Otsides Jumalat
See, kel on kuulekas süda, mis on valmis Jumala tahet täitma, ei võta tõde üksnes rõõmsalt vastu, vaid püüab ka innukalt tõde kui peidetud varandust otsida.
Ta (otsiv süda) tuleb Pühakirja juurde alandliku ja õpetatava meelsusega; ta püüab mõista, kuidas ta saaks valguses käia, ja ütleb: “Issand, mida sa tahad, et ma teeksin?” Ta on valmis ohverdama kõik, kui vaja, et jõuda kooskõlla Jumala tahtega. EGW “Te saate väe”
Näide Eliisast
Me võime prohvet Eliisa kogemusest õppida väärtuslikke õppetunde. Issand valis Eliisa Eelija abiliseks ning ta jäi katsumustes ja proovides oma kohustusele ustavaks. Ta oli valmis olema seal, kuhu Issand juhib, ja tegema seda, mida Issand käsib. Ta ei püüdnud kõrvale hoiduda kõige tagasihoidlikumast teenistusest, vaid oli ustav nii väiksemate kui ka suuremate kohustuste täitmisel. Ta oli alati valmis teenima igas positsioonis, mida Jumal talle näitas, ükskõik kui vastuvõetamatu võis see olla tema loomupärastele kalduvustele. Ning igal sammul õppis ta alandlikkuse ja teenimise õppetunde.
“Eelija võttis nüüd oma kuue, rullis selle kokku ja lõi sellega vett: see lahknes siia- ja sinnapoole, ja nad mõlemad läksid üle kuiva mööda. Ja kui nad olid üle (Jordani) jõudnud, siis ütles Eelija Eliisale: “Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest!” Ja Eliisa ütles: “Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!”” (2Kn 2:8. 9).
Eliisa ei palunud ilmalikku au ega kõrget kohta selle maa suurte meeste hulgas. Ta igatses kahekordset osa vaimust, mida Jumal oli andnud sellele, keda Ta kavatses austada taevassevõtmisega. Eliisa teadis, et mitte miski peale kahekordse osa vaimust, mis hingas Eelija peal, ei oleks suutnud muuta teda Eelija kohale sobivaks, sest Eelijal olid eaga kaasnevad kogemused ja tarkus, mida ei saanud mingil moel nooremale edasi anda.
Kui sulle oleks niisugune küsimus esitatud, mida sa oleksid vastanud? Mis on sinu südame suurim soov, kui sa asud Jumalat teenima? EGW “Pilk ülespoole”
Usukindlus
Meie usk peab ulatuma eesriideni, mille taha Jeesus meie heaks on läinud ning peame tugevamalt kinni haarama Jumala vankumatutest tõotustest. Meie usk peab olema nii kindel, et seda pole võimalik eitada; nii kindel, et haarab kinni nähtamatust ning on püsiv, kõikumatu. Niisugune usk rajab taeva õnnistustele tee meie hinge. Kristuse palgeil särav Jumala auhiilgus saab siis peegelduda meis ja meie kaudu kogu maailmas, nii et meie kohta võib tõesti öelda, et “teie olete maailma valgus”. Niisugune inimhinge ühendus Kristusega, jah, ainult see ühendus on võimeline kandma maailma valgust. Seal, kus niisugune ühendus puudub, jääb maailm täielikku pimedusse. Mida sügavam on ümbritsev hämarus, seda eredamalt peaks kristliku usu ja eeskuju valgus särama.
Tõsiasi, et uskmatus võtab üha enam maad ja ülekohus kasvab kõikjal meie ümber, ei tohiks ähmastada meie usku ega heidutada meie julgust. Kui me vaid otsime Jumalat kogu südamest, teeme ikka tööd otsustava innuga ja kanname endas võitmatut usku, siis paistab taeva valgus meile samamoodi nagu pühendunud Eenokile.
Oo, et ma suudaksin juhtida inimeste tähelepanu enam sellele, kui tähtis on harjutada oma usku iga hetk, iga tund! Me peame elama usuelu, sest “ilma usuta on võimatu olla Jumalale meelepärane”. Meie vaimulik tugevus sõltub meie usust. EGW “Elu tänasel päeval”
Piiblisalm
Õhkkond meie ümber
Jumal on armastus. Kes elab Jumalas, see elab armastuses. Kõik, kes on saanud tuttavaks taevase Isa armastuse ja õrna kaastundega, jagavad valgust ja rõõmu, kus iganes nad ka viibivad. Nende kohalolek ja mõju on kui lillelõhn, sest nad on ühendatud Jumala ja taevaga. Taeva puhtus ja ülev ilu antakse nende kaudu edasi kõigile, kes on nende lähedal.
Te võite endi ümber kujundada õhkkonna, mis valitseb taevase Eedeni seeravite hulgas. EGW “Usk, millest ma elan”