Head mõtted
Arenda armastust, usaldust ja lootust. EGW “Pilk ülespoole”
Hävitustöö
Ma leidsin mulle vajalike riideesemete hulgast mõned villased esemed, mis esmapilgul tundusid korralikud olevat, kuid valguse kätte tuues ja korralikult kloppides ilmnes koide hävitustöö nende juures. Kui me poleks põhjalikult uurinud, poleks me nende hävitust avastanud. Koi on nii väike loomake, et seda peaaegu ei märkagi, kuid tema olemasolu jäljed on ilmselged ning koi poolt karusnahale ja villale tekitatud kahju näitab, et ta on praktiline töötegija, ehkki märkamatu ja kahtlust mittevääriv.
Kui iseloomu hoida Jumala Sõna valgel, ilmneb, et see on otsekui koidest puretud kangas, mida uurides ja raputades on näha aastate jooksul salaja toimunud hävitustöö.
Koil kulus aega teha oma hävitustööd vaikselt ja pimedas. Samamoodi kulub inimesel aega, et tunda end vabalt, õnnelikult ja julgelt varingu teel, inimsilmale nähtamatu patu teel. Mingi üksik tegu, olgu see hea või halb, ei kujunda iseloomu, vaid salajas hellitatud mõtted ja tunded valmistavad teed samalaadsetele tegudele. … Ole ettevaatlik – ära luba oma jalal teha esimest sammu mistahes kurjal teel. Kui sa rajad oma iseloomule aluse puhta, voorusliku elu najal, paludes Jumalalt abi ja jõudu, siis ei saa sinu iseloom kunagi koidest puretud kanga sarnaseks, vaid see on tugev ja kindel. EGW “Elu tänasel päeval”
Tänulikkus
Miski ei aita ihu ja hinge tervisele rohkem kaasa kui tänulikkuse ja kiitmise vaimsus. Melanhooliale, rahulolematutele mõtetele ja tunnetele vastupanemine on positiivne kohustus, samamoodi nagu on kohustus palvetada.
Jutusta Kristuse võrratust väest ja räägi Tema aust. Kogu taevas on meie päästmisest huvitatud. Jumala inglid, tuhat korda tuhat ja kümme tuhat korda kümme tuhat, on volitatud teenima neid, kellest saavad pääste pärijad. Nad kaitsevad meid kurja eest ja löövad tagasi pimeduse väed, mis püüavad meid hävitada. Kas meil pole siis põhjust olla tänulik iga hetk, tänulik isegi siis, kui meie teel on silmanähtavaid raskusi? EGW “Tervise teenistuses”
Lootustandev tsitaat Piiblist
“Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele.” (Tt 2:11)
Selgitav mõttetera elust
Koguduse linnalaagris keskenduti tänavu laevaretkele
Põltsamaa adventkogudus korraldas ka tänavu oma linna lastele suvise linnalaagri, seekord kandis laager pealkirja „Meie laevaretk“ ning see vältas 20.–22. juunini. Osales veidi üle 30 lapse, umbes pooled neist olid koguduse lapsed.
Laagri üks korraldajaid Vallo Põldaru sõnas, et kolme päeva sisse mahtus igasuguseid tegevusi ja et läbivaks teemaks oli laeva ja merereisiga seotu. „Tavaliselt alustasime hommikut vaimuliku looga sellest, kes su laevas on, mis nad teevad, mis on nende ülesanded. Iga laps sai ülesande, mida nad hoolega täitsid.“ Laevalugudes kasutati ära nii Noa laeva lugu Piiblist kui ja Christopher Columbuse laevaretki maailma avastamisel. „Teisele laevaretkele andis Hispaania kuningas talle rohkem laevu ja ka ülesande, et mine räägi inimestele Jeesusest. Columbus ka tundis tegelikult Jeesust ja tahtist Temast teistele rääkida,“ mõtiskles Vallo.
Päeva jooksul olid erinevad meisterdustegevused, ise ehitati laeva ja vikerkaart. Laagris oli ka vaikne nurk kiriku lasteklassis, kus sai teha käelisi tegevusi. „Tüdrukutele meeldis seal väga, mõni oli seal isegi mitu tundi pärast laagri lõppemist. Kui meie koristasime, siis nemad valmistasid käepaelu,“ ütles Vallo.
Laagri kestel valmistuti laupäevaseks jumalateenistuseks, mis oli suuresti laste teha, oli näidend ja palju laule. „Õppisime tundma Noa laeva lugu ja lastel olid erinevad rollid, Noa ja tema perena osalesid ka Mikk ja Adeele. Vaatasime koos ka laagri pilte. Lastele meeldis ja vanematele meeldis.“
Laagris oli ka fotosein, kus sai teha meeleolupilte. Fotoseina juures oli laevakuju ja mullimasin. Vabal ajal võtsid lapsed omal algatusel ette erinevaid huvitavaid tegevusi: jalgpall, kettagolf, batuudihüpped, puu otsas ronimine. „Kui mõni plaanitud tegevus algas, pidime lapsi aia pealt kokku hüüdma,“ ütles Vallo.
Reede hommikul käidi ratsatalus, lapsed said tutvuda hobuste eluga ja sai ka sõita, nii hobuse seljas kui ka vankriga. Hobutalu külastamine oli samuti laagri teemaga seotud, kuna vanasti võeti retki ette ka hobustega.
Laagri keskne teema oli laevareisi meeskonna koostöö tähtsus ja vahendid, mis aitavad eesmärgini jõuda. Vallo kirjeldas, et tal oli terve esimese päeva seljas päästevest ja alles kolmandal päeval selgus, miks. „Vastuse said nad alles kolmandal päeval. Ja see pani mind mõtlema, et samasugune ülesanne on meil kristlastena: paista silma ja luua olukordi, et küsitaks: miks? Meil on maailma kurjuse vastu olemas päästerõngas, meil on teadmised ja töövahendid, et uppuvaid inimhingi päästa. Meil tuleb inimesi Noa sarnaselt laevale kutsuda kuni viimase hetkeni. Ja kõik senised lastelaagrid on näidanud, et läbi laste ja nende uudishimulikkuse saab seda teha iga kogudus.”
Vallo mõtiskles küsimuse üle, miks sellist laagrit teha. „Kuna me teeme seda juba kolmandat aastat, siis me teame, et see annab väga hea võimaluse jõuda linnainimesteni, kes niisama kirikusse ei tuleks. Eesmärk on pakkuda lastele vahvat keskkonda ja see on võimalus tutvustada, mida me kirikus igal nädalal teeme. Tutvustasime ka askeldajate tegevust ja oma kirikut. Elu on näidanud, et linnalaagrist jäävad umbes pooled lapsed askeldajate tundi käima, nii tuleb 5–6 last aasta peale juurde. Ja samuti on lapsevanemaid, kes on huvitatud Piibli tõdedest, on inimesi, kes on hakanud käima väikegruppides Piiblit uurimas. See kõik on alguse saanud lastelaagrist ja seeme on kasvama pandud. See seeme ei kasva niisama, seda pinnast tuleb kohandada, seda tuleb teha sõprusega ja hoolimisega nii laste kui ka vanemate suhtes. See on Jumala usaldamise ja järgimise protsess.“
Ohvritall
Kui Jeesus tuli Jordani äärde, et lasta ennast ristida, tajus Johannes Temas sellist iseloomupuhtust, millist ta polnud kunagi enne tajunud ühegi inimese juures. /…/
Johannest liigutas sügavalt see, kui ta nägi Jeesust palvesse põlvitamas ja pisarsilmil Isalt kinnitust anumas. Kui Jumala auhiilgus Jeesust ümbritses ja hääl taevast kõlas, mõistis Johannes, et see oli märk, mille Jumal oli tõotanud. Ta mõistis, et oli ristinud maailma Lunastaja. Püha Vaim tuli Tema peale ning osutades käega Jeesusele, hüüdis ta: “Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!” (Jh 1:29)
Mitte keegi kuulajatest ja ka ütleja ise ei tajunud sõnade “Jumala Tall” tähendust. Mooria mäel oli Aabraham kuulnud oma poja küsimust: “Isa … kus on ohvritall?” Isa vastas: “Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg.” (1Ms 22:7.8) Jääras, mille Jumal varus Iisaki asemele, nägi Aabraham sümbolit Temast, kes pidi surema inimeste pattude eest. Püha Vaimu läbi oli Jesaja kasutanud Päästja kohta sama kujundit: “Teda … viiakse tappa nagu lammas … aga Jehoova laskis meie kõigi süüteod tulla Tema peale.” (Js 53:7.6) Kuid Iisraeli rahvas polnud mõistnud seda õpetust. Paljud neist pidasid paganate eeskujul Jumalale toodud ohvreid andideks, mille kaudu nad lootsid lepitada jumalust. Jumal soovis õpetada neile, et Tema armastus andis anni, mis lepitab inimesed Temaga. EGW “Ajastute igatsus”
