised, oli see ometi sisuliselt koolitus, mis tungis „jumalakartuse kui tarkuse alguse“ pärusmaale. Seda tarkust vajame me kõik, sest see aitab paremini oma elukoormat kanda.
Kokkuvõtteks – oleme pisut mõtisklenud tarkuse erinevatest lähteallikatest – koolitarkusest, elutarkusest ja vaimulikust tarkusest. Kuigi väliselt on need justkui eri valdkonnad, seob neid kokku üks ühine nimetaja – need tarkused on kõik õppimise teel omandatavad. Seetõttu lõpetan oma väikese mõtiskluse eesti vanasõnaga, mis on meelde jäänud noorpõlves, kui võisin ühe kooli aula seinalt lugeda sõnu: „Tarkus tarviline vara, õpi hoolega!“
Pastor Rein Kalmus