Enesekindlus või usk
Usk ei ole hoopiski enesekindlus. Ainult see, kellel on tõeline usk, on kaitstud enesekindluse eest. Enesekindlus on Saatana aseaine usule. Usk haarab kinni Jumala tõotustest ja kannab vilja sõnakuulmises. Enesekindlus kasutab samuti tõotusi, kuid kasutab neid nagu Saatan oma üleastumiste vabandamiseks.
Usk juhtinuks meie esivanemad usaldama Jumala armastust ja olema sõnakuulelikud Tema käsule. Enesekindlus pani nad Tema käsust üle astuma väites, et Tema suur armastus päästab nad patu tagajärgedest. Usk ei nõua taeva soosingut nõustumata tingimustega, mis on vajalikud armu saamiseks. Ehtne usk rajaneb Pühakirja tõotustele ja korraldustele. EGW “Ajastute igatsus”
Kutsele vastamine
Jumal kutsub inimesi enda juurde ning meie praegustes ja igavestes huvides on seda kutset kuulda võtta ja sellele vastata.
Vastaku siis kõik, keda nimetatakse Jumala lasteks Kristuse kutsele ning asetage end taeva valgusesse, mis neile paistab ja kus nad mõistavad, mida tähendab olla Kristuse sõnade kuuljad ja tegijad, mida tähendab järgida maailma Valgust ja olla selles Armsas vastuvõetud. EGW “Te saate väe”
Auline tsitaat Piiblist
Ära mine maailmaga kompromissile
Kristus, taeva Majesteet, tuli siia maa peale inimlihasse, väljendades inimperekonna ees seistes jumalikku headust, kaastunnet ja armastust. Ta tuli, et lunastada patuseid ja rüütada neid oma õigusega.
Maailma Päästjana oli Kristus kiusatuste tulejoonel. Vaenlane ründas Teda igas asjas. Pidevalt tuli ta Tema juurde ettepanekuga, et maailmaga kompromissile minnes võiks Ta maailma võita. Kristus on meie eeskuju. … Kuigi Kristus oli maailmas, ei olnud Ta maailmast. Ta ei kohandanud oma elu eesmärgi saavutamiseks ilmalike tavadega. Ta ei pidanud enda meele järele elama. Kõrgeim eeskuju pidi säilima. Rangest moraalist ja sirgjoonelisusest kõrvalekaldumine oleks kogu Tema elutöö nurjanud. EGW “Pilk ülespoole”
Rõõm Jumala loomingust
Seesama Looja, kes rajas meie esivanemate jaoks kauni Eedeni aia, kes istutas meile ilusad puud ja lilled ning andis kõik, mis on looduses ilus ja suurepärane, inimeste rõõmuks, kavandas nii, et inimesed seda naudiksid.
Ärge siis arvake, et Jumal soovib, et loobuksime kõigest, mis peaks meie õnne nimel alles jääma. Ta nõuab, et loobuksime üksnes sellest, mida meil pole vaja enda heaolu ja õnne nimel säilitada.
Seesama Jumal, kes istutas need suursugused puud ja rüütas nad rikkaliku lehestikuga, kes andis meile lillede säravad ja kaunid värvitoonid ning kelle meeldivat kätetööd näeme kõikjal looduse, ei taha, et oleksime õnnetud. Tema plaan ei ole, et me ei saaks neist asjadest osa ega tunneks neist rõõmu. Tema plaan on, et peaksime neist rõõmu tundma ja olema õnnelikud looduse kauniduses, mille Ta ise lõi. EGW “Tunnistused kogudusele” II








